„Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”

„See on Jehoova võitlus”

KAKS sõjaväge asuvad üksteise vastas teine teisel pool orgu. Iisraeli mehed on 40 päeva hirmust värisenud ja vilistide silmapaistva võitleja Koljati solvanguid kuulanud. (1. Saamueli 17:1–4, 16.)

Koljat esitab valjuhäälselt iisraellastele väljakutse: „Valige enestele üks mees ja las ta tuleb alla minu juurde. Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima! ... Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu! Andke mulle üks mees, et me võiksime teineteisega võidelda!” (1. Saamueli 17:8–10).

Vanal ajal ei olnud sugugi enneolematu, et üks sõdalane esindas oma sõjaväge kahevõitluses. Võit läks võitja poolele. Ent Iisraelile ei esita väljakutset mitte tavaline sõdur, vaid hoopis hiiglase kasvu mees – metsik ja hirmuäratav vastane. Jehoova rahva sõjaväge mõnitades otsustab Koljat ära oma saatuse.

See ei ole mitte lihtsalt sõjaline võitlus. Vastamisi on Jehoova ja vilistide jumalad. Selle asemel et Iisraeli kuningas Saul juhiks oma väed kartmatult Jumala vaenlaste vastu, on ta hirmust halvatud (1. Saamueli 17:11).

Noormees loodab Jehoovale

Niisuguse täbara olukorra ajal tuleb üks noormees, kes oli võitud Iisraeli tulevaseks kuningaks, vaatama oma vendi Sauli sõjaväes. Tema nimi on Taavet. Koljati sõnu kuuldes küsib ta: „Kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?” (1. Saamueli 17:26). Taaveti silmis esindab Koljat nii viliste kui nende jumalaid. Täis õigustatud meelepaha, soovib Taavet Jehoova ja Iisraeli eest välja astuda ning võidelda selle paganarahvast hiiglasega. Kuningas Saul aga lausub: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor” (1. Saamueli 17:33).

Kui erinevad on küll Sauli ja Taaveti vaatenurgad! Saul näeb karjapoissi, kes tahab võidelda karmi hiiglasega. Seevastu Taavet näeb meest, kes esitab väljakutse Suveräänile Jehoovale. Taaveti julgus põhineb veendumusel, et Jumal ei lase oma nime ja rahvast karistamatult naeruvääristada. Koljat hoopleb oma tugevusega, kuid Taavet paneb lootuse Jehoova peale ja hindab olukorda Jumala vaatevinklist.

„Mina tulen su juurde vägede Jehoova ... nimel”

Taaveti usul on tugev alus. Tal on meeles, et Jumal aitas tal päästa lambad karu ja lõvi käest. Noor karjane on kindel, et nüüd aitab Jehoova tal jagu saada hirmuäratavast vilistist. (1. Saamueli 17:34–37.) Relvadeks vaid ling ja viis siledat kivi, astub Taavet Koljatile vastu.

Noor Taavet võtab ette midagi näiliselt võimatut, lootes Jehoova jõule. Ta lausub julgelt vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga,  piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Jehoova, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud! Täna annab Jehoova sind minu kätte ... ja kogu maailm saab teada et Iisraelil on Jumal! Ja kogu see väehulk saab teada, et Jehoova ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Jehoova võitlus” (1. Saamueli 17:45–47).

Milline oli tulemus? Inspireeritud ülestähenduses öeldakse: „Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes” (1. Saamueli 17:50). Taavetil polnud küll mõõka, ent teda oli võimsalt toetamas Jehoova Jumal. *

See võitlus näitas hästi, et Taaveti usk Jehoovasse polnud asjatu! Kui me seisame valiku ees, kas karta inimesi või loota Jehoova päästejõule, on otsus ilmselge: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29). Pealegi, kui me vaatame rasketele olukordadele Jehoova Jumala seisukohalt, võime isegi hiigelsuuri probleeme näha õiges perspektiivis.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 9]

KUI SUUR KOLJAT OLI?

1. Saamueli 17:4–7 öeldakse, et Koljat oli rohkem kui kuus küünart pikk ehk umbes kolm meetrit. Vilisti suurusest ja jõust räägib ka tema vasest soomusrüü. See kaalus 57 kilogrammi! Tema piigivars oli nagu puust poom ja selle rauast teravik kaalus 7 kilogrammi. Mõelda vaid, Koljati sõjavarustus võis väga hästi olla Taavetist raskem!