Elulugu

Oleme otsustanud teenida Jehoovat

JUTUSTANUD RAIMO KUOKKANEN

Aastal 1939 algas Euroopas Teine maailmasõda ja Nõukogude Liit ründas minu kodumaad Soomet. Isa asus võitlema Soome sõjaväes. Ei möödunud kaua, kui Vene sõjalennukid meie linna pommitasid, mistõttu ema saatis mu vanaema juurde, kes elas rahulikumas paigas.

TEENISIN 1971. aastal misjonärina Ugandas Ida-Aafrikas. Kui ma ühel päeval ukselt uksele kuulutustööl olin, jooksis minust mööda hulk hirmunud inimesi. Kuulsin laske ja hakkasin kodu poole liduma. Kui püssilasud lähemale jõudsid, hüppasin teeäärsesse kraavi ning roomasin kodu poole, samal ajal kui kuulid üle mu pea vihisesid.

Mul polnud võimalik põgeneda Teise maailmasõja mõjude eest, ent miks olime koos abikaasaga nõus oma eluga riskima Ida-Aafrikas, kus toimusid rahutused? Vastus on tihedalt seotud meie otsusega teenida Jehoovat.

Mind julgustatakse Jumalat teenima

Olen sündinud 1934. aastal Helsingis. Minu isa oli maaler ja ühel päeval sattus ta seoses tööga majja, kus asus Jehoova tunnistajate Soome harubüroo. Tunnistajad kõnelesid talle koguduse koosolekutest. Koju tulles rääkis ta sellest emale. Kuigi ema tol korral koosolekutele ei läinud, tekkisid tal hiljem piibliteemalised  vestlused ühe tunnistajast kaastöölisega. Ema suhtus õpitusse tõsiselt ja ta ristiti Jehoova tunnistajana 1940. aastal.

Natuke aega enne seda oli vanaema mind Teise maailmasõja eest enda juurde varjule viinud. Ema hakkas Helsingist saatma oma emale ja nooremale õele kirju, milles ta selgitas tunnistajate uskumusi. See pakkus neile mõlemale huvi ja nad jagasid õpitut ka minuga. Jehoova tunnistajate reisivad esindajad tulid vanaema juurde külla ja julgustasid meid kõiki, kuid ma polnud veel kindel, kas soovin hakata Jumalat teenima.

Saan teokraatlikku väljaõpet

Kui sõda 1945. aastal lõppes, naasin ma Helsingisse ja hakkasin koos emaga Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Vahel läksin koosoleku asemel kinno. Kuid ema tavatses mulle jutustada koosolekul kuuldud mõtteid ning ta rõhutas korduvalt, et Harmagedoon on väga lähedal. Veendusin selles ise ega puudunud enam koosolekutelt. Kui mõistsin paremini Piibli tõdesid, kasvas minus soov osaleda koguduse tegevuses.

Eriti meeldisid mulle kokkutulekud ja konvendid. 1948. aastal käisin piirkonnakonvendil, mis toimus mitte kaugel mu vanaema kodust, kus veetsin suvevaheaega. Üks mu sõber plaanis end sel konvendil ristida lasta ja ta soovitas mul sedasama teha. Ütlesin, et mul pole ujumispükse kaasas, mispeale ta pakkus, et pärast kui tema on ristitud, võin kasutada tema pükse. Olin sellega päri ja mind ristiti 27. juunil 1948, kui olin 13-aastane.

Pärast konventi kuulis ema oma sõprade kaudu, et olin lasknud end ristida. Kui me järgmisel korral kohtusime, soovis ta teada, miks olin astunud nii tähtsa sammu, ilma et oleksin seda temaga arutanud. Selgitasin, et saan aru Piibli põhiõpetustest ja mõistan, et olen Jumala ees vastutav oma tegude eest.

Minu otsus saab kindlamaks

Vennad koguduses aitasid mul tugevdada oma otsust teenida Jehoovat. Nad tulid koos minuga ukselt uksele kuulutama ja andsid mulle peaaegu iga nädal koosolekul mingi programmiosa. (Apostlite teod 20:20.) 16-aastaselt pidasin oma esimese avaliku kõne. Peagi pärast seda määrati mind koguduse piibliuurimise sulaseks. Selline vaimne tegevus aitas mul saada küpsemaks, ent mul tuli võitu saada inimesekartusest.

Noil päevil me reklaamisime piirkonnakonvendi avalikku kõnet suurte siltidega, mis olid valmistatud kahest omavahel kinnitatud plakatist. Sildid sai riputada õlgade peale ja need katsid keha eest- ja tagantpoolt. Mõned inimesed nimetasid meid seetõttu „võileivainimesteks”.

Kord seisin ühe rahuliku tänava nurgal oma „võileiva”-sildiga, kui mõned klassikaaslased minu poole kõndisid. Minust möödudes nende pilk lausa halvas mind. Palusin Jehoovalt julgust ja seisin edasi oma plakatiga. Toimetulek inimesekartusega valmistas mind ette suuremateks katsumusteks ajal, mil mul tuli kristlikult erapooletuks jääda.

Mõne aasta pärast käskis valitsus mul ja paljudel teistel tunnistajatest noormeestel panna end kirja väeteenistusse. Läksime korra järgi sõjaväebaasi, kuid keeldusime viisakalt vormiriietust selga panemast. Ametnikud võtsid meid vahi alla ja varsti mõistis kohus meid kuueks kuuks vangi. Lisaks pidime istuma kaheksa kuud vangis ettenähtud sõjaväeteenistuse kuude eest. Seega olime erapooletuse tõttu vangis kokku 14 kuud.

Vanglakasarmutes kogunesime iga päev, et Piiblist loetu üle mõtteid vahetada. Nende kuude jooksul lugesid mitmed meist Piibli kaks korda läbi. Kui meie karistusaeg läbi sai, oli enamik meist otsuses teenida Jehoovat veelgi kindlam. Praeguseni teenivad paljud,  kes kuulusid nende noorte tunnistajate hulka, ustavalt Jehoovat.

Vanglast vabanedes läksin koju vanemate juurde. Peatselt tutvusin innuka äsjaristitud tunnistaja Veeraga. Me abiellusime 1957. aastal.

Õhtu, mis muutis meie elu

Ühel õhtul, kui olime koos mõnede juhtivate vendadega harubüroost, küsis üks neist, kas tahaksime hakata tegema ringkonnatööd. Palvetasime kogu öö, pärast mida helistasin harubüroosse ja andsin teada, et oleme selleks valmis. Täisajalist teenistust alustades tuli mul loobuda hästitasuvast töökohast, kuid meil oli kindel soov seada Kuningriik oma elus esikohale. Kui alustasime 1957. aasta detsembris ringkonnatööd, olin mina 23-aastane ja Veera 19-aastane. Kolme aasta vältel tundsime rõõmu sellest, et saame külastada ja julgustada Jehoova rahva kogudusi Soomes.

1960. aasta teisel poolel kutsuti mind Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli New Yorgis Brooklynis. Kolme vennaga Soomest, kelle hulgas olin ka mina, võtsime osa kümnekuulisest kursusest, mis andis meile väljaõppe harubüroo tööks. Meie abikaasad jäid Soome ja töötasid sel ajal sealses harubüroos.

Vahetult enne kursuse lõppu paluti mul minna Nathan Knorri juurde, kes tollal oli Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö eesotsas. Vend Knorr küsis, kas oleksime abikaasaga valmis minema misjonärideks Malagassi Vabariiki, nüüdse nimega Madagaskarile. Kirjutasin Veerale ja küsisin, mida tema sellest arvab. Ta oli sellega kohe nõus. Kui ma Soome tagasi jõudsin, tegime kiiruga korraldusi, et kolida Madagaskarile.

Rõõmud ja pettumused

1962. aasta jaanuaris maandusime Antananarivos, Madagaskari pealinnas. Kuna Soomes kestis talv, olid meil peas nahast mütsid ja seljas paksud mantlid. Madagaskari troopilises kuumuses pidime kiiresti oma riided vahetama. Esimene misjonikodu, kuhu elama asusime, oli ühe magamistoaga väike maja. Kuna üks teine misjonärist abielupaar juba elas seal, siis meie Veeraga magasime verandal.

Hakkasime õppima prantsuse keelt, mis on Madagaskari riigikeel. See oli meile üsnagi raske, kuna rääkisime oma õpetajaga, õde Carbonneauga, eri keeli. Ta õpetas meile prantsuse keelt inglise keele abil, kuid Veera ei osanud inglise keelt. Seega tõlkisin mina õde Carbonneau selgitused Veerale soome keelde. Siis aga märkasime, et Veera saab grammatikast paremini aru rootsi keeles, misjärel hakkasin prantsuse keele grammatikat selgitama talle rootsi keeles. Peagi läks meil prantsuse keel päris ladusalt ja hakkasime õppima kohalikku malagassi keelt.

Madagaskaril oli minu esimeseks piibliõpilaseks mees, kes kõneles vaid malagassi keelt. Otsisin piiblikohad üles soomekeelsest Piiblist ja seejärel vaatasime neid salme malagassikeelsest Piiblist. Ma küll ei suutnud kirjakohti eriti selgitada,  kuid peagi hakkas Piibli tõde selle mehe südames kasvama ja ta edenes ristimiseni.

1963. aastal külastas Madagaskarit Milton Henschel Jehoova tunnistajate peakorterist Brooklynist. Pärast seda külastust rajati Madagaskarile harubüroo ja mind määrati selle ülevaatajaks, lisaks tuli mul täita ringkonna- ja piirkonnaülevaataja kohustusi. Jehoova õnnistas meid rikkalikult. Aastatel 1962–1970 suurenes Kuningriigi kuulutajate arv Madagaskaril 85-lt 469-ni.

Ühel päeval aastal 1970 kuulutustöölt naastes leidsime ukse vahelt paberi, kus oli kirjas, et kõik Jehoova tunnistajatest misjonärid peavad ilmuma siseministeeriumisse. Seal ütles ametnik meile, et valitsuse käsul tuleb meil viivitamatult lahkuda. Kui pärisin, mis süüteo pärast mind riigist välja saadetakse, vastas ametnik: „Härra Kuokkanen, teil pole mingit süüd.”

„Oleme siin olnud kaheksa aastat,” kostsin. „Siin on meie kodu. Me ei saa siit lihtsalt niisama minema minna.” Hoolimata meie püüetest, pidid kõik misjonärid nädala jooksul riigist lahkuma. Harubüroo suleti ja kohalikud tunnistajad asusid kuulutustööd organiseerima. Enne kui lahkusime oma kallitest vendadest-õdedest Madagaskaril, saime uue ülesande minna Ugandasse.

Taas uus algus

Mõni päev pärast Madagaskarilt lahkumist jõudsime Uganda pealinna Kampalasse. Alustasime kohe kaunikõlalise ganda keele õppimist, kuid see oli päris raske keel. Teised misjonärid õpetasid Veerale alguses inglise keelt ja me saimegi selles keeles tõhusalt kuulutada.

Kampala kuum ja niiske kliima mõjus halvasti Veera tervisele. Seepärast määrati meid teenima Mbararasse, ühte Uganda linna, kus on mahedam kliima. Olime sealkandis esimesed tunnistajad ja kohe esimesel päeval teenistuses olles oli meil väga julgustav kogemus. Rääkisin parasjagu ühe mehega, kui köögist tuli välja ta abikaasa. Naise nimi oli Margaret ja ta oli kuulnud mu esitlust. Veera alustas Margaretiga piibliuurimist. Naine edenes hästi, lasi  end ristida ja temast sai innukas Kuningriigi kuulutaja.

Rahutused tänavatel

1971. aastal tegi meie rahulikule elule Ugandas lõpu kodusõda. Lahing jõudis meie misjonikodu lähedale Mbararas. Just siis leidis aset vahejuhtum, mida kirjeldasin loo alguses.

Veera oli juba misjonikodus, kui ma sõdurite eest varju otsides pikka maad mööda kraavi maja juurde roomasin. Meisterdasime Veeraga maja nurka madratsitest ja mööblist „kindluse”. Olime terve nädala majas ja kuulasime raadiost uudiseid. Vahel põrkasid kuulid vastu meie maja. Meie aga kükitasime oma kindluses. Õhtuti ei süüdanud me toas lampi, püüdes varjata, et oleme ikka seal. Ühel korral tulid sõdurid meie ukse taha ja hüüdsid kõva häälega. Me ei liigutanud end ja palvetasime vaikselt Jehoova poole. Kui tulistamine lõppes, tulid naabrid meid tänama, et nendega midagi ei juhtunud. Nad olid kindlad, et Jehoova kaitses meid kõiki, ja me olime nendega sama meelt.

Olukord püsis mõnda aega rahulik, kuni ühel hommikul kuulsime raadiost, et Uganda valitsus on Jehoova tunnistajate tegevuse ära keelanud. Teadustaja ütles, et kõik Jehoova tunnistajad peaksid pöörduma tagasi oma endisesse religiooni. Püüdsin valitsusametnikke ümber veenda, kuid tulutult. Läksin seejärel president Idi Amini kantseleisse ja avaldasin soovi temaga kohtuda. Sekretär ütles mulle, et president on hõivatud. Käisin kantseleis mitmeid kordi, kuid mul ei õnnestunud presidendi jutule pääseda. Lõpuks, 1973. aasta juulis pidime Ugandast lahkuma.

Ühest aastast saab kümme

Kui pidime jätma hüvasti meie Uganda õdede-vendadega, olime taas kord kurvad nagu siis, kui meid Madagaskarilt välja saadeti. Meid määrati teenima Senegali, kuid enne sinna minekut käisime Soomes. Seal olles teatati meile, et me ei lähegi Senegali ja et jääme Soome. Tundus, et meie töö misjonäridena on lõppenud. Soomes teenisime eripioneeridena ja tegime jälle ringkonnatööd.

1990. aastaks oli vastupanu Madagaskaril vähenenud ja vennad peakorterist Brooklynist üllatasid meid, kui küsisid, kas sooviksime üheks aastaks Madagaskarile teenima minna. Tahtsime minna, kuid seisime silmitsi kahe suure takistusega. Minu eakas isa vajas abi ja Veera võitles ikka veel terviseprobleemidega. Isa surm 1990. aasta novembris kurvastas mind, kuid kuna Veera tervis oli läinud paremaks, oli meil lootus hakata taas misjonitööd tegema. Naasime Madagaskarile 1991. aasta septembris.

Pidime Madagaskaril teenima ühe aasta, kuid jäime sinna 10 aastaks. Selle aja jooksul kasvas kuulutajate arv 4000-lt 11 600-ni. Misjonitöö meeldis mulle väga. Ent vahel ma heitusin, kui mõtlesin selle peale, kas ma ikka tõesti arvestan oma armsa kaasa füüsiliste ja vaimsete vajadustega. Jehoova andis aga meile mõlemale jõudu edasi minna. Aastal 2001 kolisime tagasi Soome ja töötame praegu siinses harubüroos. Me toetame ikka innukalt Jumala Kuningriigi tööd ja mõtleme toredate aegade peale Aafrikas. Oleme otsustanud täita Jehoova tahet, kuhu iganes meid ka ei määrataks (Jesaja 6:8).

[Kaart lk 12]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SOOME

EUROOPA

[Kaart lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AAFRIKA

MADAGASKAR

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AAFRIKA

UGANDA

[Pilt lk 14]

Meie pulmapäeval

[Pildid lk 14, 15]

Läksime 1960. aastal ringkonnatöölt Soomest . . .

. . . 1962. aastal misjonitööle Madagaskarile

[Pilt lk 16]

Koos Veeraga