Õigus nimele

IGAÜHEL on õigus nimele. Tahitil antakse nimi ka hüljatud vastsündinule, kelle isa ja ema pole teada. Hüljatud lapsele pannakse perekonnaseisuametis ees- ja perekonnanimi.

Ometi tuleb mainida, et on olemas keegi, kes on jäetud ilma põhiõigusest, mis on tagatud praktiliselt kõigile inimestele. Mis veelgi hämmastavam, tema on Isa, „kelle lasteks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal”! (Efeslastele 3:14, 15.) Tegelikult paljud lausa keelduvad kasutamast Looja nime, nii nagu see on kirjas Piiblis. Nad eelistavad seda asendada selliste tiitlitega nagu „Jumal,” „Issand” või „Igavene”. Mis siis on ta nimi? Laulik annab sellele küsimusele vastuse: „Sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!” (Laul 83:19).

Kui Londoni misjoniseltsi misjonärid 19. sajandi algupoolel Tahitile saabusid, kummardasid polüneeslased paljusid jumalaid. Igaühel neist oli nimi, näiteks Oro ja Taaroa olid peajumalad. Eristamaks Piibli Jumalat teistest jumalatest, ei kõhelnud need misjonärid laialdaselt kasutamast Jumala nime, mille tahitikeelne translitereering on Iehova.

See nimi sai üldtuntuks ning oli igapäevakõnes ja kirjavahetuses kõikjal käibel. 19. sajandi hakul valitsenud Tahiti kuningas Pomare II tarvitas Jumala nime oma isiklikus kirjavahetuses sagedasti. Seda fakti tõendab üks tema siin ära trükitud ingliskeelne kiri, mida võib näha Tahiti ja selle saarte muuseumis. See annab tunnistust, kui eelarvamusvabalt tol ajal Jumala nime kasutati. Pealegi esineb Jumala isikunime esimeses, 1835. aastal valminud tahitikeelses piiblitõlkes tuhandeid kordi.

[Pilt lk 32]

Kuningas Pomare II

[Piltide allikaviide lk 32]

Kuningas ja kiri: Collection du Musée de Tahiti et de ses Îles, Punaauia, Tahiti