„Tunnistuseks kõigile rahvaile”

„Te peate olema minu tunnistajad ... ilmamaa äärteni.” (APOSTLITE TEOD 1:8, P 1997)

1. Millal ja kus kuulsid Jeesuse esimesed jüngrid prohvetikuulutust, mis on kirjas Matteuse 24:14?

JEESUSE sõnad piiblitekstis Matteuse 24:14 on nii tuttavad, et paljudele meist on need lausa pähe kulunud. Selles on väga tähelepanuväärne prohvetikuulutus. Kujutle, mida võisid Jeesuse jüngrid seda kuuldes küll mõelda! Oli aasta 33 m.a.j. Jüngrid olid olnud koos Jeesusega umbes kolm aastat ja nüüd olid nad tulnud ühes temaga Jeruusalemma. Nad olid näinud tema imetegusid ja kuulnud tema õpetusi. Ehkki nad pidasid Jeesuselt kuuldud tõdesid kalliks, teadsid nad vägagi hästi, et kõik ei jaga nende vaimustust. Jeesusel oli võimsaid vastaseid.

2. Milliste raskuste ja ohtudega pidid jüngrid kokku puutuma?

² Õlimäel oli koos Jeesusega neli jüngrit. Nad kuulasid tähelepanelikult, mida Jeesus rääkis tulevastest raskustest ja ohtudest, mis neid ees ootasid. Juba varem oli Jeesus neile öelnud, et ta tapetakse (Matteuse 16:21). Nüüd teatas ta, et ka jüngrid peavad seisma silmitsi jõhkra tagakiusamisega. Ta ütles: „Siis antakse teid viletsusse ja teid tapetakse ja te olete kõigi rahvaste viha all minu nime pärast.” See polnud veel kõik. Jeesus ennustas, et valeprohvetid eksitavad paljusid, osad taganevad, vihkavad üksteist ja annavad ära. Samuti pidi jahenema paljude armastus Jumala ja tema Sõna vastu. (Matteuse 24:9–12, P 1968.)

3. Miks võisid Jeesuse sõnad piiblitekstis Matteuse 24:14 hämmastust tekitada?

³ Pärast kõiki neid negatiivseid teateid ütles Jeesus midagi, mis jüngreid ilmselt üllatas. Ta sõnas: „Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:14). Tõepoolest, see töö, mida Jeesus Iisraelis alustas, nimelt tõest tunnistuse andmine, pidi jätkuma ja laienema üle kogu maailma (Johannese 18:37). Kui hämmastav ennustus! Kuulutada „kõigile rahvaile” oli juba iseenesest suur töö, kuid nad pidid seda tegema veel „kõigi rahvaste viha all”. Sellise tööga toimetulek olnuks lausa ime. Niisuguse tohutu ülesande täitmine pidi lisaks Jehoova ülemvõimu ja jõu rõhutamisele tõstma esile ka tema armastust, halastust ja pikka meelt. Peale selle andis see Jumala teenijatele võimaluse väljendada oma usku ja andumust.

4. Kellele tehti ülesandeks tunnistust anda ja kuidas Jeesus neid julgustas?

⁴ Jeesus tegi oma jüngritele selgeks, et neid ootab suur töö. Kui Jeesus neile enne taevaminekut ilmus, ütles ta veel: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni” (Apostlite teod 1:8, P 1997). Muidugi pidi neile ka abiväge lisanduma. Kuid kõigest hoolimata oli jüngreid ikkagi vähe. Kindlasti oli neil julgustav  teada saada, et Jumala võimas püha vaim aitab neil selle ülesandega hakkama saada.

5. Mida jüngrid tunnistustöö kohta ei teadnud?

⁵ Jüngrid teadsid, et neil tuleb kuulutada head sõnumit ja teha jüngriteks kõigist rahvustest inimesi (Matteuse 28:19, 20). Nad aga ei teadnud, kui põhjalikult peavad nad tunnistust andma ega seda, millal tuleb lõpp. Vastuseid neile küsimustele ei tea ka meie. Selle määrab kindlaks Jehoova (Matteuse 24:36). Kui tunnistust on antud Jehoova meelest piisaval määral, teeb ta sellele kurjale maailmale lõpu. Alles siis võivad kristlased mõista, et kuulutustööd on tehtud sellises ulatuses, nagu Jehoova on eesmärgiks seadnud. Esimesed jüngrid ei suutnud ilmselt eriti hästi ette kujutada, kui laialdaselt lõpuajal tunnistust antakse.

Tunnistustöö esimesel sajandil

6. Mis juhtus 33. aasta nelipühal ja vahetult pärast seda?

⁶ Esimesel sajandil olid Kuningriigi kuulutamisel ja inimeste jüngriteks tegemise tööl hämmastavad tulemused. 33. aasta nelipühal oli umbes 120 jüngrit Jeruusalemmas ühes ülakambris. Seal valati nende peale Jumala püha vaim ja apostel Peetrus pidas sütitava kõne, selgitades selle ime tähendust. Tol päeval pöördus usku ja ristiti umbes 3000 inimest. See oli aga kõigest algus. Ehkki usujuhid püüdsid hea sõnumi kuulutamist igati peatada, on teada, et „Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti”. Peagi jüngrite „arv tõusis ligi viie tuhandeni”. Ja pärast seda „lisandus neid, kes uskusid Issandasse, nii mehi kui naisi suurel hulgal”. (Apostlite teod 2:1–4, 8, 14, 41, 47; 4:4; 5:14.)

7. Miks võib öelda, et Korneeliuse usulepöördumine oli üheks verstapostiks?

⁷ Järgmine verstapost oli aasta 36 m.a.j. Siis pöördus usku ja ristiti Korneelius – esimene mittejuut. Jehoova juhatas Peetruse selle jumalakartliku mehe juurde, andes mõista, et Jeesuse käsk teha jüngreid, ei piirdu teistes maades elavatele juutidele tunnistuse andmisega (Apostlite teod 10:44, 45). Kuidas koguduse eestvedajad sellele reageerisid? Kui apostlid ja vanemad Juudamaal said aru, et head sõnumit tuleb kuulutada ka mittejuutidele, siis nad „andsid Jumalale au” (Apostlite teod 11:1, 18). Ent kuulutustöö läks hästi edasi ka juutide seas. Paar aastakümmet hiljem, ilmselt aastal 58, oli lisaks mittejuutidele ka „mitu tuhat juuti ... saanud usklikuks” (Apostlite teod 21:20).

8. Kuidas hea sõnum inimesi mõjutab?

⁸ Esimesel sajandil suurenes kristlaste arv väga kiiresti, kuid me ei tohiks unustada inimesi selle arvu taga. Piibli sõnum, mida nad kuulsid, oli vägev (Heebrealastele 4:12). Inimesed, kes seda sõnumit kuulda võtsid,  muutsid oma elu täielikult. Nad hakkasid elama moraalselt puhast elu, riietusid uue isiksusega ja said Jumalaga lepitatud (Efeslastele 4:22, 23). Nii sünnib ka tänapäeval. Kõigil neil, kes hea sõnumi vastu võtavad, on imeline väljavaade elada igavesti (Johannese 3:16).

Jumala kaastöölised

9. Milline au ja vastutus oli algkristlastel?

⁹ Algkristlased ei arvanud, et töö läheb nii hästi edasi tänu nende endi tublidusele. Nad mõistsid, et teevad kuulutustööd püha vaimu toetusel (Roomlastele 15:13, 19). Vaimset kasvu andis Jehoova. Samal ajal need kristlased teadsid, et neil on au ja vastutus olla „Jumala kaastöölised”. (1. Korintlastele 3:6–9.) Võttes kuulda Jeesuse üleskutset, olid nad valmis kõvasti pingutama, et täita seda ülesannet, mis neile oli antud (Luuka 13:24).

10. Mida olid mõned algkristlased valmis tegema, et anda tunnistust kõigile rahvaile?

¹⁰ „Paganate apostlina” rändas Paulus tuhandeid kilomeetreid nii maad mööda kui ka meritsi, rajades palju kogudusi Rooma riigi Aasia provintsis ja Kreekas (Roomlastele 11:13). Ta käis ka Rooma linnas ja võib-olla isegi Hispaanias. Apostel Peetrus, kellele oli usaldatud „evangeeliumi kuulutamine ... ümberlõigatuile”, rändas samal ajal teises suunas – Babüloni, mis oli tollal tähtis judaismi keskus (Galaatlastele 2:7–9; 1. Peetruse 5:13). Paljude teiste tublide töötegijate hulgas olid ka naised Trüfaina ja Trüfoosa. Ühe naise, Persise kohta on öeldud, et ta „on näinud palju vaeva Issandas” (Roomlastele 16:12).

11. Kuidas õnnistas Jehoova jüngrite pingutusi?

¹¹ Jehoova õnnistas rikkalikult nii nende kui ka teiste innukate töötegijate pingutusi. Vähem kui 30 aastat pärast seda, kui Jeesus oli öelnud, et tunnistust tuleb anda kõigile rahvaile, kirjutas Paulus, et evangeeliumi „on kuulutatud kõigele loodule taeva all” (Koloslastele 1:23). Kas siis tuli lõpp? Mingis mõttes tõesti tuli. Aastal 70 tuli lõpp juudi süsteemile, sest siis hävitasid Rooma väed Jeruusalemma ja selle templi. Ent Jehoova on otsustanud, et enne Saatana praeguse kurja maailma lõppu tuleb anda tunnistust palju ulatuslikumalt.

Tunnistustöö tänapäeval

12. Kuidas mõistsid esimesed piibliuurijad käsku kuulutada?

¹² Pärast pikka aega kestnud õigest usust ärataganemist taastati 19. sajandi lõpus puhas jumalakummardamine. Piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal nimetati, mõistsid hästi, et neil tuleb teha jüngreid kogu maailmas (Matteuse 28:19, 20). Aastaks 1914 osales kuulutustööl umbes 5100 kristlast ja hea sõnum oli jõudnud juba 68 maale. Ent need esimesed piibliuurijad ei mõistnud täielikult Matteuse 24:14 ennustust. 19. sajandi lõpuks olid piibliseltsid  tõlkinud head sõnumit sisaldava Piibli paljudesse keeltesse ja levitanud seda kõikjal maailmas. Seepärast olid piibliuurijad paar aastakümmet arvamusel, et rahvastele on tunnistust juba antud.

13., 14. Milline selgem arusaam Jumala tahte ja eesmärgi kohta avaldati 1928. aastal „Vahitornis”?

¹³ Järk-järgult andis Jehoova oma rahvale arusaamist enda tahte ja eesmärgi kohta (Õpetussõnad 4:18). 1928. aasta 1. detsembri „Vahitornis” kirjutati: „Kas me võime öelda, et Piiblite levitamisega on ära tehtud ka Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine, mida oli ennustatud? Kindlasti mitte! Piibleid on küll levitatud, kuid ikkagi on vaja Jumala väikesel tunnistajate grupil maa peal trükkida Jumala ... [eesmärki] selgitavat kirjandust ja külastada kodusid, kuhu Piibleid on jäetud. Muidu ei saagi need inimesed teada, et Messia Kuningriik on meie päevil juba rajatud.”

¹⁴ Selles „Vahitornis” öeldi veel: „Aastal 1920 ... hakkasid piibliuurijad õigesti mõistma Issanda ennustust, mis on kirjas Matteuse 24:14. Siis said nad aru, et evangeelium, mida tuleb kuulutada tunnistuseks kõigile rahvaile, pole mitte sõnum kuningriigi tulekust, vaid sellest, et Messias-Kuningas on juba asunud maa üle valitsema.”

15. Kuidas on tunnistustöö alates 1920-ndatest laienenud?

¹⁵ See „väike tunnistajate grupp”, mis 1920-ndatel tegutses, ei jäänud sama väikeseks. Järgnevate aastakümnete jooksul sai selgeks, et on olemas „teistest lammastest” koosnev suur rahvahulk ja seda hakati koguma (Johannese 10:16; Ilmutuse 7:9). Praegu tegutseb 6 613 829 hea sõnumi kuulutajat 235 maal. Kui imeliselt on see prohvetikuulutus küll täitunud! Mitte kunagi varem pole „seda kuningriigi evangeeliumi” kuulutatud nii laialdaselt. Ja mitte kunagi varem pole maa peal olnud nii palju ustavaid Jehoova teenijaid.

16. Mida eelmise teenistusaasta jooksul korda saadeti? (Vaata tabelit lk 27–30.)

¹⁶ See suur hulk tunnistajaid tegutses 2005. teenistusaasta jooksul väga agaralt. Nad kuulutasid head sõnumit 235 maal, ühtekokku rohkem kui miljard tundi. Tehti miljoneid korduskülastusi ja juhatati miljoneid piibliuurimisi. Jehoova tunnistajad on kasutanud heldelt oma aega ja vahendeid, et Jumala Sõnast teistele rääkida (Matteuse 10:8). Jehoova annab oma teenijatele võimsat püha vaimu, et neil oleks jõudu tema tahet täita (Sakarja 4:6).

Anname usinalt tunnistust

17. Kuidas on Jehoova rahvas reageerinud Jeesuse üleskutsele kuulutada head sõnumit?

¹⁷ Ehkki on möödunud juba peaaegu 2000 aastat ajast, mil Jeesus käskis head  sõnumit kuulutada, pole Jumala rahva ind raugenud. Me teame, et kui teeme püsivalt häid tegusid, peegeldame sellega Jehoova armastust, halastust ja pikka meelt. Jumala sarnaselt ei taha meiegi, et keegi hukkuks, vaid et inimesed parandaksid meelt ja saaksid temaga lepitatud (2. Korintlastele 5:18–20; 2. Peetruse 3:9). Jumala vaimust sütitatuna jätkavad Jehoova tunnistajad kõikjal hea sõnumi kuulutamist (Roomlastele 12:11). Selle tulemusena on igal pool inimesi, kes võtavad vastu tõe ja järgivad Jehoova armastavat juhatust. Vaadelgem mõningaid näiteid.

18., 19. Räägi kogemus kellestki, kes on head sõnumit kuulda võtnud.

¹⁸ Charles oli Lääne-Kenyas põllumees. Aastal 1998 müüs ta rohkem kui 8 tonni tubakat ja sai selle eest aukirja, kus teda nimetati parimaks tubakakasvatajaks. Sel ajal hakkas ta Piiblit uurima. Varsti sai ta aru, et inimene, kes tubakat kasvatab, rikub Jeesuse käsku: „Armasta oma ligimest” (Matteuse 22:39). Kui Charles oli jõudnud järeldusele, et parima tubakakasvataja tiitel on sisuliselt parima tapja tiitel, pritsis ta oma tubakataimed mürgiga üle. Ta edenes pühendumise ja ristimiseni ning nüüd on ta üldpioneer ja teenistusabiline.

¹⁹ Pole kahtlustki, et Jehoova raputab rahvaid ülemaailmse tunnistustööga ja et „rikkused” – inimesed – tuuakse välja (Haggai 2:7). Pedro, kes elab Portugalis, astus 13-aastaselt vaimulikku seminari. Ta tahtis saada misjonäriks ja õpetada inimestele Piiblit. Peagi ta aga lahkus seminarist, sest koolitundides pöörati väga vähe tähelepanu Piiblile. Kuus aastat hiljem oli ta Lissaboni ülikoolis psühholoogiat õppimas. Ta elas oma tädi juures, kes on Jehoova tunnistaja ja kes julgustas teda Piiblit uurima. Sel ajal kahtles Pedro Jumala olemasolus ja samuti ei suutnud ta otsustada, kas hakata Piiblit uurima või mitte. Ta rääkis oma kõhklustest ühele psühholoogiaprofessorile. Too sõnas, et psühholoogide arvates kipuvad otsustusvõimetud inimesed käituma ennasthävitavalt. Seepeale võttis Pedro nõuks Piiblit uurima hakata. Hiljuti ta ristiti ja nüüd õpetab ta juba ise teistele Piiblit.

20. Miks me võime rõõmustada selle üle, et tunnistustööd tehakse praegu nii laialdaselt?

²⁰ Me ei tea siiani, kui põhjalikult tuleb rahvastele tunnistust anda. Samuti ei tea me päeva ega tundi, millal saabub lõpp. Teame vaid seda, et see tuleb varsti. Me oleme rõõmsad, et hea sõnumi nii ulatuslik kuulutamine on vaid üks tõend paljudest, mis näitavad, et peagi asendab Jumala Kuningriik kõik inimvalitsused (Taaniel 2:44). Iga mööduva aastaga on miljonid inimesed saanud võimaluse kuulda head sõnumit ning see toob au meie Jumalale Jehoovale. Tehkem kindel otsus jääda ustavaks koos ülemaailmse vennaskonnaga ja jätkata tunnistuse andmist kõigile rahvaile. Nii tehes päästame nii enese, kui ka need, kes meid kuulevad (1. Timoteosele 4:16).

Kas sa mäletad?

• Miks on Matteuse 24:14 prohvetikuulutus nii tähelepanuväärne?

• Milliseid pingutusi tegid algkristlased tunnistuse andmiseks ja mis oli tulemus?

• Kuidas hakkasid piibliuurijad mõistma, et tunnistust tuleb anda kõigile rahvaile?

• Mis sulle Jehoova rahva tegevuse juures muljet avaldab, kui mõtled sellele, mida saadeti korda eelmisel teenistusaastal?

[Küsimused]

 [Teabegraafika lk 27–30]

JEHOOVA TUNNISTAJATE 2005. TEENISTUSAASTA ÜLEMAAILMNE ARUANNE

 (Vt aastaköidet.)

[Kaart/pildid lk 25]

Paulus rändas nii maad mööda kui ka meritsi tuhandeid kilomeetreid, et kuulutada head sõnumit

[Pilt lk 24]

Jehoova juhatusel andis Peetrus tunnistust Korneeliusele ja tema perele