Elulugu

Teadsime, mis on õige, ja tegime seda

JUTUSTANUD HADYN SANDERSON

Kord ütles Jeesus oma jüngritele: „Kui te seda teate, õndsad olete, kui te seda teete!” (Johannese 13:17). Jah, me võime küll teada, mis on õige, kuid seda teha pole alati kerge! Siiski, olles elanud rohkem kui 80 aastat, sealhulgas 40 aastat misjonärina, olen veendunud Jeesuse sõnade õigsuses. Tõelise õnne leiame siis, kui teeme, nagu Jumal ütleb. Lubage ma selgitan.

AASTAL 1925, kui olin kolmeaastane, käisid mu vanemad kuulamas piibliteemalist kõnet meie kodulinnas Newcastle’is, Austraalias. Kuulanud kõnet „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”, veendus ema, et ta on leidnud tõe, ja hakkas käima regulaarselt kristlikel koosolekutel. Isa huvi kadus aga kiiresti. Ta oli vastu ema äsjaleitud usule ning ähvardas teda isegi maha jätta, kui ta sellest ei loobu. Ent ema armastas isa ja tahtis peret koos hoida. Sellest hoolimata teadis ta, et Jumalale kuuletuda on kõige tähtsam, ja otsustas teha seda, mis on õige Jumala silmis. (Matteuse 10:34–39.) Isa jättis meid maha ja hiljem olen näinud teda vaid mõni kord.

Tagasi vaadates imetlen oma ema lojaalsust Jumalale. Tema otsus tõi mu vanema õe Beulah’ ja minu ellu rikkalikke vaimseid õnnistusi. Samuti õppisime sellest midagi väga tähtsat – kui teame, mis on õige, siis peame püüdma seda ka teha.

Usukatsed

Piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti, tegid väga palju meie pere heaks. Mu vanaema kolis meie juurde ja võttis  samuti Piibli tõe vastu. Nad said emaga lahutamatuteks kuulutustöö kaaslasteks ning oma väärika ja sõbraliku olemisega võitsid nad paljude lugupidamise.

Vahepeal võtsid vanemad kristlikud vennad mind enda tiiva alla ja andsid mulle väärtuslikku õpetust. Peagi õppisin kasutama tunnistuskaarti, et teha inimeste kodudes lihtsaid esitlusi. Samuti mängisin ette kaasaskantavalt grammofonilt piibliteemalisi kõnesid ja osalesin linna peatänaval plakatirongkäikudel. See polnud kerge, kuna võitlesin inimesekartusega. Siiski teadsin, mis on õige, ja otsustasin seda teha.

Pärast kooli lõppu leidsin tööd pangas, mis tähendas seda, et pidin reisima panga paljude harukontorite vahel üle kogu Uus-Lõuna-Walesi osariigi. Kuigi selles paikkonnas oli tunnistajaid vähe, aitas vendadelt saadud õpetus mul oma usku elavana hoida. Ema kirjutas julgustavaid kirju, mis aitasid mul püsida vaimselt tugevana.

Need kirjad olid mulle abiks õigel ajal. Alanud oli II maailmasõda ja mind kutsuti väeteenistusse. Panga juhataja oli tulihingeline kirikuskäija ja kohalik sõjaväeülem. Kui selgitasin, et olen kristlasena poliitiliselt neutraalne, esitas ta mulle ultimaatumi: kas loobun oma usust või pangatööst! Olukord läks eriti teravaks siis, kui ilmusin kohalikku sõjaväe värbamiskeskusesse. Kohal oli ka pangajuhataja, kes jälgis mind suure huviga, kui lähenesin registreerimislauale. Kui keeldusin värbamispaberitele alla kirjutamast, said ametnikud vihaseks. See oli pingeline hetk, kuid olin otsustanud teha seda, mis on õige. Jehoova abiga säilitasin rahu ja meelekindluse. Saanud hiljem teada, et mõned löömamehed mind otsivad, pakkisin kiiresti asjad ja lahkusin esimese rongiga!

Kui ma Newcastle’isse tagasi jõudsin, kutsuti mind kohtusse ülekuulamisele koos seitsme vennaga, kes olid samuti keeldunud sõjaväeteenistusest. Kohus mõistis meid kolmeks kuuks vangi, kus pidime rasket tööd tegema. Kuigi vangistus polnud meeldiv kogemus, tõi õnnistusi see, et tegime seda, mis on õige. Kui meid vabaks lasti, kutsus Hilton Wilkinson, üks tunnistajast kongikaaslane, mind tööle oma fotoateljeesse. Seal kohtasin tulevast abikaasat Melodyt, kes töötas klientide vastuvõtjana. Peagi pärast vabanemist lasin end ristida, et sümboliseerida oma pühendumist Jehoovale.

Sihiks täisajaline teenistus

Pärast abiellumist avasime Melodyga Newcastle’is oma fotoateljee. Peagi oli meil tööd nii palju, et see hakkas mõjuma tervisele ja vaimsusele. Umbes tol ajal vestlesime meie vaimsetest eesmärkidest Ted Jaracziga, kes teenis Austraalias Jehoova tunnistajate harubüroos ja praegu on juhtiva kogu liige. Pärast seda arutelu otsustasime müüa oma äri ja lihtsustada elu. Aastal 1954 ostsime väikese haagiselamu, kolisime Ballarati linna Victoria osariigis ning alustasime teenistust pioneeride ehk täisajaliste evangeeliumikuulutajatena.

Jehoova õnnistas meie teenistust, kui töötasime koos väikse Ballarati kogudusega. Koosolekul käijate arv tõusis 18 kuuga 17-lt 70-ni. Seejärel saime kutse alustada reisivate teenijatena ringkonnatööd Lõuna-Austraalia  osariigis. Järgneva kolme aasta jooksul oli meil rõõm külastada kogudusi Adelaide’i linnas ning viinamarja- ja tsitrusviljakasvatuse piirkonnas Murray jõe ääres. Kui palju oli meie elu küll muutunud! Olime õnnelikud, et saime teenida koos armastavate vendade ja õdedega. Kui meeldiv tasu selle eest, et tegime seda, mida teadsime olevat õige!

Saame misjonärideks

Aastal 1958 andsime Austraalia harubüroole teada oma soovist minna rahvusvahelisele „Jumala tahte” kokkutulekule, mis toimus tol aastal New Yorgis. Vastuseks saadeti meile avalduseblanketid, et võiksime astuda Gileadi misjonikooli Ühendriikides. Kuna olime mõlemad juba üle 30, arvasime, et oleme Gileadi minekuks liiga vanad. Siiski saatsime avaldused ära ja saimegi kutse Gileadi kooli 32. kursusele. Poole kursuse ajal saime teada, kuhu meid on misjonärideks määratud – Indiasse! Kuigi olime esialgu veidi ehmunud, tahtsime teha, mis on õige, ja võtsime rõõmuga vastu meile määratud ülesande.

Jõudsime laevaga Bombaysse (nüüd Mumbai) ühel varahommikul 1959. aastal. Sadamasillal lebas sadu magavaid töölisi. Õhk pakatas võõrastest lõhnadest. Kui päike tõusis, saime aimu, mis meid ees ootab. Sellist palavust polnud me kunagi varem tundnud! Meid võttis vastu misjonäridest abielupaar Lynton ja Jenny Dower, kellega olime Ballaratis koos pioneeritööd teinud. Nad viisid meid kesklinna lähedal asuvasse India harubüroosse, pisikesse inimesi täis korterisse. Seal elas ja töötas kuus Peeteli vabatahtlikku töölist. Vend Edwin Skinner, kes oli teeninud misjonärina Indias aastast 1926, soovitas meil osta kaks presendist reisikotti, enne kui asume teele misjoniterritooriumile. Selliseid kotte võis India rongides sageli näha, ja need osutusidki meile hilisematel reisidel väga vajalikuks.

Pärast kahepäevast rongisõitu jõudsime lõunapoolse osariigi Madrasi (nüüd Tamil Nadu) linna Tiruchchirappallisse, kuhu meid oli määratud. Seal liitusime kolme India eripioneeriga, kelle kuulutustöö territooriumil elas 250 000 inimest. Elamistingimused olid kesised. Kord oli meil taskusse jäänud vähem kui neli USA dollarit. Ja kui seegi raha otsa sai, ei jäänud me ilma Jehoova hoolest. Üks mees, kes õppis Piibli tõde, laenas meile raha, et saaksime üürida elamispinna, mis oleks sobilik koosolekute pidamiseks. Kord, kui nappis toitu, tõi naaber meile lahkelt natuke kodus valmistatud karrirooga. See maitses mulle väga, kuid oli nii vürtsikas, et ajas mind luksuma.

„Põllul”

Kuigi mõned inimesed rääkisid Tiruchchirappallis inglise keelt, kõneles enamik tamili keelt. Seetõttu pidime kõvasti pingutama, et õppida selgeks lihtne esitlus, mida saaks kasutada kuulutustööl. Sellega võitsime paljude kohalike lugupidamise.

Tundsime majast majja kuulutustööst tõesti mõnu. Indialased on loomu poolest külalislahked ja enamasti kutsusid nad meid sisse keha kinnitama. Kuna kuuma oli sageli 40 kraadi ringis, hindasime väga nende külalislahkust. Enne sõnumi esitamist oli viisakas rääkida oma elust. Korterivaldajad küsisid sageli: „Kust te pärit olete? Kas teil on lapsi? Miks teil neid ei ole?” Ja siinkohal soovitasid nad meil tavaliselt asjatundliku arsti poole pöörduda! Igatahes andsid sellised vestlused meile võimaluse tutvustada, kes me oleme, ning selgitada Piiblil põhineva töö tähtsust.

Enamik inimesi, kellele me kuulutasime, kuulusid hindu usundisse – kristlusest täiesti erinevasse religioonisüsteemi. Selle asemel et vaielda hindu filosoofia keerdkäikude üle, kuulutasime lihtsalt head sõnumit Jumala Kuningriigist – ja tulemused olid head.  Kuue kuu jooksul hakkas meie misjonikodus koosolekutel käima ligi 20 inimest. Üks neist oli ehitusinsener Nallathambi. Hiljem on ta aidanud koos oma poja Vijayalayaniga umbes 50 inimesel saada Jehoova tunnistajaks. Vijayalayan töötas mõnda aega ka India harubüroos.

Pidevalt sõidus

Olime olnud Indias vähem kui kuus kuud, kui mind kutsuti teenima esimese alalise piirkonnaülevaatajana sel maal. Selleks tuli reisida üle kogu India, organiseerida konvente ja töötada üheksa keelerühmaga. See oli pingeline töö. Pakkisime kuue kuu riided ja asjad kolme kohvrisse ja ustavatesse reisikottidesse ning asusime Madrasi linnast (praegusest Chennaist) rongiga teele. Kuna territooriumi ümbermõõt oli umbes 6500 kilomeetrit, olime pidevalt sõidus. Ükskord lõpetasime kokkutuleku lõunapoolses linnas Bangalore’is pühapäeval. Seejärel reisisime järgmise nädala kokkutulekule, mis pidi toimuma põhjas, Himaalaja eelmäestikus asuvas Darjeelingis. Rongisõit Darjeelingisse oli umbes 2700 kilomeetrit pikk, mille jooksul tuli viis korda ümber istuda.

Reisiva töö algusajal tundsime rõõmu sellest, et saime näidata filmi „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”). Film tutvustas Jehoova maise organisatsiooni ulatust ja tegevust. Sageli tulid seda vaatama sajad inimesed. Kord näitasime filmi tee äärde kogunenud inimestele. Vaatamise ajal ilmusid taevasse rajupilved ja liikusid kiiresti meie poole. Ühel varasemal korral oli rahvas filmi katkestamise tõttu laamendama hakanud, seepärast otsustasin nüüd filmi edasi näidata, aga kiirendatult. Õnneks lõppes film tõrgeteta enne, kui esimesed vihmapiisad langema hakkasid.

Järgnevatel aastatel jõudsime Melodyga ära käia enamikus India paikades. Kuna igas piirkonnas oli isesugune toit, riided, keel ja maastik, tundus, nagu reisiksime ühest riigist teise. Kui imetlusväärselt kirev on küll Jehoova loomistöö! Kaasa arvatud India elusloodus. Kord kui telkisime Nepali džunglis, saime imetleda suurt tiigrit. See oli võrratu loom, keda nähes tundsime veelgi suuremat soovi olla paradiisis, kus viimaks valitseb inimeste ja loomade vahel rahu.

Organisatsioon liigub edasi

Noil algusaegadel tuli Indias elavatel vendadel viia oma tegevus täpsemini kooskõlla Jehoova organisatsiooni korraldustega. Mõnes koguduses istusid mehed koosoleku ajal ühes ja naised teises toanurgas. Koosolekud algasid harva õigel ajal. Ühes piirkonnas kutsuti Kuningriigi kuulutajaid koosolekule  valju kellahelinaga. Teistes kohtades lonkisid kuulutajad kohale siis, kui päike taevas teatud kõrgusele jõudis. Kokkutulekud ja reisivate ülevaatajate külastused olid ebaregulaarsed. Vennad tahtsid teha seda, mis on õige, kuid nad vajasid koolitust.

Aastal 1959 asutas Jehoova organisatsioon Kuningriigi teenistuskooli. See ülemaailmne õppeprogramm aitas ringkonnaülevaatajatel, eripioneeridel, misjonäridel ja kogudusevanematel veelgi tõhusamalt oma piiblilisi ülesandeid täita. Indias algas see kool 1961. aasta detsembris, ja mina olin kooli juhendaja. Tasapisi hakkas sealt saadud väljaõpe kandma vilja üle kogu riigi kõigis kogudustes ja need arenesid kiiresti edasi. Niipea kui vennad said teada, mis on õige, ajendas Jumala vaim neid seda tegema.

Samuti ühendasid ja julgustasid vendi suured konvendid. Eriti meeldejääv oli rahvusvaheline „Igavese hea sõnumi” kokkutulek New Delhis aastal 1963. Tunnistajad üle kogu India reisisid tuhandeid kilomeetreid, et sellel kokkutulekul viibida, kusjuures paljud kulutasid selleks kõik oma säästud. Tänu sellele, et sinna tuli ka 583 delegaati 27 maalt, said kohalikud tunnistajad esimest korda suhelda nii paljude kaugelt tulnud vendadega.

Aastal 1961 kutsuti meid Melodyga teenima Bombay Peetelisse, kus ma hiljem teenisin harubüroo komitee liikmena. Järgnes teisigi eesõigusi. Teenisin aastaid vööndiülevaatajana mitmes Aasia ja Lähis-Ida piirkonnas. Kuna kuulutustöö oli paljudes neist maadest osaliselt keelatud, pidid sealsed kuulutajad olema „arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid” (Matteuse 10:16).

Laienemine ja muutused

Kui me aastal 1959 esmakordselt Indiasse saabusime, tegutses seal 1514 kuulutajat. Nüüdseks on see arv kasvanud juba üle 24 000. Et selle kasvuga kaasas käia, on Peetel kolinud kahel korral uude kohta Bombays või selle ümbruses. Märtsis 2002 kolis Peeteli pere jälle ümber – seekord juba uude kompleksi, mis ehitati Lõuna-Indiasse Bangalore’i lähedale. Selles moodsas kompleksis töötab praegu 240 Peeteli pere liiget, kellest mõned tõlgivad piibliteemalist kirjandust 20 keelde.

Ootasime Melodyga pikisilmi Bangalore’i kolimist, kuid kehva tervise tõttu olime sunnitud 1999. aastal Austraaliasse tagasi minema. Praegu teenime Sydney Peeteli pere liikmetena. Kuigi pidime Indiast lahkuma, armastame väga oma sealseid kalleid sõpru ja vaimseid lapsi. Kui meeldiv on küll neilt kirju saada!

Vaadates tagasi rohkem kui 50 aastat kestnud täisajalisele teenistusele, tunneme Melodyga, et meid on selle aja jooksul rikkalikult õnnistatud. Varem olime jäädvustanud inimeste kujutisi fotopaberile, kuid hoopis parema valiku tegime siis, kui otsustasime jäädvustada inimesi Jumala mällu. Milliseid väärtuslikke kogemusi oleme küll saanud tänu sellele, et otsustasime panna Jumala tahte oma elus esikohale! Jah, kui teeme, mis on Jumala silmis õige, toob see meile tõelist õnne!

[Kaardid lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

INDIA

New Delhi

Darjeeling

Bombay (Mumbai)

Bangalore

Madras (Chennai)

Tiruchchirappalli

[Pildid lk 13]

Hadyn ja Melody aastal 1942

[Pilt lk 16]

India Peeteli pere aastal 1975