Kas me vajame Messiat?

EHK küsid ka sina: „Kas me vajame Messiat?” Oleks tõesti loogiline küsida, kas Messias võiks avaldada meile mingit reaalset mõju.

Mõni, kelle arvamust sa ehk hindad, võiks anda selge ja kindla vastuse: nii nagu igaüks, vajad kahtlemata ka sina Messiat. Juudi seaduse asjatundja kirjutas esimesel sajandil Messia kohta: „Jumala tõotused puha on tema sees „jah”.” Niisiis rõhutas ta seda, kui tähtis roll on Messial Looja eesmärgis õnnistada kõiki maailma rahvaid. (2. Korintlastele 1:20.) Messia osa on sedavõrd oluline, et tema tulemine ja elu on Piibli prohvetikuulutuste keskpunkt. Henry H. Halley rõhutab oma teatmeteoses, mida on viimased 70 aastat kasutanud miljonid inimesed: „Vana Testament kirjutati eesmärgiga panna inimesed ootama [Messia] tulekut ja sillutada selleks teed.” Ent kas tema tulemine on tõesti vajalik? Miks sa peaksid selle vastu huvi tundma?

„Messias” tähendab ’Võitut’ ning on üldtuntud termini „Kristus” vaste. „Encyclopædia Britannica” 1970. aasta väljaanne viitab temale kui „ülimale lunastajale”, kelle tulemise põhjuseks oli esimese inimpaari Aadama ja Eeva lugupidamatu käitumine. Nad loodi täiuslikena, ülimeeldiva väljavaatega elada igavesti paradiisis, ent nad minetasid selle väljavaate. Mässuline ingel, kes sai tuntuks kui Kurat-Saatan, vihjas, et Looja seab neile liigseid kitsendusi ning et nende käsi käiks palju paremini, kui nad ise otsustaksid, mis on hea ja mis on halb (1. Moosese 3:1–5).

Eeva langes pettuse ohvriks ja jäi seda valet uskuma. Aadamast, kes ilmselt hindas oma naise seltsi enam kui ustavust Jumalale, sai selle Kuradi algatatud mässu kaasosaline (1. Moosese 3:6; 1. Timoteosele 2:14). Nende tegevuse tagajärjeks polnud mitte ainult see, et nad minetasid lõputu elu võimaluse paradiislikes tingimustes – nad pärandasid patu ja selle tagajärje surma ka oma veel sündimata järglastele (Roomlastele 5:12).

Looja Jehoova võttis otsekohe tarvitusele abinõud, et likvideerida mässuga käivitunud sündmuste jadast tulenevad halvad tagajärjed. Lepituse teostamiseks rakendas ta meetodit, mis hiljem kajastus Moosese Seaduse õigusprintsiibis – sarnane sarnase vastu (5. Moosese 19:21; 1. Johannese 3:8). See õiguspõhimõte peab kehtima ka Aadama ja Eeva õnnetusse olukorda sattunud järeltulijate puhul, et nad võiksid saada lõputu elu paradiislikul maal, nii nagu Looja selle  inimpere jaoks oli kavandanud. See juhibki meid Messia juurde.

Kuradile kohtuotsust langetades teatas Jehoova Jumal Piibli esimeses prohvetikuulutuses: „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!” (1. Moosese 3:15). Üks piibliõpetlane on märkinud, et selle „teadaandega algab messianistlike tõotuste jada, nagu Pühakiri seda esitab”. Teine õpetlane on täheldanud, et Messia vahendusel „tühistab Jumal kogu pattulangemisest tulenenud viletsuse”, tuues samas inimkonnale õnnistusi (Heebrealastele 2:14, 15).

Kuid ilmselt tead sa, et praegu on inimkond õnnistatud seisundist kaugel. Selle asemel ägab ta lootusetuse ja meeleheite koorma all. Seega, nagu ütleb „The World Book Encyclopedia”, „ootavad paljud juudid ikka veel Messia tulekut” ning seda, et ta „ülekohtu kaotaks ja rahva vaenlaste üle võidu saavutaks”. Ent Piibel ütleb, et Messias on juba tulnud. Kas on alust Piiblis öeldut uskuda? Vastuse annab järgnev artikkel.