Vabastatud ”kalli verega”
„Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”
Vabastatud „kalli verega”
JEHOOVA väljendas inimeste vastu suurimat armastust, kui ta saatis maa peale oma ainusündinud Poja, et see enda täiusliku inimelu hinnaga lunastuse tooks. Meile kui patustele inimestele on niisugust vabastamist hädasti vaja, sest ükski ebatäiuslik inimene „ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, ... et keegi jääks elama lõppemata” (Laul 49:7–10). Me oleme selle eest väga tänulikud, et Jumal „oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Johannese 3:16).
Kuidas ja millest lunastus meid vabastab? Vaadelgem nelja viisi, mismoodi see Jehoova Jumala suur armastuse tegu meid vabaks teeb.
Vabastus lunastuse kaudu
Esiteks võib Jeesuse ohver vabastada meid päritud patust. Me kõik oleme sündinud patus. Teisisõnu oleme patused juba enne seda, kui keegi meist võiks üldse Jehoova seadusi rikkuda. Kuidas nii? Roomlastele 5:12 ütleb: „Ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm.” Patuse Aadama järglastena oleme kõik pärinud temalt ebatäiuslikkuse. Ent meie eest makstud lunastushind võimaldab meil päritud patu haardest vabaks saada (Roomlastele 5:16). Jeesus ’maitses surma igaühe eest’, võttes patu tagajärjed Aadama järeltulijate asemel enda kanda (Heebrealastele 2:9; 2. Korintlastele 5:21; 1. Peetruse 2:24).
Teiseks võib lunastus vabastada meid patu saatuslikest tagajärgedest. „Patu palk on surm” (Roomlastele 6:23). Karistus patu eest on surm. Kuid oma elu ohvriks tuues avas Jumala Poeg sõnakuulelikele inimestele võimaluse saada igavene elu. Tõesti, „kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha” (Johannese 3:36).
Pane tähele, et patu tagajärgedest on võimalik vabaneda üksnes siis, kui me Jumala Pojasse usku üles näitame. See nõuab oma elu muutmist, nii et see oleks kooskõlas Jumala tahtega. Meil tuleb jätta maha kõikvõimalikud valed teguviisid ja teha seda, mis meeldib Jumalale. Apostel Peetrus ütles, et meil tuleb ’parandada meelt ja pöörduda, et meie patud kustutataks’ (Apostlite teod 3:19).
Kolmandaks vabastab Jeesuse ohver meid süütundest ja annab puhta südametunnistuse. Kõik, kes pühenduvad Jehoovale ja saavad tema Poja ristitud jüngriteks, tunnevad kergendustunnet (Matteuse 11:28–30). Hoolimata ebatäiusest valmistab Jumala teenimine puhta südametunnistusega meile suurt rõõmu (1. Timoteosele 3:9; 1. Peetruse 3:21). Kui me oma patud tunnistame ja need hülgame, siis leiame armu ja vabaneme süümepiinadest (Õpetussõnad 28:13).
Abi ja lootuse alus
Neljandaks vabastab usk lunastusse meid kartusest selle pärast, kuidas Jumal meie peale vaatab. Apostel Johannes kirjutas: „Kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja [„aitaja”, UM] Isa juures, Jeesus Kristus” (1. Johannese 2:1). Jeesuse kui aitaja rolli kohta kirjutas Paulus: „[Ta võib] täielikult päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest” (Heebrealastele 7:25). Niikaua kui me pole veel patust lõplikult lahti saanud, vajame Ülempreester Jeesus Kristuse abi, et me võiks Jumala silmis õiged olla. Mida on Jeesus ülempreestrina meie heaks teinud?
Nelikümmend päeva pärast ülesäratamist aastal 33 m.a.j läks Jeesus taevasse, kus ta esitas Jumalale oma „kalli vere” väärtuse. Selle tulemusena vabastab Jeesus peagi sõnakuulelikud inimesed patust ja surmast. * (1. Peetruse 1:18, 19.) Kas ei vääri siis Jeesus Kristus meie armastust ja kuulekust?
Samuti väärib Jehoova Jumal seda, et me teda armastaksime ja talle kuuletuksime. Tema on meie vabastamise lunastuse kaudu üldse võimalikuks teinud (1. Korintlastele 1:30). Me võlgneme talle nii oma praeguse elu kui ka väljavaate saada igavene elu. Seepärast on meil igati põhjust „Jumala sõna ... rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29).
[Allmärkus]
^ lõik 12 Vaata Jehoova tunnistajate 2006. aasta kalendrit, märts/aprill.
[Kast/pildid lk 9]
KAS SA TEADSID?
• Jeesus läks taevasse Õlimäelt (Apostlite teod 1:9, 12).
• Ainult Jeesuse ustavad apostlid olid tema taevamineku tunnistajateks (Apostlite teod 1:2, 11–13).