Elulugu

Jehoova aitas mul teda leida

JUTUSTANUD FLORENCE CLARK

Hoidsin peos oma raskelt haige abikaasa kätt. Anglikaani kiriku liikmena palvetasin selle eest, et mu mees terveks saaks, ja tõotasin Jumalale, et kui mu abikaasa elama jääb, otsin ma Teda, kuni ma Ta leian. Lubasin, et kuulun siis jäädavalt Talle.

SÜNDISIN 18. septembril 1937 aborigeenide külas Oombulgurris, mis asub kõrvalises Kimberley platoo piirkonnas Loode-Austraalias. Mu neiupõlvenimi oli Florence Chulung.

Lapsepõlve muretutest ja rõõmsatest päevadest on mul väga meeldivad mälestused. Käisin kirikus, kust sain Jumala ja Piibli kohta mõningaid algteadmisi, kuid ema oli see, kes mulle kristlikud põhimõtted selgeks õpetas. Ta luges mulle korrapäraselt Piiblit ette ja juba väikesest peale õppisin ma vaimseid asju armastama. Imetlesin ka oma tädi, kes oli kiriku misjonär. Soovisin südamepõhjas, et võiksin käia tema jälgedes.

Meie külas, endise nimega Forrest River, oli võimalik saada vaid viis klassi kooliharidust. Käisin igal hommikul koolis ainult kaks tundi. See tähendas üsna kesiseid õppimisvõimalusi, ning mu isa oli selle tõttu mures. Kuna ta tahtis, et lapsed saaksid parema hariduse, otsustas ta Oombulgurrist ära kolida ja asuda koos perega elama Wyndhami linna. Lahkumispäev oli küll kurb, ent Wyndhamis oli mul võimalik järgmised neli aastat, 1949–1952, korralikult koolis käia. Olen oma isale väga tänulik, et ma selle hariduse sain.

 Ema oli tööl kohaliku arsti juures. Kui ma 15-aastaselt kooli lõpetasin, pakkus arst mulle tööd meditsiiniõena Wyndhami haiglas. Võtsin koha rõõmuga vastu, sest tol ajal oli raske tööd leida.

Mõni aasta hiljem kohtusin heledanahalise mehe Aleciga, kes tegeles karjakasvatusega. Abiellusime aastal 1964 Derby linnas, kus ma korrapäraselt anglikaani kiriku jumalateenistustel käisin. Ühel päeval tulid meie poole Jehoova tunnistajad. Ütlesin neile, et mind nende jutt ei huvita, ja palusin neil rohkem mitte tulla. Kuid miski, millest nad rääkisid, äratas minus siiski uudishimu – nimelt Jumala nimi Jehoova.

„Te võite ju sama hästi ise palvetada”

Aasta 1965 tõi kaasa palju muret. Mu abikaasal juhtus kolm üsna tõsist õnnetust – kaks hobusega ja üks autoga. Õnneks paranes ta saadud vigastustest ja läks tagasi tööle. Kuid mõne aja pärast juhtus tal hobusega veel üks õnnetus. Sel korral sai ta raskeid peavigastusi. Kui ma haiglasse jõudsin, ütles arst mulle, et mu abikaasal on vähe elulootust. Olin rabatud. Meditsiiniõde palus kohalikul preestril minu juurde tulla, kuid preester ütles, et ta praegu ei saa ja tuleb homme.

Tahtsin, et preester oleks mu kõrval ja palvetaks koos minuga, ning mainisin seda nunnast õele. Kuid ta ütles: „Mis teil viga on? Te võite ju sama hästi ise palvetada.” Hakkasingi siis kiriku pühakujude poole palvetama – kuid sellest polnud mingit kasu. Alec vaakus elu ja surma vahel. Mõtlesin endamisi, kuidas ma küll mehe surma korral toime tulen. Olin väga mures ka meie kolme lapse – Christine’i, Nanette’i ja Geoffrey pärast. Mis elu neil oleks ilma isata? Õnneks tuli mu mees kolme päeva pärast teadvusele ning 6. detsembril 1966 lubati ta haiglast koju.

Ehkki Alec taastus õnnetusest üldiselt päris hästi, oli ta siiski saanud ajukahjustuse. Ta kannatas mõningase mälukaotuse all, muutus nüüd kergesti vägivaldseks ja teda vaevas meeleolu kõikuvus. Tal oli raske lastega hakkama saada ning ta muutus väga agressiivseks, kui nad ei käitunud nagu täiskasvanud. Tema eest oli raske hoolitseda. Pidin talle peaaegu kõik ette ja taha ära tegema. Õpetasin ta isegi uuesti lugema ja kirjutama. Ent üheaegselt tema eest hoolitsedes ja majapidamistööde koormat kandes pingutasin ma end üle ning tagajärjeks oli närvišokk. Kui mu abikaasat tabanud raskest õnnetusest oli möödas seitse aastat, otsustasime mõneks ajaks lahku elama asuda, et mu tervis võiks taastuda.

Võtsin lapsed endaga kaasa ja me kolisime lõuna poole Perthi linna. Juba enne meie kolimist oli mu õde, kes elas Lääne-Austraalias väikeses Kununurra linnas, hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ta näitas mulle raamatust „Tõde, mis viib igavesse ellu” („The Truth That Leads to Eternal Life”) * üht pilti, millel oli kujutatud Piibli tõotust maapealsest paradiisist. Samast raamatust näitas ta mulle sedagi, et Jumalal on nimi – Jehoova, ning see meeldis mulle. Kuna kirikus polnud selliseid asju kunagi räägitud, otsustasin helistada Jehoova tunnistajatele kohe, kui oleme end Perthis sisse seadnud.

Sellegipoolest kõhklesin pisut, kas võtta nendega ühendust või mitte. Ühel õhtul helises uksekell. Mu poeg avas ukse ja tuli rutuga mulle ütlema: „Ema, need tulid, kellele sa helistada tahtsid!” Olin pisut üllatunud ja sõnasin: „Ütle neile, et mind pole kodus!” Kuid ta vastas: „Ma ei saa ju neile ometi valetada.” Selle märkuse peale läksin ukse juurde. Külalisi tervitades märkasin nende näol hämmeldunud ilmet. Tuli välja, et nad olid  soovinud külastada korteri eelmist üürnikku, kes oli aga vahepeal ära kolinud. Kutsusin nad sisse ja valasin nad küsimuste rahega üle ning sain Piiblist rahuldustpakkuvad vastused.

Järgmisest nädalast hakkasin korrapäraselt tunnistajatega Piiblit uurima, abiks raamat „Tõde, mis viib igavesse ellu”. Uurimine sütitas minus taas armastuse vaimsete asjade vastu. Kaks nädalat hiljem käisin Jeesus Kristuse surma mälestusõhtul. Hakkasin iga pühapäev koosolekul käima ja varsti võtsin juba osa ka nädala keskel toimuvatest koosolekutest. Samuti hakkasin saadud teadmisi teistega jagama. Avastasin, et Piibli tõdede õpetamine mõjub mu psüühilisele ja emotsionaalsele tervisele hästi. Kuue kuu pärast ristiti mind piirkonnakonvendil Perthis.

Kui mu teadmised Piiblist kasvasid, hakkasin mõistma Jehoova vaadet abielu pühadusele, kaasa arvatud põhimõtet, mis on kirjas 1. Korintlastele 7:13: „Kui ühel naisel on uskmatu mees ja mees heal meelel tahab elada temaga, siis ta ärgu hüljaku meest.” See piiblisalm ajendas mind Aleci juurde tagasi pöörduma.

Naasen Derbysse

Jõudsin tagasi Derbysse 21. juunil 1979, olles mehe juurest ära olnud üle viie aasta. Muidugi valdasid mind segased tunded ja ma püüdsin aimata, mis näo ta mu saabudes teeb. Minu üllatuseks oli ta rõõmus, et ma tagasi tulin, olgugi et talle valmistas mõningast pettumust asjaolu, et minust oli vahepeal saanud Jehoova tunnistaja. Otsekohe tegi ta mulle ettepaneku hakata käima temaga samas kirikus, kus olin käinud ka enne Perthi kolimist. Kuid ma selgitasin talle, et ei saa seda teha. Püüdsin kõigiti temast kui perekonna peast lugu pidada ja tubli kristlik naine olla. Üritasin rääkida talle Jehoovast ja Tema imelistest tõotustest tuleviku kohta, kuid ta suhtus sellesse ükskõikselt.

Ajapikku Alec leppis mu uue eluviisiga ja hakkas mind isegi materiaalselt toetama, et saaksin käia nii konventidel ja kokkutulekutel kui ka iganädalastel koosolekutel. Olin väga tänulik, kui ta ostis auto, mis on selles Austraalia kõrvalises piirkonnas suureks abiks ja millega sain nüüd kuulutustööl käia. Vennad ja õed, kaasa arvatud ringkonnaülevaataja, jäid sageli meie juurde öömajale. Nõnda oli Alecil võimalus paljude tunnistajatega tuttavaks saada, ning paistis, et nende seltskond meeldis talle.

Tundsin end nagu Hesekiel

Vendade ja õdede külaskäigud olid innustavad, ent teistest eraldatus oli mulle proovikiviks. Olin Derby linnas ainus Jehoova tunnistaja. Lähima koguduseni Broome’is oli maad 220 kilomeetrit. Otsustasin siiski teha oma parima, et head sõnumit levitada. Jehoova abiga võtsin end kokku ja hakkasin ukselt uksele kuulutamas käima. See nõudis omajagu pingutust, kuid ma tuletasin endale pidevalt meelde apostel Pauluse sõnu „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13).

Kohalikud vaimulikud ei vaadanud mu tegevusele just hea pilguga, iseäranis häiris neid see, et teen kuulutustööd oma rahvuskaaslaste, aborigeenide seas. Nad püüdsid mind hirmutada ja kuulutamast loobuma panna. Kuid vastupanu üksnes suurendas mu otsusekindlust seda tööd jätkata ning ma palusin pidevalt Jehoovalt abi. Meenutasin ühtelugu julgustussõnu, mis öeldi Hesekielile: „Vaata, ma teen su palge karmiks, nagu on nende palged, ja su lauba kõvaks,  nagu on nende laubad! Teemandi sarnaseks, ränikivist kõvemaks ma teen su lauba. Ära karda neid ja ära kohku nende ees” (Hesekiel 3:8, 9).

Mitmel korral tulid kaks kirikutegelast minu juurde poes, kui ma sisseoste tegin. Nad naeruvääristasid mind lärmakalt ja püüdsid tõmmata endale teiste klientide tähelepanu. Kuid ma ei teinud neist väljagi. Ükskord, kui vestlesin korduskülastusel ühe huvitatud naisega, tuli meie juurde kohaliku kiriku jutlustaja ja süüdistas mind selles, et ma ei usu Jeesust. Ta kahmas mul Piibli käest, vehkis sellega mu nina ees ja torkas siis raamatu mulle pihku tagasi. Vaatasin talle otse silma ja tsiteerisin peast leebel, kuid kindlal häälel piiblisalmi Johannese 3:16, kinnitamaks talle, et usun Jeesusesse. Mu enesekindel vastus lõi ta tummaks ning ta tegi sõnagi lausumata minekut.

Tundsin Derby piirkonna aborigeenidele kuulutamisest suurt rõõmu. Ühes asulas püüdis kohalik preester takistada mind inimestega kontakti saamast, kuid ta viidi mujale üle. Nõnda sain rääkida Piibli sõnumit ka selles asulas. Olin alati tahtnud oma tädi eeskujul misjonär olla, ja nüüd tegingi ma misjonitööd, aidates teistel Jumala Sõna tundma õppida. Paljud aborigeenid võtsid Piibli sõnumi hästi vastu ja ma alustasin mitmeid piibliuurimisi.

Tunnen vajadust vaimse toe järele

Viis aastat olin ma Derbys ainuke Jehoova tunnistaja. Tõdesin aga, et ilma julgustuseta, mida pakuvad koosolekud ja suhtlemine kaaskummardajatega, on väga raske vaimselt tugevaks jääda. Kord tundsin end olevat täielikus madalseisus ja läksin natukeseks välja autoga sõitma. Kui ma õhtupoolikul koju  tagasi jõudsin, ootas mind üks kristlik õde koos oma seitsme lapsega. Nad olid tulnud kaugelt Broome’ist mulle kirjandust tooma. Sellest ajast peale lubas see õde, Betty Butterfield, hakata iga kuu korra Derbys käima ja jääda siis minu juurde terveks nädalavahetuseks. Käisime koos kuulutamas ja uurisime ühes minu pool „Vahitorni”. Mina omakorda hakkasin kord kuus Broome’is käima.

Broome’i koguduse vennad olid väga abivalmid ja võtsid aeg-ajalt ette pika reisi Derbysse, et mind kuulutustöös aidata. Nad ergutasid ka teiste linnade vendi ja õdesid, kes juhtuvad Derbyst läbi sõitma, minu juures peatust tegema ja koos minuga teenistuses osalema. Samuti tõid sellised läbi sõitvad vennad mulle avalike kõnede kassette. Mõned uurisid koos minuga „Vahitorni”. Need lühikesed külaskäigud mõjusid mulle väga julgustavalt.

Abiväge tuleb juurde

Mitmeid aastaid käis mind innustamas pensionäridest abielupaar Arthur ja Mary Willis, kes tulid igal aastal jahedama aastaaja saabudes Lääne-Austraalia lõunaosast mulle kolmeks kuuks appi. Vend Willis juhatas enamikku koosolekuid ja korraldas kuulutustööd. Koos reisisime läbi Kimberley platoo kõige kõrvalisemad osad ja kuulutasime neis kaugetes maanurkades asuvates karjakasvatusfarmides. Iga kord, kui vend ja õde Willis lahkusid, asus mu hinge tühjus.

Viimaks, 1983. aasta lõpupoole, sain kuulda toredat uudist, et Derbysse kolib elama Sturgeonide pere – Danny ja Denise koos oma nelja pojaga. Pärast nende saabumist toimusid meil koosolekud iga nädal ja me käisime koos kuulutamas. Aastal 2001 moodustati kogudus. Praegu on Derbys tugev kogudus, kuhu kuulub 24 Kuningriigi kuulutajat, kelle vaimsete vajaduste eest kannavad hästi hoolt kaks kogudusevanemat ja üks teenistusabiline. Mõnikord on käinud koosolekutel kuni 30 inimest.

Möödunud aastatele tagasi vaadates meenutan südamesoojusega, kui armastavalt on Jehoova aidanud mul Teda teenida. Ehkki abikaasa pole seniajani mu usulisi tõekspidamisi omaks võtnud, jätkab ta minu toetamist teistel viisidel. Mu lähematest sugulastest on saanud Jehoova tunnistajateks ja lasknud end ristida viis inimest – mu kaks tütart, kaks lapselast ja õetütar. Lisaks sellele uurivad koos Jehoova tunnistajatega Piiblit veel mitmed mu sugulased.

Olen tõesti õnnelik, et Jehoova aitas mul Teda leida. Minu sooviks on kuuluda Talle igavesti (Laul 65:3).

[Allmärkus]

[Kaart/pildid lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AUSTRAALIA

Wyndham

Kimberley platoo

Derby

Broome

Perth

[Allikaviited]

Känguru ja lüürasaba: Lydekker; koaala: Meyers

[Pilt lk 14]

Töötasin Wyndhami haiglas õena, 1953

[Pilt lk 15]

Derby kogudus, 2005