Mis on jõulude ajal peamine?

MILJONITELE inimestele on talvised pühad eeskätt aeg pereliikmete ja sõpradega koos olla, et omavahelisi lähedasi suhteid tugevdada. Paljude teiste arvates on see aeg mõtiskleda Jeesus Kristuse sünni ja tema rolli üle inimkonna päästjana. Venemaa on riik, kus erinevalt paljudest teistest maadest pole rahvas sugugi mitte alati saanud vabalt jõule pidada. Ehkki vene õigeusu kiriku liikmed olid aastasadu avalikult jõule pidanud, ei lubatud neil seda teha peaaegu terve 20. sajandi jooksul. Mis oli sellise muutuse taga?

Kohe pärast bolševistlikku riigipööret 1917. aastal hakkas kommunistlik valitsus kogu riigis agressiivselt ateismi propageerima. Jõulupühadesse hakati nende religioosse tausta tõttu taunivalt suhtuma. Riik alustas nii jõulude kui ka aastavahetuse tähistamise vastu propagandasõda. Kohalikud pühade sümbolid – jõulukuusk ja jõuluvana, venepärase nimetusega Ded Moroz (Külmataat) – mõisteti lausa avalikult hukka.

Aasta 1935 tõi aga kaasa uued tuuled ning venelaste viis neid pühi tähistada muutus täielikult. Nõukogude Liidus seati endisele kohale Ded Moroz, kuusepuu ja uusaasta vastuvõtmine, ent märkimisväärsete teisendustega. Ded Moroz ei toonud kingitusi enam jõuludeks, vaid aastavahetuspühadeks. Samuti polnud enam kohta jõulupuule, selle asemele pandi nääripuu. Seega muudeti Nõukogude Liidus kardinaalselt pühade rõhuasetust ning jõulud sisuliselt asendati aastavahetuspühadega.

Rahvas hakkas pidama läbinisti ilmalikke pühi, millel puudus ametlikult igasugune usuline tähendus. Pühadeks koju toodud kuuse külge ei riputatud enam usulise temaatikaga ehteid, vaid see kaunistati ilmalike ehetega, mis kujutasid Nõukogude Liidu progressi. Venemaa ajakiri „Vokrug Sveta” selgitab: „Nõukogudeaegsed kuuseehted kajastavad kommunistliku ühiskonna ülesehitamise eri järke. Tavapäraste jänkude, jääpurikate ja kakukeste kõrval hakati tootma sirbi-, vasara- ja traktorikujulisi ehteid. Hiljem tulid nende asemele kaevurite ja kosmonautide kujukesed, naftapuurtornid, raketid ja kuukulgurid.”

Kuid mis sai jõulupühadest? Need muidugi mõista ametlikku tunnustust ei leidnud. Nõukogude valitsus andis neile päevadele hoopis kõige tavalisema tööpäeva staatuse. Need, kes soovisid tähistada jõule usupühana, said seda teha vaid äärmiselt salaja, riskides tõmmata enda peale riigi meelepaha ja sellega kaasnevad ebameeldivad tagajärjed. Kokkuvõtteks võib seega öelda, et 20. sajandi Venemaal pühade rõhuasetus muutus ning usupühadest said ilmalikud pühad.

Uus pööre

Aastal 1991 Nõukogude Liit lagunes ja inimestele anti rohkem vabadusi. Ateistlik propaganda lakkas.  Vastmoodustatud iseseisvad riigid olid enamjaolt ilmalikud, kus riik ja kirik olid üksteisest lahus. Paljud usklikud inimesed tundsid, et võivad nüüd oma usuliste veendumuste järgi toimida. Nad mõtlesid, et üks viis seda teha oleks tähistada usupüha jõule. Kuid nii mõnigi koges varsti sügavat pettumust. Miks?

Iga aastaga on need pühad aina kommertslikumaks muutunud. Just nagu lääneriikides, pakub jõuluaeg tootjatele, hulgimüüjatele ja kaupmeestele parimaid võimalusi raha teha. Kaupluste vaateaknaid ehivad silmatorkavad jõulukaunistused. Poodidest kostub läänelikke jõululaule, mis olid seniajani Venemaal tundmatud. Müügimehed kauplevad linnalähirongides ja teistes ühissõidukites jõuluteemaliste nipsasjadega, mida nad suurtes kottides kaasas kannavad. Selline on tänavapilt praegu.

Isegi need, kes üleüldises kommertsialiseerumises midagi halba ei näe, tunnevad siiski muret ühe teise häiriva kombe pärast, milleks on pühadeaegne alkoholi kuritarvitamine koos kõigi oma negatiivsete tagajärgedega. Ühe Moskva haigla kiirabiosakonna meedik räägib: „Arstid teavad juba, et aastavahetuspühad tähendavad arvukalt patsiente, kelle vigastused ulatuvad muhkudest ja sinikatest noa- ja kuulihaavadeni, mille põhjuseks on enamikul juhtudest perevägivald, joomingu käigus tekkinud kaklused ja autoavariid.” Venemaa Teaduste Akadeemia ühe osakonna vanemteadur ütleb: „Alkoholist põhjustatud surmajuhtumite arv on äkitselt suurenenud. Eriti palju tuli neid ette 2000. aastal. Samuti on hüppeliselt kasvanud enesetappude ja mõrvade arv.”

Paraku teeb Venemaal pühade aegu olukorra raskemaks veel üks tegur. Artiklis pealkirjaga „Venelaste topeltjõulud” teatab ajaleht „Izvestija”: „Peaaegu iga kümnes venelane tähistab jõule kaks korda. Uurimiskeskuse ROMIR korraldatud küsitluse järgi tunnistas 8 protsenti vastanuist, et nad tähistavad jõule nii 25. detsembril katoliku kiriku kalendri järgi kui ka 7. jaanuaril õigeusu pühana ... Ilmselt pole teatavale hulgale inimestest oluline mitte niivõrd jõulude usuline tähendus, kuivõrd võimalus pidutseda.” *

Kas sellised pühad tõesti austavad Kristust?

Suur osa inimesi käitub pühade ajal ilmselgelt jumalakartmatult. Ehkki see on murettekitav, tunnevad paljud, et austusest Jumala ja Kristuse vastu tahaksid nad siiski  seda püha tähistada. Soov Jumalale heameelt valmistada on kiiduväärt. Ent kas jõulude pidamine on Jumalale ja Kristusele üldse meelepärane? Mõtle selle püha juurtele.

Näiteks oleks hoolimata sellest, kuidas keegi nõukogudeaegsesse jõuluvaenulikkusse ka ei suhtuks, raske vaielda järgmiste ajaloofaktide vastu, mis on kirjas tollest ajast pärit teatmeteoses: „Jõulud ... võeti üle nende kristluse-eelsel ajal kummardatud jumalate kultusest, keda arvati „surevat ja surnuist üles tõusvat”, eriti levinud oli see põllumajandusega tegelevate rahvaste seas, kes tähistasid harilikult igal aastal talvise pööripäeva paiku ajavahemikus 21.–25. detsembrini Jumal-Päästja „sündi”, kes looduse uuesti ellu äratab.” („Большая Советская Энциклопедия”.)

Sama teatmeteos juhib tähelepanu veel ühele tähendusrikkale faktile: „Esimeste sajandite kristlusele oli jõulude tähistamine tundmatu. ... Neljanda sajandi keskpaiku võeti Mithra kultusest pärit talvise pööripäeva pidustused kristlusse üle ning muudeti need kristlikeks pühadeks. Kõige esmalt hakati jõule pidama Rooma usulistes ringkondades. Kümnendal sajandil levisid jõulud koos ristiusuga Venemaale ja sulasid seal ühte vanade slaavlaste talviste pühadega, mida iseloomustas esivanemate hingede austamine.”

Mida ütleb Jumala Sõna Piibel selle kohta, kas Jeesus sündis 25. detsembril? Tegelikult Piibel Jeesuse sündimise täpset kuupäeva teada ei anna, samuti pole seal kirjas, et Jeesus sellest päevast midagi rääkinud oleks, ammugi siis käskinud seda tähistada. Siiski aitab Piibel meil kindlaks teha, mis aastaajal Jeesus sündis.

Matteuse evangeeliumi 26. ja 27. peatüki kohaselt hukati Jeesus juutide paasapüha, niisanikuu 14. päeva lõpus, mis oli alanud 31. märtsil aastal 33 m.a.j. Luuka evangeeliumist saame teada, et kui Jeesus ristiti ja ta oma teenistust alustas, oli ta umbes 30-aastane (Luuka 3:21–23). Tema teenistus kestis kolm ja pool aastat. Järelikult oli Jeesus surres umbes 33 ja pool aastat vana. 1. oktoobri paiku aastal 33 m.a.j oleks ta saanud 34-aastaseks. Luukas kirjutab, et Jeesuse sündimise ajal olid karjased „väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures” (Luuka 2:8). Külmal detsembrikuul võib Petlemma ümbruses isegi lund sadada, seega poleks karjased sel ajal oma karjaga väljas olnud. Küll aga võisid nad olla karjadega väljas 1. oktoobri paiku, mis ongi tõendite põhjal Jeesuse tegelik sünniaeg.

Kuid mida arvata aastavahetuspühadest? Teatavasti lokkab sel ajal paheline käitumine. Ehkki neid pühi on püütud ilmalikuks muuta, on ka nende algupära küsitav.

Pole kahtlustki, et pühasid puudutavate faktide valguses pole loosungid, millega mõned jõulude ajal Jeesusele suuremat  tähelepanu nõuavad, muud kui vaid tühjad sõnad. Kui jõulude kommertslik surve, inimeste murettekitav käitumine ja pühade ebameeldiv paganlik päritolu sind häirivad, siis ära heida meelt. Jumalat ja Kristust on võimalik austada sobival viisil ning suurendada samal ajal ka perekondlikku kokkukuuluvustunnet.

Parem viis Jumalale ja Kristusele au tuua

Piibel ütleb, et Jeesus Kristus tuli „oma hinge andma lunaks paljude eest” (Matteuse  20:28). Ta oli valmis surma minema ja andma oma elu meie pattude eest. Paljud, kes soovivad Kristusele au tuua, tunnevad, et saavad teha seda jõulude ajal. Kuid nagu me nägime, on jõuludel ja aastavahetuspühadel tegelikult Kristusega väga vähe pistmist ning nende juured on paganlikes pühades. Ja ükskõik kui südamelähedane jõuluaeg mõnele ka poleks, on need pühad silmatorkavalt kommertsialiseerunud. Peale selle tuleb tunnistada, et jõulude pidamisega käib sageli kaasas häbiväärne käitumine, mis pole Jumalale ja Kristusele sugugi meelepärane.

Kuidas peaks sellises olukorras toimima inimene, kes tahab meeldida Jumalale? Selle asemel et klammerduda traditsioonide külge, mis ehk jätavad küll inimesele tunde, et ta on täitnud oma kohuse Jumala ees, kuid on Pühakirjaga vastuolus, peaks siiras inimene olema huvitatud sellest, kuidas on õige Jumalale ja Kristusele au tuua. Missugune on siis õige viis seda teha?

Kristus ise ütleb meile: „Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3). Teisisõnu, siiras inimene soovib omandada täpseid teadmisi selle kohta, kuidas tuleks Jumalat ja Kristust austada. Seejärel tegutseb ta saadud teadmiste järgi, ning seda mitte vaid teataval ajal aasta jooksul, vaid iga päev. Jumal tunneb niisuguste siiraste pingutuste üle heameelt ning sellise teguviisi tulemuseks võib olla igavene elu.

Kas sulle meeldiks olla oma perega nende hulgas, kes Jumalale ja Kristusele kooskõlas Pühakirjaga tõepoolest au toovad? Jehoova tunnistajad on aidanud miljonitel perekondadel kogu maailmas Piiblist elutähtsaid teadmisi saada. Kutsume südamlikult sindki oma kandi Jehoova tunnistajatega ühendust võtma või kirjutama selle ajakirja 2. leheküljel toodud aadressil.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 7]

Aastavahetuspühade juured

Gruusia õigeusu kiriku munga vaatevinklist

„Aastavahetuse tähistamine on saanud alguse muistse Rooma arvukatest paganlikest pühadest. 1. jaanuar oli paganausus jumal Januse püha ning tema nimest tulenebki selle kuu nimetus. Janust kujutati kahenäolisena, üks nägu vaatas ette ja teine taha, mis tähendas, et ta näeb nii minevikku kui tulevikku. Levinud oli ütlus, et kes võtab 1. jaanuari vastu nalja, naeru ja küllusega, see elab terve aasta õnnelikult ja hästi. Just seesama ebausk iseloomustab ka paljude meie kaasmaalaste aastavahetuspühi ... Teatavate paganausu pühade ajal tõid inimesed otseselt ebajumalatele ohvreid. Mõned pühad olid kurikuulsad oma ebamoraalsete orgiate, abielurikkumise ja hooruse poolest. Teiste pidustuste, näiteks Januse pühaga, käis kaasas liigsöömine ja purjutamine ning igasugused ebapuhtad teod. Kui tuletame meelde, kuidas me ise minevikus uut aastat vastu võtsime, siis peame tunnistama, et oleme kõik sellistest paganlikest pühadest osa võtnud.” (Üks Gruusia ajaleht.)

[Pilt lk 6]

Ristiusu kirik võttis üle Mithra kultuse kombed

[Allikaviide]

Museum Wiesbaden

[Pilt lk 7]

Karjased poleks saanud külmal detsembrikuul karjaga väljas olla