Ära karda, Jehoova on sinuga!

ROHKEM kui 50 aastat tagasi, peagi pärast esimesi aatomipommi plahvatusi, sõnas Nobeli auhinna laureaat teadlane Harold Urey tuleviku kohta: „Me sööme, magame, elame ja sureme hirmu tundes.” Tänapäeva maailm on hirmust lausa läbi imbunud ja selles pole midagi imestusväärset. Päevast päeva edastavad ajalehed kohutavaid teateid terroriaktidest, vägivaldsetest kuritegudest ja mõistatuslikest haigustest.

Kristlastena me teame, millele selline olukord viitab. Niisugused sündmused näitavad, et me elame selle kurja maailma „viimseil päevil”, ning Piiblis on ette kuulutatud, et need on rasked ajad (2. Timoteosele 3:1). See on kinnituseks meie usule, et Jehoova Jumal loob varsti uue maailma, kus „õigus elab” (2. Peetruse 3:13). Kuid kas kristlased seni hirmu ei tunnegi?

Jumala teenijad ja hirm

Näiteks Jehoova teenijad Jaakob, Taavet ja Eelija tundsid mõningast hirmu, kui nad ohtlikku olukorda sattusid (1. Moosese 32:7, 8; 1. Saamueli 21:12, 13; 1. Kuningate 19:2, 3). See ei tähendanud seda, nagu poleks neil meestel usku olnud. Vastupidi, nende tegudest oli näha, et nad usaldasid Jehoovat väga. Siiski olid Jaakob, Taavet ja Eelija tavalised inimesed ning seepärast polnud hirm neile võõras. „Eelija oli inimene, kellel olid samasugused tunded kui meil,” kirjutas jünger Jakoobus (Jakoobuse 5:17, UM).

Meiegi võime tunda kartust, kui seisame mõne probleemi ees või mõtleme võimalikele tulevastele raskustele, ja see on täiesti loomulik. Pealegi ütleb Piibel, et Kurat-Saatan sõdib nende vastu, „kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus” (Ilmutuse 12:17). Kuigi need sõnad käivad eeskätt võitud kristlaste kohta, kirjutas Paulus: „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2. Timoteosele 3:12, meie kursiiv). Siiski ei tarvitse me raskustes nii suurt hirmu tunda, et see meid teovõimetuks muudaks. Miks võib nii öelda?

„Jumal, kes päästab”

Laulukirjutaja Taavet ütles: „Meil on Jumal, kes päästab” (Laul 68:21). Jehoova on korduvalt näidanud, et ta on suuteline oma rahvast päästma. Ta võib oma teenijad hädaohtlikust olukorrast vabastada või anda neile jõudu vastu pidada. (Laul 34:18; Taaniel 6:23; 1. Korintlastele 10:13.) Kui oled Piiblit uurinud, siis kui mitmeid Jumala päästetegusid suudad sa meenutada?

Miks mitte uurida põhjalikumalt selliseid kunagi aset leidnud sündmusi nagu Noa päevade ülemaailmne veeuputus, Loti ja ta tütarde pääsemine Soodomast ja Gomorrast, Iisraeli vabanemine Egiptusest ja rännak läbi Punase mere või Haamani nurjunud vandenõu juutide hävitamiseks. Uurimisel on sulle abiks Jehoova tunnistajate väljaannete register („Watch Tower Publications Index”). Niisuguste põnevate jutustuste lugemine ja nende üle mõtisklemine tugevdab su usku sellesse, et Jehoova on tõesti Jumal, kes päästab. See omakorda aitab jääda kartmatuks, kui su usk proovile pannakse.

Nüüdisaja eeskujud

Ehk tead sinagi mõnd Jehoova teenijat, kes on tänapäeval vastupidavuses head eeskuju andnud. Võib-olla tead kedagi, kes on pidanud  ustava käitumise pärast vangis olema. Vahest tunned mõnd eakamat kristlast, kes teenib Jehoovat olenemata kehvast tervisest. Või mõtle noortele, kes püsivad maailmast lahus, olgugi et koolikaaslased neile tohutut survet avaldavad. Lisaks on kogudustes üksikvanemaid, kes ilma abikaasa toeta lapsi kasvatavad, ning vallalisi, kes teenivad Jehoovat hoolimata üksindustundest. Mida on meil neilt kõigilt õppida? Selliste ustavate kristlaste eeskuju üle mõtisklemine võib aidata meil vastu pidada ja olla kartmatu, mis tahes katsumusi me ka ei kohtaks.

Ent julgust ei lähe vaja üksnes vastupanu ja tagakiusamise korral, vaid ka siis, kui meil peaksid tekkima kahtlused selles, kas Jehoova meid ikka armastab. Sellises olukorras on meil vaja tugevdada oma usku sellesse, et Kristus tõi lunastuse meie igaühe eest (Galaatlastele 2:20). Siis võime pöörduda Jehoova poole ilma hirmu ja pelguseta. Kui meil on tunne, et me pole Jehoova armastust väärt, võime mõtiskleda sõnade üle, mis Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ent ükski neist ei lange maha ilma teie Isata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!” (Matteuse 10:29–31, meie kursiiv).

Ajakirjades „Vahitorn” ja „Ärgake!” avaldatakse sageli kogemusi praegusaja Jehoova tunnistajatest, kes pole keerulistes eluolukordades julgust kaotanud. Mõistagi on nemadki negatiivseid emotsioone tundnud. Kuid nad pole jätnud selliste tunnete pärast Jehoova teenimist. Nende kogemused võivad aidata ka sinul kartmatult vastu pidada. Vaatleme kaht näidet.

Trauma muutis ta elu

2003. aasta 22. aprilli ajakirjas „Ärgake!” ilmus artikkel pealkirjaga „Kuidas trauma muutis mu elu”. Kenyast pärit Jehoova tunnistaja Stanley Ombeva jutustab selles kirjutises raskustest, mida ta on pidanud kogema seetõttu, et sai löögi kihutavalt sõidukilt. Kuna ta tervis halvenes, jäi ta ilma töökohast ja sellega seotud soodustustest. Vend Ombeva tunnistab oma jutustuses: „Sedamööda, kuidas ma hakkasin mõistma oma olukorra täit tõsidust, muutusin negatiivseks, enesekeskseks ja ärritatuks. Vahel olin vihane ja sapine.” Rasketest katsumustest hoolimata jäi see kristlik mees kartmatuks. Ta ei lasknud pettumustundel endas süveneda ega andnud alla. Selle asemel lootis ta Jehoovale. „Jumal toetas mind alati kõigis mu raskustes, ja isegi nii palju, et tundsin mõnikord enda pärast häbi,” jutustab vend Ombeva. „Tegin kindla otsuse lugeda kirjakohti, mida teadsin olevat minu seisundis lohutavad, ja mõtiskleda nende üle.”

Vend Ombeva otsekohesed mõtteavaldused ergutasid paljusid teisigi katsumustes vastu pidama. „Nutsin seda artiklit lugedes,” kirjutas üks kristlik õde. „Tundsin selle kirjutise kaudu Jehoova südamlikku ja armastavat hoolt ning sain sellest lohutust.” Üks teine kristlane kirjutas: „Selletaolised artiklid pakuvad suurt julgustust neile meie seast, kes on sarnases olukorras, kuid kannatavad vaikides.”

Emotsionaalse pingega toimetulek

Teine liigutav artikkel oli Herbert Jenningsi elulugu, mis ilmus pealkirja all „Teie ... ei  teagi, missugune on homme teie elu”. * Vend Jennings võitleb bipolaarse meeleoluhäirega. Meenutades oma haiguse alguspäevi, ütleb ta: „Kristlikel koosolekutel käimine nõudis tõelist pingutust. Ometi olin täiesti veendunud vaimse seltsingu väärtuslikkuses. Et olukorraga toime tulla, läksin kuningriigisaali tavaliselt pärast seda, kui rahvas oli juba maha istunud, ning lahkusin veidi enne rahva liikuma hakkamist programmi lõpus.”

Samuti valmistas talle raskusi kuulutustöö. „Mõnikord mul lihtsalt ei jätkunud julgust uksekella helistada ka siis, kui olin juba maja juurde jõudnud,” jutustab vend Jennings. „Ma ei andnud aga alla, sest teadsin, et meie kuulutustöö toob pääste nii meile endile kui ka kõigile neile, kes meie sõnumit kuulda võtavad (1. Timoteosele 4:16). Natukese aja pärast suutsin oma tundeid ohjeldada ning minna järgmise ukse juurde, et uuesti proovida. Jätkuvalt kuulutustöös osaledes suutsin säilitada hea vaimuliku tervise ning see andis mulle toimetulekuks jõudu juurde.”

Vend Jenningsi avameelne jutustus on julgustanud paljusid lugejaid, kes mingit laadi pinge all kannatavad. Näiteks kirjutas üks kristlik õde: „Selle 28 aasta jooksul, mil olen lugenud ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”, pole ükski artikkel mind nii sügavalt liigutanud kui see. Vaevlesin süütunde käes, sest olin pidanud täisajalise teenistuse katkestama. Arvasin, et olnuks mul rohkem usku, oleksin suutnud siiski jätkata. Kui lugesin, kuidas vend Jennings pidi oma ülesandest loobuma, et hoolitseda oma tervise eest, hakkasin enda olukorda tasakaalukamalt suhtuma. See oli tõesti vastus mu palvetele!”

Sarnane kiri tuli ka ühelt kristlikult vennalt: „Olin olnud kümme aastat kogudusevanem, kui mul diagnoositi psüühikahäire ja ma pidin oma eesõigusest loobuma. Kannatasin seetõttu nii tugeva saamatusetunde all, et minu jaoks oli sageli liialt rõhuv lugeda elulugusid, kus on tihti juttu Jehoova rahva erakordsetest saavutustest. Ent kui lugesin vend Jenningsi püsivusest, tõstis see mu meeleolu. Olen lugenud seda artiklit ikka ja jälle.”

Liigu edasi kindlas usus

Nii nagu vennad Ombeva ja Jennings, jätkavad paljud Jehoova tunnistajad hoolimata masendavatest takistustest Jumala teenimist. Kui sinagi oled taolises olukorras, väärid sa kiitust. Võid olla kindel, et „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete” (Heebrealastele 6:10).

Just nagu Jehoova aitas oma ustaval rahval vanal ajal vaenlaste üle võidu saavutada, niisamuti suudab ta aidata sinulgi võita mis tahes takistused, mida võid kohata. Võta seepärast südamesse Jehoova sõnad, mis ta ütles prohvet Jesaja kaudu: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Jesaja 41:10).

[Allmärkus]

[Pildid lk 16]

Stanley Ombeva (ülal), Herbert Jennings (paremal) ja paljud teised teenivad Jehoovat kartmatult

[Pildi allikaviide lk 14]

USAF foto