Kas sa võid kõnelda vabalt ja julgelt?

ROHKEM kui kuus miljonit inimest 235 maal kõneleb vabalt ja julgelt. (Filiplastele 1:20; 1. Timoteosele 3:13; Heebrealastele 3:6; 1. Johannese 3:21.) Mida selline vabalt ja julgelt kõnelemine endast täpsemalt kujutab? Mis aitab meil vabalt ja julgelt kõnelda? Ja millistes suhtlussituatsioonides me võime tänu sellele takistamatult rääkida?

Kreeka sõna, mille vaste otsetõlkes on ’kõnevabadus’, tähendab ühe piiblileksikoni järgi „sõnavabadust, enda avameelset väljendamist, ... kartuse puudumist kõnelemisel; ... kindlustunnet, rõõmsat südikust ja julgust, mis küll alati ei pruugi olla seotud rääkimisega”. („Vine’s Expository Dictionary of Old and New Testament Words”.) Sellist avameelsust ja otsekohesust ei tohiks ajada segi jämeduse ja ebaviisakusega. „Teie kõne olgu alati armu sees,” ütleb Piibel (Koloslastele 4:6). Inimene, kes selles piiblilises mõttes julgelt ja vabalt kõneleb, on taktitundeline, ning samas ta ei jäta mingi raske olukorra või inimesekartuse tõttu vajalikku rääkimata.

Kas selline kõnevabadus on meil juba sündides olemas? Pangem tähele, mida kirjutas apostel Paulus Efesose kristlastele. Ta ütles: „Minule, kõige vähemale kõigi pühade seast, on see arm antud paganate seas kuulutada Kristuse äraarvamatut rikkust.” Paulus lisas, et Jeesus Kristuse kaudu on meil „julge ligipääs usalduses usu kaudu temasse”. (Efeslastele 3:8–12.) Niisiis pole selline julgus või vabadus inimese kaasasündinud omadus. See tuleneb hoopis meie suhetest Jehoova Jumalaga, mis põhinevad usul Jeesus Kristusesse. Vaadakem, kuidas sellist julgust omandada ning kuidas ilmutada seda kuulutus- ja õpetustööd tehes ning palvetades.

Mis aitab meil julgelt kuulutada?

Jeesus Kristus on parimaks eeskujuks, kuidas julgelt ja vabalt rääkida. Kuna ta soovis head sõnumit jagada, haaras ta kinni igast võimalusest kuulutada. Ükskõik kas ta oli puhkamas, kellegi juures keha kinnitamas või rännakul, kunagi ei lasknud ta mööda võimalust rääkida teistele Jumala Kuningriigist. Jeesust ei pannud vaikima ei pilked ega otsene vastupanu. Julgelt paljastas ta valeusu juhtide tõelise palge (Matteuse  23:13–36). Isegi siis, kui Jeesus vahistati ja kohtu ette viidi, rääkis ta kartmatult (Johannese 18:6, 19, 20, 37).

Ka Jeesuse apostlid kõnelesid otsekoheselt. Nelipühal aastal 33 m.a.j rääkis Peetrus julgelt rohkem kui 3000 inimese ees. Väärib märkimist, et vaid veidi aega varem oli ta hirmul, kui teenijatüdruk ta ära tundis. (Markuse 14:66–71; Apostlite teod 2:14, 29, 41.) Kui Peetrus ja Johannes veeti usujuhtide ette, ei lömitanud nad seal hirmunult. Kõhkluseta andsid nad julgelt tunnistust selle kohta, et Jeesus Kristus on üles tõusnud. Just Peetruse ja Johannese otsekohene kõne pani juudi usujuhid mõistma, et need mehed olid olnud koos Jeesusega. (Apostlite teod 4:5–13.) Mis aitas apostlitel nii südikalt rääkida?

Jeesus oli neile tõotanud: „Kui nad teid annavad kohtu kätte, siis ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb rääkida. Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, kes kõneleb teie sees” (Matteuse 10:19, 20). Püha vaim aitas Peetrusel ja teistel saada üle ujedusest ja hirmust, mis oleks võinud takistada neil vabalt rääkimast. See võimas jõud võib aidata meidki.

Lisaks andis Jeesus oma järelkäijatele ülesande teha inimesi jüngriteks. Tal oli selleks õigus, sest talle on antud „kõik meelevald taevas ja maa peal”. Jeesus lubas ka olla oma järelkäijate juures. (Matteuse 28:18–20.) Kui Jeesuse esimesed jüngrid seisid võimude ees, kes olid otsustanud kuulutustöö peatada, andis neile kindlust teadmine, et Jeesus toetab neid (Apostlite teod 4:18–20; 5:28, 29). Teadmine, et Jeesus on meile toeks, võib kinnitada ka meid.

Veel üks põhjus julgelt rääkimiseks ilmneb Pauluse sõnadest – nimelt seostas ta „täie julgusega” lootuse (2. Korintlastele 3:12; Filiplastele 1:20). Kuna kristlaste lootusesõnum oli liiga hea, et seda vaid endale hoida, tahtsid nad rääkida sellest ka teistele. Tõepoolest, ka lootus annab meile julguse kõnelda (Heebrealastele 3:6).

Julgus kuulutada

Kuidas me võime julgelt kuulutada isegi keerulistes oludes? Mõelgem apostel Pauluse eeskujule. Roomas vangis olles palus ta oma usukaaslastel palvetada: „Et minule, kui ma suu avan, antaks julgesti kuulutada ..., et ma julgesti kõneleksin sellest, nõnda nagu mu kohus on kõnelda” (Efeslastele 6:19, 20). Kas nende palvetele vastati? Jah. Ehkki Paulus vangistati, kuulutas ta edaspidigi „Jumala riiki ... kõige julgusega ilma takistamata” (Apostlite teod 28:30, 31).

Kui kasutame võimalusi kuulutamiseks, mis meile avanevad tööl, koolis või muudes kohtades, saame näidata sellega oma julgust. Ujedus ja hirm võimaliku negatiivse reaktsiooni pärast või enesekindluse puudumine võib sundida meid vaikima. Meile on aga heaks eeskujuks jällegi Paulus, kes kirjutas: „[Me] võtsime siiski oma Jumalas julguse kuulutada teile Jumala evangeeliumi suure võitlusega” (1. Tessalooniklastele 2:2). Paulus kuulutas julgelt vaid seetõttu, et ta toetus Jehoovale. Omaenese võimetele lootes poleks ta seda suutnud.

Palve Jehoova poole aitas näiteks naisel nimega Sherry oma julguse kokku võtta, kui tal avanes võimalus eraviisil tunnistust anda. Kord oma abikaasat oodates märkas ta üht naist, kes paistis samuti kedagi ootavat. Sherry jutustab: „Ehkki mul oli ärevusest klomp kurgus, palusin Jehoovalt julgust.” Kui ta oli naise juurde astunud, ilmus sinna ka üks baptisti pastor. Sherry polnud üldse osanud arvata, et ta võiks kokku sattuda vaimulikuga. Kuid ta tegi uuesti palve ja sai siiski tunnistust anda. Sherry pakkus sellele naisele kirjandust ja leppis temaga  kokku korduskülastuse. Kui meil avaneb mõni võimalus tunnistuse andmiseks, siis võime meiegi olla kindlad, et Jehoovale lootmine aitab kartmatult kõnelda.

Julgus õpetada

Julge ja vaba kõnelemine on vajalik ka siis, kui me teisi õpetame. Meeste kohta, kes on koguduses „hästi pidanud oma ametit”, ütleb Piibel: „[Nad] saavutavad enestele kauni lugupidamise ja suure julguse usus, mis on Kristuses Jeesuses” (1. Timoteosele 3:13). Kuna nad ise teevad seda, mida teistele õpetavad, on neil vabadus kõnelda. See kaitseb ja tugevdab kogudust.

Kui meil on selline kõnevabadus, siis on meie nõuanded palju kaalukamad ja neid järgitakse meelsamini. Nõuandja kehv eeskuju hoiab kuulajaid tagasi tegutsemast, kuid neid innustab see, kui nad näevad, kuidas nõuandjad ise õpetust ellu rakendavad. Nii saavad vaimselt võimekad kristlased parandada vendi enne, kui mingi probleem süveneb (Galaatlastele 6:1). Ent kui nõuandja ise head eeskuju ei anna, siis ta kõhkleb rääkides, sest ta tunneb, et tal pole õigust sel teemal sõna võtta. Kui vajalik nõuanne jääb õigel ajal andmata, võivad tagajärjed olla kurvad.

Julgelt rääkimine ei tähenda seda, et oleme kriitilised, dogmaatilised või oma arvamuses sõgedalt enesekindlad. Paulus manitses Fileemonit „armastuse pärast” (Fileemonile 8, 9). Ilmselt võttis see vend apostli sõnu kuulda. Tõepoolest, kogudusevanemate iga nõuande taga peaks olema armastus!

Selline julgelt ja vabalt kõnelemine on kindlasti väga tähtis nõu andes. Ent see on oluline ka muudes olukordades. Paulus kirjutas Korintose kogudusele: „Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist” (2. Korintlastele 7:4, P 1997). Paulus ei hoidnud end tagasi õdesid ja vendi kiitmast, kui need olid midagi hästi teinud. Armastus aitas tal keskenduda usukaaslaste headele külgedele, ehkki ta oli teadlik ka nende vigadest. Tänapäevalgi saab kristlik kogudus tugevamaks, kui vanemad oma õdesid ja vendi heldelt kiidavad ning julgustavad.

Selline julgelt ja vabalt kõnelemine on vajalik kõigile kristlastele, kes tahavad tõhusalt õpetada. Sherry, kellest oli juttu eespool, tahtis innustada oma lapsi koolis tunnistust andma. Ta möönab: „Ehkki ma kasvasin tões, olin ma harva koolis oma usust rääkinud. Ja eraviisil ei kuulutanud  ma peaaegu üldse. Mõtlesin endamisi: millist eeskuju ma küll oma lastele annan?” See pani Sherryt rohkem pingutama, et otsida võimalusi eraviisil tunnistuse andmiseks.

Meie tegusid pannakse tõepoolest tähele ja märgatakse, kui me ei tee seda, mida õpetame. Püüdkem siis, et meie teod oleks sõnadega kooskõlas –nõnda võime vabalt ja julgelt kõnelda.

Julgus palvetada

Julgelt ja vabalt kõnelemine on eriti tähtis Jehoova poole palvetades. Siis saame oma südame mõtted takistamatult Jehoova ette valada ning olla kindlad, et ta kuuleb meie palveid ja vastab neile. Nii võivad meil olla taevase Isaga südamlikud lähedased suhted. Me ei tohiks kunagi kõhelda palvetamast, arvates, et oleme tema silmis tühised. Mida aga teha, kui tunneme end mingi eksimuse pärast süüdi ja me ei suuda Jehoovaga südamest rääkida? Kas me ka sel juhul võime universumi kõrgeima valitseja poole vabalt pöörduda?

Me võime Jehoovaga palves usalduslikult rääkida tänu Jeesuse kui Ülempreestri positsioonile. Heebrealastele 4:15, 16 ütleb: „Meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks.” Jeesuse surm ja tema Ülempreestri roll on seega väga väärtuslikud.

Kui püüame kogu hingest Jehoovale kuuletuda, on meil igati põhjust oodata, et ta kuuleb meie palveid ja vastab neile. Apostel Johannes kirjutas: „Armsad, kui meie süda meid hukka ei mõista, on meil julgus Jumala ees, ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on temale meelepärast” (1. Johannese 3:21, 22).

Vabadus Jehoova poole palvetada tähendab seda, et võime rääkida talle kõigest. Ükskõik mis kartused, mured või tunded meid ka vaevavad, võime need tuua Jehoova ette ja olla kindlad, et ta ei sule oma kõrvu meie siirastele palvetele. Isegi raske patu puhul ei peaks süütunne takistama meil end palves vabalt väljendada, kui oma tegu siiralt kahetseme.

Vabadus julgelt kõnelda on tõesti väga väärtuslik Jumala ärateenimata and. Tänu sellele me võime Jumalat austada kuulutus- ja õpetustööl ning palve kaudu temaga üha lähedasemaks saada. Piibel ütleb: „Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga” – igavese elu (Heebrealastele 10:35).

[Pilt lk 13]

Apostel Paulus rääkis julgelt

[Pildid lk 15]

Et teisi tõhusalt õpetada, peab meil olema julgus ja vabadus kõnelda

[Pilt lk 16]

Julgelt kõnelemine on tähtis palvetades