Järgi Jeesuse eeskuju ja suhtu vaestesse hoolivalt

VAESUS ja rõhumine on peaaegu sama vanad kui inimkond. Kuigi Jumala Seadus, mis anti iisraellastele, püüdis vaeseid kaitsta ja nende kannatusi leevendada, jättis rahvas need käsud sageli tähele panemata (Aamos 2:6). Prohvet Hesekiel mõistis vaeste halva kohtlemise hukka. Ta sõnas: „Maa rahvas teeb vägivalda ja toimetab röövimist: nad rõhuvad viletsat ja vaest ja teevad õiguse vastaselt liiga võõrale!” (Hesekiel 22:29).

Olukord polnud palju parem siis, kui Jeesus maa peal oli. Usujuhid ei hoolinud vaestest ja puudusekannatajatest küünevõrdki. Tolle aja usujuhtide kohta öeldi, et nad on „rahaahned” ning „söövad leskede hooned”. Nad olid palju rohkem huvitatud oma pärimuste pidamisest kui eakate ja hädasolijate muredest. (Luuka 16:14; 20:47; Matteuse 15:5, 6.) Väärib märkimist, et Jeesuse mõistujutus halastajast samaarlasest läksid nii preester kui leviit vigastatud mehest „kaarega mööda”, selle asemel et ligi astuda ja kannatanut aidata (Luuka 10:30–37, P 1997).

Jeesus hoolis vaestest

Evangeeliumitest ilmneb, et Jeesus sai vaeste probleemidest väga hästi aru ja pani kaastundlikult tähele nende vajadusi. Jeesus  loobus oma taevasest elust, tuli inimesena maa peale ja ’sai vaeseks meie pärast’ (2. Korintlastele 8:9). Rahvahulki nähes oli Jeesusel „hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Matteuse 9:36). Lugu vaesest lesknaisest näitab, et Jeesusele ei avaldanud muljet mitte rikaste suured annid, sest nad kõik andsid „oma küllusest”, vaid hoopis vaese lesknaise pisike annetus. Tema tegu puudutas Jeesuse südant, sest ta „pani oma vaesusest kõik toiduse, mis tal oli” (Luuka 21:4).

Jeesus mitte üksnes ei tundnud vaestele kaasa, vaid soovis nende heaks ka midagi ära teha. Temal ja ta apostlitel oli ühine kukkur, et puudust kannatavaid iisraellasi aidata (Matteuse 26:6–9; Johannese 12:5–8; 13:29). Jeesus ergutas neid, kes tahtsid tema järelkäijateks saada, täitma kohustust abistada puudusekannatajaid. Ta ütles ühele rikkale noorele valitsejale: „Müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!” Tõsiasi, et see mees polnud valmis oma varast loobuma, näitas, et ta armastas rikkust rohkem kui Jumalat ja kaasinimesi. Seega puudusid tal omadused, mida Jeesuse jüngriks olemine nõudis. (Luuka 18:22, 23.)

Kristuse järelkäijad hoolivad vaestest

Apostlid ja teised Kristuse järelkäijad ilmutasid hoolt endi keskel olevate vaeste vastu ka pärast Jeesuse surma. Meie ajaarvamise 49. aasta paiku kohtus apostel Paulus Jakoobuse, Peetruse ja Johannesega, et arutada nendega ülesannet, mille ta oli saanud Issand Jeesus Kristuselt. Kõik olid nõus, et Paulus ja Barnabas peaksid keskenduma kuulutamisele „paganate seas”. Samas õhutasid Jakoobus ja teised Paulust ja Barnabast ’mõtlema ka vaestele’. Just seda Paulus oligi „usin tegema”. (Galaatlastele 2:7–10.)

Keiser Claudiuse valitsusajal tabas Rooma impeeriumi mitmeid piirkondi tõsine näljahäda. Sellest kuuldes võtsid Antiookia kristlased „nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal. Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi” (Apostlite teod 11:28–30).

Samuti tunnustavad tõsikristlased tänapäeval seda, et Jeesuse järelkäijad peavad hoolima vaestest ja hädasolijatest, eriti kui tegu on usukaaslastega (Galaatlastele 6:10). Seepärast ei jäta puudusekannatajate kehv olukord neid ükskõikseks. Näiteks aastal 1998 laastas suurt osa Kirde-Brasiiliast kõva põud, mille tõttu ikaldus nii riisi-, oa- kui ka maisisaak. Selle tagajärjeks oli 15 aasta rängim näljahäda. Mõnel pool nappis isegi joogivett. Riigi teistes osades elavad Jehoova tunnistajad organiseerisid kohe hädaabikomiteed ning kogusid lühikese ajaga tonnide viisi toiduaineid ja katsid kulud, mis olid seotud abisaadetiste kohaletoimetamisega.

 Tunnistajad, kes abistamisaktsioonis kaasa lõid, kirjutasid: „Meil on selle üle väga hea meel, et saime vendi aidata, eriti seetõttu, et oleme kindlasti rõõmustanud sellega Jehoova südant. Me ei unusta kunagi Jakoobuse 2:15, 16 sõnu.” Neis salmides öeldakse: „Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: „Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!”, aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu?”

São Paulos käib ühes Jehoova tunnistajate koguduses alandlik ja innukas kristlik naine, kes peab vaesuse tõttu tihti pingutama, et ots otsaga kokku tulla. Ta ütleb: „Ehkki ma elan vaesuses, on Piibli sõnum andnud mu elule tõelise mõtte. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui usukaaslased poleks mind aidanud.” Mõni aeg tagasi vajas see töökas naine operatsiooni, kuid ta polnud suuteline lõikuse eest maksma. Sel juhtumil said ta kristlikud vennad ja õed kogudusest teda aidata ja katta operatsiooniga seotud kulud. Tõelised kristlased abistavad oma kaasusklikke kõikjal maailmas.

Ehkki niisugused kogemused soojendavad südant, on ometi selge, et taoliste pingutustega pole võimalik vaesust täienisti välja juurida. Isegi võimsad valitsused ja suured rahvusvahelised abiorganisatsioonid, kes on küll teataval määral edu saavutanud, pole suutnud ajast aega püsinud vaesuse probleemi lahendada. Seega kerkib küsimus: kas vaesusele ja teistele inimkonda vaevavatele probleemidele on lõplikku lahendust?

Kestev lahendus on kirjas Piiblis

Evangeeliumid jutustavad, et Jeesus Kristus tegi vaestele ja teistele abivajajatele sageli head (Matteuse 14:14–21). Kuid millist tegevust pidas ta esmatähtsaks? Kord kui Jeesus oli ühes paigas mõnda aega hädalisi aidanud, ütles ta oma jüngritele: „Lähme teisale, lähemaisse aleveisse, et ma sealgi kuulutaksin!” Miks katkestas Jeesus haigete ja hädasolijate abistamise ning jätkas selle asemel kuulutustööd? Ta selgitas: „Sest selleks [st kuulutamise eesmärgil] ma olen välja tulnud.” (Markuse 1:38, 39, meie kursiiv; Luuka 4:43.) Ehkki Jeesus pidas hädasolijatele hea tegemist tähtsaks, oli Jumala Kuningriigi kuulutamine tema peamine missioon (Markuse 1:14).

Kuna Piibel kutsub kristlasi üles käima „tema [Jeesuse] jälgedes”, mõistavad kristlased ka tänapäeval selgesti, millist abi inimesed esmajoones vajavad (1. Peetruse 2:21). Jeesuse eeskujul aitavad nad hädasolijaid. Kuid niisamuti nagu Jeesus, peavad nad kõige tähtsamaks Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamist ja inimeste õpetamist (Matteuse 5:14–16; 24:14; 28:19, 20). Ent mispärast tuleks selle sõnumi kuulutamist igasugusest muust abist tähtsamaks pidada?

Kõikjal maailmas on kogemused näidanud, et kui inimesed Piibli praktilisi nõuandeid mõistavad ja neid järgivad, tulevad  nad igapäevaelu probleemidega, sealhulgas vaesusega, paremini toime. Peale selle annab Piibli sõnum Jumala Kuningriigist, mida Jehoova tunnistajad tänapäeval kuulutavad, inimestele tulevikulootuse – lootuse, mis teeb elu elamisväärseks isegi väga kehvades oludes (1. Timoteosele 4:8). Mis lootus see on?

Jumala Sõna kinnitab: „Meie ootame tema [Jumala] tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!” (2. Peetruse 3:13). Sõna „maa” kasutatakse Piiblis mõnikord inimeste kohta, kes maa peal elavad (1. Ajaraamat 16:31). Seega tähendab tõotatud „uus maa” uut inimühiskonda, kel on Jumala heakskiit. Samuti tõotab Jumala Sõna, et Kristuse valitsuse all saavad Jumalale meelepärased inimesed kingiks igavese elu ning võimaluse elada rahuldustpakkuvat elu maises paradiisis (Markuse 10:30). Selline imeline tulevik on valla kõigi, kaasa arvatud vaeste ees. Tõotatud „uuel maal” lahendatakse vaesuse probleem alatiseks.

[Kast/pilt lk 7]

KUIDAS JEESUS „KISUB HÄDAST VÄLJA VAESE”? (Laul 72:12)

ÕIGLUS. „Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!” (Laul 72:4). Kui Kristus maa üle valitsema hakkab, teeb ta lõpu ebaõiglusele. Siis pole enam kohta korruptsioonile, nuhtlusele, mis on tõuganud vaesusse paljud potentsiaalselt rikkad riigid.

RAHU. „Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud!” (Laul 72:7). Tihtilugu on vaesus sõjategevuse ja konfliktide tagajärg. Kristus toob maa peale täieliku rahu ja kõrvaldab nõnda ühe peamistest vaesuse põhjustest.

KAASTUNNE. „Ta säästab nõrka ja vaest [„tunneb kaasa madalale ja vaesele”, UM] ja päästab vaeste hinge! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis!” (Laul 72:12–14). Alandlikel, vaestel ja rõhututel on lootus kuuluda ühtsesse õnnelikku inimperre kuningas Jeesus Kristuse juhtimise all.

MATERIAALNE HEAOLU. „Viljarohkus on maa peal” (Laul 72:16). Kristuse valitsuse ajal on maa peal materiaalne heaolu ja küllus. Keegi ei pea enam vaesuse pärast nälga ja puudust kannatama, mis on tänapäeval nii tavaline. (Meie kursiiv.)

[Pilt lk 4, 5]

Jeesus pööras vaeste vajadustele tähelepanu

[Pilt lk 6]

Piibli sõnum annab inimestele tõelise lootuse