Jehoova Sõna on elav

Esiletõstetud kohti Iiobi raamatust

PATRIARH Iiob elas Uusimaal, mis asus Araabia poolsaarel. Sel ajal elasid iisraellased Egiptuses. Iiob polnud küll iisraellane, kuid ta oli Jehoova Jumala teenija. Piibel ütleb tema kohta: „Tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast!” (Iiob 1:8). Ilmselt oli see millalgi pärast silmapaistva Jehoova teenija, Jaakobi poja Joosepi surma ja enne prohvet Moosese sündi.

Arvatakse, et Iiobi raamatu on kirjutanud Mooses ja et tõenäoliselt kuulis ta Iiobist sel ajal, kui ta elas 40 aastat Midjanis, mis paiknes Uusimaa lähedal. Iiobi elukäigu viimastest aastatest võis Mooses kuulda aga siis, kui ta oli uuesti Uusimaa lähedal iisraellaste 40 aasta pikkuse kõrberännaku lõpu poole. * Iiobi kogemused on nii suurepäraselt kirja pandud, et seda raamatut peetakse lausa kirjanduslikuks meistriteoseks. Mis aga veelgi tähtsam, selles leiduvad vastused näiteks järgmistele küsimustele: miks head inimesed kannatavad? Miks Jehoova lubab kurjust? Kas ebatäiuslikud inimesed saavad olla Jumala ees laitmatud? Jumala inspireeritud Sõna osana on Iiobi raamatu sõnum elav ja vägev ka tänapäeval (Heebrealastele 4:12).

„KADUGU SEE PÄEV, MIL MA SÜNDISIN”

(Iiob 1:1–3:26)

Ühel päeval seadis Saatan kahtluse alla Iiobi laitmatuse Jumala ees. Jehoova lasi Saatanal Iiobi katsele panna, ning Saatan põhjustaski mehele ühe häda teise järel. Kuid Iiob ei neednud Jumalat (Iiob 2:9).

Kolm Iiobi kaaslast tulid „temale kaastunnet avaldama” (Iiob 2:11). Nad istusid tema juurde ega öelnud midagi, kuni lõpuks Iiob katkestas vaikuse, sõnades: „Kadugu see päev, mil ma sündisin” (Iiob 3:3). Veel ütles Iiob, et ta soovib olla „nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha” ehk tema meelest oleks olnud tal parem sündida surnult (Iiob 3:11, 16).

Vastused piiblilistele küsimustele:

1:4 – Kas Iiob lapsed pidasid sünnipäevi? Ei pidanud. Heebreakeelses algtekstis kasutatakse „päeva” ja „sünnipäeva” kohta erinevaid sõnu (1. Moosese 40:20). Tekstis Iiobi 1:4 on „päeva” vasteks heebreakeelne sõna, mis selles kontekstis viitab ajavahemikule päikesetõusust päikeseloojanguni. Iiobi seitse poega pidasid ilmselt kord aastas 7-päevast perekondlikku pidu. Kõik pojad olid kordamööda võõrustajad, kutsudes teisi enda juurde külla, „igaüks omal päeval”.

1:6; 2:1 – Kellel oli lubatud Jehoova ette minna? Jehoova ette võisid minna Jumala ainusündinud poeg, keda nimetatakse Sõnaks; ustavad inglid; ning Jumala sõnakuulmatud ingelpojad, kelle seas oli ka Kurat-Saatan. (Johannese 1:1, 18.) Saatan ja tema deemonid heideti taevast välja alles pärast Jumala Kuningriigi rajamist aastal 1914 (Ilmutuse 12:1–12). Kuna Jehoova lubas neil vaimolenditel enda ette tulla, siis kuulsid nad kõik Saatana  väljakutset ja olid teadlikud sellega seotud vaidlusküsimustest.

1:7; 2:2 – Kas Jehoova rääkis Saatanaga otse? Piibel ei selgita üksikasjalikult, kuidas Jehoova vaimolenditega suhtleb. Kuid näiteks prohvet Miika nägi nägemuses, et üks ingel rääkis Jehoovaga otse (1. Kuningate 22:14, 19–23). Seepärast võib arvata, et Jehoova suhtles ka Saatanaga otse, mitte vahendaja kaudu.

1:21 – Kuidas võis Iiob minna tagasi „emaihusse”? Kuna Jehoova Jumal tegi inimese „kes põrm on, mullast”, siis sõna „emaihu” viitab siin piltlikus mõttes maamullale (1. Moosese 2:7).

2:9 – Milline võis olla Iiobi naise emotsionaalne seisund siis, kui ta käskis oma mehel Jumalat needa ja surra? Iiobi naine oli elanud üle needsamad õnnetused, mis ta meeski. Talle võis valu teha see, kui ta nägi oma muidu nii elujõulist meest piinarikka ja jubeda haiguse käes vaevlevat. Iiobi naine oli kaotanud oma armsad lapsed. Ta võis olla kõigest sellest nii segaduses, et ei suutnud mõelda enam sellele, mis on tõeliselt tähtis – nende suhetele Jumalaga.

Õpetus meile:

1:8–11; 2:3–5. Iiobi kogemusest ilmneb, et lisaks õigetele tegudele ja sõnadele tähendab laitmatus Jehoova silmis ka õigeid motiive.

1:21, 22. Kui jääme Jehoovale lojaalseks nii lihtsates kui ka rasketes olukordades, saame tõestada, et Saatan on valetaja (Õpetussõnad 27:11).

2:9, 10. Meil tuleks Iiobist eeskuju võtta ja jääda kindlaks oma usus isegi siis, kui pereliikmed ei hinda meie vaimseid taotlusi või avaldavad survet, et me kompromissi teeksime või usust loobuksime.

2:13. Iiobi kaaslastel polnud öelda midagi lohutavat Jumala ja tema tõotuste kohta, sest nad ei osanud vaadata olukorda Jumala seisukohast.

„EI LOOBU MA OMA VAGADUSEST!”

(Iiob 4:1–31:40)

Iiobi kolm nii-öelda sõpra rõhutasid oma jutuga seda, et Iiob on teinud ilmselt midagi väga halba ja seepärast Jumal karistabki teda nii rängalt. Esimesena rääkis Eliifas. Seejärel kõneles Bildad, kelle sõnad olid märksa sarkastilisemad, ning kõige salvavam oli lõpuks Soofari jutt.

Iiob ei võtnud kuulda oma külaliste ekslikke arutluskäike. Kuna ta aga ei mõistnud, miks Jumal laseb tal kannatada, keskendus ta liigselt enese õigustamisele. Siiski Iiob armastas Jumalat ja teatas: „Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest!” (Iiob 27:5).

Vastused piiblilistele küsimustele:

7:1; 14:14 – Mida tähendavad Uue Maailma Tõlkes esinevad väljendid „sunnitöö” (7:1) ja „kohustuslik teenistus” (14:14)? (Eestikeelse Piibli 1988. aasta tõlkes vastavalt „võitlus” ja „sundaeg”.) Iiob oli nii raskes olukorras, et ta võrdles oma elu rõhuva sunnitööga. Piiblitekstis Iiobi 10:17 olevat väljendit „üha pannes vaeva mulle peale” võiks tõlkida ka „mul on üks sunnitöö vahetus teise järel”. Ja ajavahemik, mil inimene on sunnitud viibima surmavallas – oma surmast kuni ülesäratamiseni – oli Iiobi meelest nagu kohustuslik teenistus.

7:9, 10; 10:21; 16:22 – Kas need Iiobi ütlused viitavad sellele, et ta ei uskunud ülestõusmist? Iiob rääkis nii oma lähitulevikust. Mida ta nende sõnadega aga mõtles? Üks võimalus on see, et tema surma korral poleks ükski tema kaasaegne teda enam näha saanud. Iiob võis pidada silmas ka seda, et mitte keegi ei saa oma jõuga surmavallast tagasi tulla. Seda, et Iiob ootas tulevast ülesäratamist, näitab piiblitekst Iiobi 14:13–15.

10:10 – Miks võib öelda, et Jehoova ’valas Iiobit nagu piima ja laskis kalgastuda juustu sarnaselt’? See salm kirjeldab poeetiliselt seda, kuidas Iiob oma ema kõhus arenes.

 19:20 – Mida mõtles Iiob väljendiga „mu igemed paljastuvad”? Selle heebreakeelse väljendi sõnasõnaline tõlge on ’ma pääsen oma hammaste nahaga’. (Vaata P 1938–40.) Kuna hammastel pealtnäha mingit nahka pole, siis võis Iiob selle piltliku väljendiga mõelda, et ta oli pääsenud hädavaevu.

Õpetus meile:

4:7, 8; 8:5, 6; 11:13–15. Kui inimene on raskes olukorras, siis me ei peaks kiiresti järeldama, et ta lõikab oma halbade tegude vilja ja et tal pole Jumala heakskiitu.

4:18, 19; 22:2, 3. Meie nõuanded peaksid põhinema Jumala Sõnal, mitte isiklikul arvamusel (2. Timoteosele 3:16).

10:1. Iiob oli nii kibestunud, et ta ei suutnud mõelda, milliseid muid põhjusi võiks olla tema kannatustel. Me ei peaks katsumuste korral kibestuma, sest me teame, millised vaidlusküsimused on tõstatatud.

14:7, 13–15; 19:25; 33:24. Ülestõusmislootus annab meile jõudu ükskõik millises Saatana põhjustatud katsumuses.

16:5; 19:2. Meie kõne peaks olema julgustav ja kinnitav, mitte teisi ärritav (Õpetussõnad 18:21).

22:5–7. Nõuanne, mis põhineb süüdistustel, mille kohta pole kindlaid tõendeid, on väärtusetu ja kahjulik.

27:2; 30:20, 21. Laitmatus ei tähenda täiuslikkust. Iiob eksis sellega, et kritiseeris Jumalat.

27:5. Ainult Iiob ise oleks saanud loobuda oma „vagadusest” („laitmatusest”, UM), sest laitmatuks jäämine sõltub inimese armastusest Jumala vastu. Seega me peaksime kasvatama endas tugevat armastust Jehoova vastu.

28:1–28. Inimene teab, kust leida maavarasid. Neid otsides oskab ta minna maa-alustesse käikudesse, mida ei näe ka hea nägemisega röövlinnud. Jehoova tarkuse leiab aga see, kes tunneb tema ees aukartust.

29:12–15. Me peaksime abivajajaid heldelt aitama.

31:1, 9–28. Iiob jättis meile hea eeskuju, hoidudes flirtimisest, abielurikkumisest, teiste halvast kohtlemisest, materialismist ja ebajumalakummardamisest.

„KAHETSEN PÕRMUS JA TUHAS!”

(Iiob 32:1–42:17)

Noor Eliihu kuulas kogu seda jutuajamist kannatlikult pealt. Siis hakkas ka tema rääkima, noomides Iiobit ja tema kolme vaevajat.

Kui Eliihu oma jutu lõpetas, vastas Jehoova tormituules. Ta ei selgitanud, miks tuli Iiobil kannatada. Kõigeväelise küsimustele mõeldes Iiob aga mõistis, kui tohutult võimas on Jumal ja kui suur on tema tarkus. Iiob tunnistas, et oli kõnelenud mõtlematult, ja ütles: „Ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!” (Iiob 42:6). Pärast katsumuse lõppu sai Iiob oma laitmatuse eest tasu.

Vastused piiblilistele küsimustele:

32:1–3 – Millal Eliihu tuli? Kuna Eliihu kuulis kõiki Iiobi kolme kaaslase sõnavõtte, siis ilmselt võttis ta kuuldekaugusel istet juba enne seda, kui Iiob katkestas seitse päeva väldanud vaikuse (Iiob 3:1, 2).

34:7 – Miks öeldi Iiobi kohta, et ta on mees, „kes pilget joob nagu vett”? Rõhutud meeleolus võttis Iiob kolme külalise pilkeid liiga isiklikult, ehkki tegelikult rääkisid nad hoopis Jumala vastu (Iiob 42:7). Seega  võib öelda, et Iiob otsekui imes pilkesõnad endasse, nagu juuakse aplalt vett.

Õpetus meile:

32:8, 9. Tarkus ei kaasne lihtsalt kõrge eaga. On vaja mõista Jumala Sõna ja lasta selle vaimul end juhtida.

34:36. Meie laitmatus Jumala ees pannakse ühel või teisel viisil „lõpuni proovile”.

35:2. Eliihu kuulas hoolega, et olukorda mõista, ja hakkas alles siis rääkima (Iiob 10:7; 16:7; 34:5). Kogudusevanemad peavad samuti hoolega kuulama, enne kui hakkavad nõu andma, et nad oleksid teadlikud kõigist olukorraga seotud faktidest (Õpetussõnad 18:13).

37:14; 38:1–39:30. Kui mõtiskleme Jehoova imeliste tegude üle, milles väljendub tema vägi ja tarkus, aitab see meil olla alandlikud ja saada aru, et tema ülemvõimu õiguspärasuse tõendamine on meie isiklikest huvidest palju tähtsam (Matteuse 6:9, 10).

40:1–4. Kui tunneme, et kipume Kõigeväelist Jumalat kritiseerima, peaksime ’panema käe suu peale’.

40:15–41:26. Kui tugevad on küll jõehobu (Behemot) ja krokodill (Leviatan)! Meiegi vajame jõudu nende tugevate loomade Loojalt, et suudaksime teda teenides vastu pidada (Filiplastele 4:13).

42:1–6. Jehoova sõna kuulmine ja tema jõuavalduste meeldetuletamine aitas Iiobil „näha Jumalat” ehk mõista tõde tema kohta (Iiob 19:26). Nii sai ta oma mõtteviisi parandada. Kui meile Pühakirja põhjal nõu antakse, peaksime olema valmis oma eksimusi tunnistama ja vajalikke parandusi tegema.

Ole vastupidav nagu Iiob

Iiobi raamat näitab selgesti, et Jumal ei põhjusta inimestele kannatusi. Selle taga on hoopis Saatan. See, et Jumal praegu kannatusi lubab, annab meile võimaluse näidata, keda me toetame vaidlusküsimustes, mis puudutavad Jehoova ülemvõimu ja meie laitmatust.

Iiobi sarnaselt katsutakse läbi kõik, kes armastavad Jehoovat. Iiobi kogemus kinnitab meile, et me suudame vastu pidada. Samuti aitab see meeles hoida, et meie probleemid ei kesta igavesti. „Iiobi püsivusest te olete kuulnud ja näinud Issanda antud otsa,” ütleb Jakoobuse 5:11. Jehoova andis Iiobile laitmatuks jäämise eest tasu (Iiob 42:10–17). Meilgi on suurepärane lootus: elada igavesti paradiislikul maal! Tehkem siis Iiobi sarnaselt kindel otsus jääda Jumala ees laitmatuks. (Heebrealastele 11:6.)

[Allmärkus]

[Pildid lk 16]

Mida meil on õppida Iiobi vastupidavusest?