Boliivia kauged asulad kuulevad head sõnumit

MEID, kes me ootame põnevusega ühepäevast reisi ülespoole jõge, on kogunenud kaldale paarikümne ringis. Oleme Andide jalamil, seal, kus Beni jõgi jõuab Amazonase basseini ääretule lauskmaale. Paik on erakordselt kaunis.

Kuid me pole turistid. Osa meist on kohalikud elanikud, mitmed aga on tulnud kaugematest linnadest elama siia, Rurrenabaquesse, kenasse linnakesse õieehtes puude, rookatustega majade ja tänavatega, mille vaikust häirib vaid mõni juhuslik veomootorratas. Miks me selle reisi ette võtame?

Siin toimuv on paljudele Boliivia paikadele tüüpiline. Jehoova tunnistajad selle maa linnadest ja ka teistest riikidest on viimas Jumala Kuningriigi head sõnumit väiksematesse asulatesse (Matteuse 24:14).

Boliivia asub Lõuna-Ameerika keskosas. Riigi pindala on Prantsusmaast kaks korda suurem, ent elanikke on võrreldes Prantsusmaaga vaid veidi üle kümnendiku. Suurem osa boliivlasi elab kas linnades ja hingematvatel kõrgustel paiknevates kaevandusasulates või orgudes asuvates põllumajanduskeskustes. Troopilisel lauskmaal eraldavad asulaid hiiglaslikud metsamassiivid.

1950. ja 1960. aastatel alustasid paljudes kaugetes asulates tööd vaprad misjonärid, nende hulgas Betty Jackson, Elsie Meynberg,  Pamela Moseley ja Charlotte Tomaschafsky. Nad õpetasid siiratele inimestele Piibli tõdesid ja aitasid asutada väikseid kogudusi. 1980.–1990. aastatel kasvas Jehoova tunnistajate arv kuuekordseks, seda eeskätt linnades. Nüüd on igas linnajaos kogudused. Neid võib leida õitsval järjel piirkondades, kus inimesed käivad tööl kõrghoonete büroodes, elavad elegantsetes majades ja teevad sisseoste kaubahallides. Ent kogudusi on ka linna lähirajoonides, kus inimesed elavad saviosmikutes, ostavad kõik vajaliku lahtise taeva all tegutsevalt turult ning kannavad värvikaid rahvarõivaid. Kuid mida võtta ette, aitamaks ka kaugete paikade elanikel Jehoovat tundma õppida?

Tuuakse ohvriks linnaelu mugavused

Viimase paari aastakümne jooksul on boliivlased kaevandusasulatest ja maapiirkondadest massiliselt linnadesse siirdunud. On üpris ebatavaline, kui liigutakse vastupidises suunas – linnast külasse. Paljudes väikestes asulates on vaid üks telefon ning elektrit antakse kõigest mõni tund ööpäevas. Võib juhtuda, et neis elavad tunnistajad kohtuvad kaasusklikega vaid iga-aastastel konventidel, kuhu sõitmine võib olla kulukas, ohtlik ja kurnav. Külakoolides antakse vaid põhiharidust. Mis siis ikkagi ajendab suurt hulka Jehoova tunnistajaid linnadest küladesse kolima?

„Mul oli võimalus La Pazis head karjääri teha,” ütles hiljuti Luis. „Kuid mu vanemad olid mulle alati soovitanud jüngrite tegemise tööd kui ihaldusväärseimat tegevusala. Niisiis käisin lühikursustel ehitusoskusi omandamas. Rurrenabaques puhkusel olles panin tähele, kui innukalt inimesed head sõnumit kuulda võtavad. Nähes, kui vähe vendi siin on, tundsin, et mul tuleb appi tulla. Praegu juhatan 12 kodust piibliuurimist. Näiteks uurin ma Piiblit noore mehe ja tema naisega, kel on neli last. Varem mees jõi kõvasti ja mängis hasartmänge, kuid nüüd on ta kõik selle maha jätnud ning räägib oma sõpradele, mida ta Jehoova kohta on õppinud. Ta valmistub õppetunniks alati ette. Teda kurvastab, et ta peab mõnikord kolm-neli päeva kodust eemal metsatöödel olema, sest ta ei taha mitte millestki ilma jääda. Kui näen neid kõiki kristlikel koosolekutel, siis tunnen, et siiatulek on olnud ohvreid väärt.”

Juana on üksikema. „Töötasin La Pazis koduabilisena,” sõnab ta. „Kui mu poeg oli väike, alustasin linnas täisajalist teenistust. Ühel  reisil Rurrenabaques olles mõistsin, kui palju rohkem ma siin elades korda võiksin saata. Niisiis tulimegi siia ning ma leidsin endale teenijatööd. Esialgu oli kuumust ja putukaid ränk taluda. Kuid nüüd oleme siin olnud juba seitse aastat. Juhatan iga nädal tervet hulka piibliuurimisi ning paljud õpilased ilmutavad koosolekutel käimise kaudu oma tänumeelt.” Ka Juana oma pojaga on nende seas, kes astuvad paati, et ülesjõge sõita. Asugem siis üheskoos teele.

Reis ülesjõge

Päramootori mürina saatel suundume mägedevahelise kitsa lõhe poole. Parv papagoisid protestib kriiskamisega meie kohalviibimise vastu. Mägedest alla voolav mudasogane vesi mäsleb raevukalt meie ümber, kui paadimees sõidukit osavalt läbi voogude tüürib. Maabume keskhommikul väikese küla all. Kohtume seal Rurrenabaque koguduse vanemaga, kes juhatab meile kätte kohad, kus kuulutada.

Külaelanikud võtavad meid kas puu varjus istudes või bambusest ja palmilehtedega kaetud katusega onnis lahkelt vastu. Peagi kohtame noort abielupaari, kes on ametis suhkruroo purustamisega kohapeal valmistatud puitpressi abil. Mahl voolab pahinal vaskanumasse. Hiljem nad keedavad mahla, kuni sellest saab tume siirup, mida asulas müüa võib. Nad kutsuvad meid majja sisse ja esitavad Piibli kohta hulgaliselt küsimusi.

Sõidame ülesjõge edasi ning kuulutame külast külla. Paljud kuulavad heal meelel seda, mida Piibel räägib haiguste ja surma lakkamisest (Jesaja 25:8; 33:24). Siin, kus arstiabi on raskesti kättesaadav, on enamik peresid pidanud elama üle lapse surma kibeda kogemuse. Elu on põllupidamisest ja kalapüügist elatujatel ränk ja ebakindel. Seetõttu pakub paljudele suurt huvi Laulus 72 toodud Jumala tõotus valitsuse kohta, kes likvideerib vaesuse. Kuid kas võiks loota, et sellistes kaugetes paikades elavad huvilised võtavad kätte ja tulevad kristlikele koosolekutele? See küsimus valmistas muret ka Ericule ja Vickyle, täisajalistest jumalateenijatest abielupaarile Santa Rosas, mis asub veel kolme tunni paadisõidu kaugusel Amazonase jõgikonnas.

 Kas huvilised tulevad?

Eric ja Vicky tulid Boliiviasse 12 aastat tagasi USA-st Californiast. Reisiv ülevaataja soovitas neil siirduda Santa Rosasse. „Asulas on vaid kaks telefoni ning puudub internetiühendus,” lausub Vicky. „Loodus on siin rikkalik. Tihti kohtame alligaatoreid, jaanalinde ja suuri madusid, kui oleme mootorrattaga teel kaugematesse piirkondadesse. Kuid palju huvitavamad kui loomad on siinsed inimesed. Uurime Piiblit noore abielupaari Vacadega, kel on neli väikest last. Nad elavad 26 kilomeetrit asulast väljas. Pereisa oli joodik, kuid nüüd on ta muutunud. Iga nädal toob ta kogu oma pere ja noorema õe kuningriigisaali. Oma toeka jalgratta pakiraamil sõidutab ta naist koos beebiga, üheksa-aastase jalgrattal istub ka ta väike õde, kaheksa-aastane aga väntab pedaale omal jõul. Kohalejõudmiseks kulub neil kolm tundi.” See pere tõesti armastab Jehoovat ja pingutab igati, et kogudusega läbi käia.

Vaid 18 kuuga sai 3 inimest ristimiskõlblikuks, 25 aga hakkas käima Santa Rosa uues kuningriigisaalis. Kuigi väga palju inimesi soovib Piiblit uurida, tuleb paljudel Jehoova teenimise nimel ületada hiigelsuuri takistusi.

Raskused abielu legaliseerimisel

Kauges Boliivia väikelinnas Brasiilia piiri ääres teenivad misjonärid Marina ja Osni räägivad, et paljud siinsed elanikud ei pea kindlat abielusidet mikski. Nad muudkui vahetavad partnereid. „See on vaimse kasvu takistus,” sõnab Osni. „Kui inimesed soovivad saada tõsikristlasteks, ootab neid ees abielu sõlmimise keerukas ja kulukas protsess. Mõnel tuleb teha lõpp senisele kooselule ja seejärel seaduslikult abielluda. Kuid kõigele vaatamata on mõned, kes on mõistnud, et abielu seadusekohane registreerimine on Pühakirja nõue, näinud ränka vaeva, teenimaks riigilõivu maksmiseks vajalikku raha.” (Roomlastele 13:1, 2; Heebrealastele 13:4.)

Marina jutustab loo Norbertost. „Ta oli elanud paljude naistega, enne kui kolis naise juurde, kes oli ametilt pagar. Naine oli Norbertost 35 aastat noorem ning tal oli poeg, kelle Norberto lapsendas. Poisi sirgudes tahtis Norberto talle paremat eeskuju anda. Kui siis üks tunnistaja pagariärisse tuli ja tasuta kodust piibliuurimist pakkus, avaldas Norberto selleks soovi, ehkki ta ei osanud lugeda ning oli juba üle 70 aasta vana. Kui Norberto ja naine, kellega ta elas, Jehoova nõuetega tutvusid, sõlmisid nad seadusliku abielu ning lasid end hiljem ristida. Poisist on saanud tubli kristlik noor – just selline, nagu kasuisa oli lootnud. Norberto on lugema õppinud ning koguduse koosolekutel isegi kõnesid pidanud. Ehkki ta tervis on ea tõttu üsna vilets, on ta tulihingeline hea sõnumi kuulutaja.”

Jehoova vaimu vägi

Jeesus ütles oma esimestele järelkäijatele: „Te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad ... maailma otsani!” (Apostlite teod 1:8). Kui julgustav on küll näha, kuidas Jumala vaim ajendab kristlikke mehi ja naisi siirduma kaugetesse paikadesse! Näiteks aastal 2004 asus 30 agarat kristlast teenima ajutiselt eripioneeridena eraldiasuvatel territooriumitel. Nad hindavad nende umbes 180 välismaalase head eeskuju, kes on tulnud Boliiviasse, et teenida pioneeride, ringkonnaülevaatajate,  vabatahtlike peetelitöötajate või misjonäridena. Boliivia 17 000 kuningriigikuulutajat juhatavad umbes 22 000 piibliuurimist huvitatud inimeste kodudes.

Kõigile neile vendadele teeb suurt rõõmu tajumine, et neid juhib Jehoova vaim. Robert ja Kathy asusid täitma misjoniülesannet Camiris. Jõe ääres haljendavate laineliste küngaste vahel asuv Camiri on alati olnud üksildane linnake. „Tundub, et saabusime just õigel ajal,” lausub Robert. „Kahe aastaga on 40 inimesest saanud hea sõnumi kuulutajad.”

Joodikust hasartmängija võtab sõnumit kuulda

Paljudele linlastele on avaldanud sügavat muljet muudatused, mida on võtnud ette need, kes Piiblit uurivad. Ühel päeval umbes neli aastat tagasi oli mees nimega Ariel pohmelliga voodis. Ehkki hasartmängude tõttu populaarne, närisid teda pidevalt mõtted kuhjuvatest võlgadest, abieluprobleemidest ja hooletussejäetud tütardest. Tema painavad mõtted katkestas parajasti majast majja külastusi tegev Jehoova tunnistaja. Ariel kuulas kaua ja hoolega, kuidas vend Pühakirja selgitab. Peagi lebas Ariel taas voodis, kuid nüüd luges ta keskendunult perekonnaelust, paradiisist ja Jumala teenimisest. Hiljem nõustus ta Piiblit uurima.

Kui misjonärid Camirisse jõudsid, uuris ka Arieli naine Arminda juba Piiblit, ehkki mitte eriti entusiastlikult. „Üritan mida iganes, et ta joomise maha jätaks,” sõnas naine. „Aga ma kahtlen, kas sellest midagi välja tuleb. Ta on lootusetu.” Ent piibliuurimine osutus oodatust köitvamaks. Aasta pärast oli Arminda ristitud ning tegi oma perekonna seas kuulutustööd. Õige pea pühendas mitu sugulast oma elu Jehoovale.

Arielil tuli kõvasti heidelda selle nimel, et joomisest, suitsetamisest ja hasartmängude mängimisest lahti saada. Pöördepunkt saabus siis, kui ta kõik oma tuttavad Jeesuse surma mälestusõhtule kutsus. Ta oli jõudnud otsusele, et katkestab suhted nendega, kes ei tule, kuid nendega, kes tulevad, hakkab ta Piiblit uurima. Sel kombel alustas ta kolm piibliuurimist. Juba enne koguduseliikmeks saamist uuris Ariel Piiblit ühe sugulasega, kes tublisti edenes ja samal päeval kui Arielgi ristiti. Arminda ütleb: „Endisest Arielist pole enam midagi järel.”

Robert teatab: „Viimastel andmetel käib regulaarselt koosolekutel selle pere 24 liiget. Kümme on ristitud, kaheksa on ristimata kuulutajad. Mõned, kes panid tähele nende muutunud käitumist, hakkasid samuti Piiblit uurima ja koguduse koosolekutel käima. Kohalviibijate arv on kasvanud 100-st 190-ni. Juhatame Kathyga umbes 30 piibliuurimist, kusjuures kõik need huvilised käivad koosolekutel. Oleme rahul, et viibime siin.”

See, mis toimub kaugetes Boliivia asulates, on vaid osake üleilmsest kogumistööst, mida on ennustatud Ilmutusraamatu 7. peatükis. Seal räägitakse sellest, kuidas „Issanda päeval” kogutakse kokku neid, kes jäävad ellu suures viletsuses (Ilmutuse 1:10; 7:9–14). Mitte iial varem inimajaloos pole miljonid inimesed kõigi rahvaste seast olnud ühtselt kummardamas ainsat tõelist Jumalat. Milline vapustav tõend selle kohta, et lähedal on Jumala tõotuste täitumine!

[Pilt lk 9]

Betty Jackson

[Pilt lk 9]

Elsie Meynberg

[Pilt lk 9]

Pamela Moseley

[Pilt lk 9]

Charlotte Tomaschafsky, paremalt äärmine

[Pilt lk 10]

Perekond Vacadel tuleb iga nädal sõita kolm tundi jalgratastel, et jõuda kuningriigisaali

[Pilt lk 10]

Eric ja Vicky läksid teenima sinna, kus vajatakse rohkem kuningriigikuulutajaid

[Pilt lk 11]

Beni jõe äärsete külade elanikud kuulavad tähelepanelikult head sõnumit

[Pilt lk 12]

Robert ja Kathy on Camiris misjoniteenistuses