Vapper mees, kelle sooviks oli levitada Piiblit

Ta suikus surmaunne Ida-Siberi jäises stepis laimatu ja põlatuna. Pole palju neid, kes meenutaksid selle silmapaistva kreeklase teeneid oma kaasmaalaste vaimsuse edendamisel. Selle unustusse jäänud pioneeri nimi on Serafeím. Soovist levitada Piiblit tegi ta vapraid tegusid, kuid pidi maksma selle eest oma eluga.

SERAFEÍM elas ajal, mil Kreeka kuulus Osmanite impeeriumi koosseisu. Kreeka õigeusu õpetlase Geórgios Metallinóse sõnul iseloomustas seda ajajärku „sobilike koolide puudus” ning „suurema osa rahva harimatus”, mis puudutas ka vaimulikke.

Tekkinud oli lõhe koinee (kreeka ühiskeele) ja rahva seas tegelikult kõneldavate keelemurrete vahel. Lõhe süvenes sedavõrd, et ilma koolihariduseta ei suutnud inimesed enam aru saada koineest, milles kristlik kreeka Pühakiri oli kirjutatud. Puhkes poleemika, kusjuures kirik asus toetama mõistetamatu koinee kreeka keele kasutamist.

Niisugune oli olukord, kui umbes aastal 1670 sündis Kreeka saarel Lesbosel tuntud inimeste perre Stéfanos Ioánnou Pogonátos. Saarel valitses vaesus ja kirjaoskamatus. Koolide puudusel pidi Stefanos omandama alghariduse kohalikus kloostris. Juba väga noorelt ordineeriti ta kreeka õigeusu kiriku diakoniks ning talle anti nimeks Serafeím.

Aasta 1693 paiku rändas Serafeím teadmisjanust ajendatuna Konstantinoopolisse (praegu İstanbul, Türgi). Aja jooksul pälvis ta Kreeka väljapaistvate isikute lugupidamise. Varsti saadeti ta Kreeka salajase rahvusliku liikumise erisaadikuna Vene tsaari Peeter Esimese juurde. Reisil Moskvasse ja tagasi rändas Serafeím läbi paljude Euroopa riikide, kus ta pani tähele religiooni ja hariduselu vallas puhuvaid uusi tuuli. Aastal 1698 reisis Serafeím Inglismaale, kus tal õnnestus luua olulisi sidemeid nii Londonis kui Oxfordis. Ta tutvus ka anglikaani kiriku juhi Canterbury peapiiskopiga, mis osutus talle peagi väga kasulikuks.

Piibli trükkimine

Inglismaal olles jõudis Serafeím järeldusele, et kreeklastel on hädasti vaja uut ja kergesti mõistetavat Uue Testamendi (kristliku kreeka Pühakirja) väljaannet. Ta võttis aluseks munk Maxímose tõlke, mis oli valminud umbes pool sajandit varem, ning otsustas välja anda värske, vigadeta ja kergesti mõistetava teose. Ta hakkas tööga entusiastlikult pihta, kuid jäi varsti rahahätta. Olukord näis paranevat, kui Canterbury peapiiskop lubas anda vajalikku ainelist abi. Saanud sellisest toetusest kannustust, rääkis Serafeím läbi trükkijaga ning ostis valmis paberi.

Ometi tuli trükkimine katkestada poole  Luuka evangeeliumi juures, sest poliitiliste muutuste tõttu Inglismaal oli Canterbury peapiiskop sunnitud rahastamise lõpetama. Serafeím aga ei heitnud meelt ja otsis abi teistelt rikastelt toetajatelt ning aastal 1703 läkski tal korda oma parandatud versioon välja anda. Osa kuludest võttis enda kanda anglikaani kiriku misjoniselts „Society for Propagating the Gospel in Foreign Parts”.

Maxímose varem kahes köites ilmunud tõlkes oli ära trükitud ka kreekakeelne algtekst, mistõttu teos oli kogukas ja raske. Serafeími parandatud versioon oli aga õhem ja maksis vähem, sest see oli trükitud väiksemas kirjas ning sisaldas vaid uuskreekakeelset teksti.

Poleemika lööb lõkkele

„Kahtlemata vastas see ajakohane väljaanne rahva tegelikele vajadustele,” märgib õpetlane Geórgios Metallinós. „Kuid Serafeím ei jätnud kasutamata võimalust rünnata seda vaimulike kildkonda, kes [Piibli] tõlkimisele vastu seisis.” Vaimulikel ajas harja punaseks Serafeími tõlke eessõna, kus ta kirjutas, et andis selle välja „just nimelt mõnede preestrite ja presbüterite pärast, kes [koinee] kreeka keelt ei mõista”, et nad võiksid „Kõige Pühama Vaimu abiga algtekstist natukenegi aru saada, et loetut siis tavakristlastele edasi anda” („The Translation of the Bible Into Modern Greek–During the 19th Century”). Nende mõtteavaldustega sukeldus Serafeím poleemikasse, mille Piibli tõlkimine oli kreeka õigeusu kirikus esile kutsunud.

Need, kes olid Piibli tõlkimise poolt, said aru, et rahva vaimne ja moraalne edasiminek sõltub otseselt Piibli mõistmisest. Samuti olid nad seda meelt, et vaimulikel endil on vaja Pühakirja paremini tundma õppida. Lisaks sellele uskusid nad, et Pühakirja tõdesid võib edasi anda mis tahes keeles (Ilmutuse 7:9).

Piibli tõlkimise vastased seevastu õigustasid end ettekäändega, et igasugune Pühakirja tõlge tähendaks selle sisu võltsimist ning kõigutaks kiriku autoriteeti otsustada Piibli tõlgendamise ja dogmade üle. Tegelikult aga kartsid nad seda, et protestantide eesmärgiks on nõrgestada Piibli tõlkimisega kreeka õigeusu kiriku mõjuvõimu. Paljud vaimulikud tundsid, et nende moraalne kohus on seista vastu igale tendentsile, mis võiks meeldida protestantidele, kaasa arvatud püüdele muuta Piibel tavainimestele mõistetavaks. Nõnda saigi Piibli tõlkimisest protestantismi ja õigeusu vaheline tüliõun.

Ehkki Serafeímil polnud mõtteski õigeusu kirikut hüljata, paljastas ta julgelt oma kirikumeelsete vastaste võhikluse ja kitsarinnalisuse. Ta kirjutas oma Uue Testamendi eessõnas: „Igal jumalakartlikul kristlasel on vaja lugeda Püha Piiblit”, et ta võiks „järgida Kristust ning kuuletuda [tema] õpetustele”. Serafeím oli arvamusel, et Pühakirja uurimise keeld on pärit Saatanast.

Vastupanulaine

Kui Serafeími tõlge Kreekasse jõudis, kutsus see esile kirikuringkondade meelepaha. Tema välja antud uus versioon keelustati. Osa tõlkeid põletati, ning kirikust ähvardati välja heita igaüks, kes seda tõlget omab või loeb. Patriarh Gabriel III keelas Serafeími tõlke levitamise ära, nimetades seda raamatut mittevajalikuks ja kasutuks.

Kuigi Serafeím sellest ei heitunud, sai ta aru, et tuleb olla ettevaatlik. Kiriku ametlikust keelust hoolimata võtsid mitmed vaimulikud ja tavainimesed siiski tema tõlke vastu. Õigupoolest läks Serafeímil selle Piibli levitamine üsna edukalt. Ent kokkupõrge vägevate vastastega seisis tal alles ees.

Lõpu algus

Serafeím levitas Piibleid edasi ning osales ka revolutsioonilistes ja rahvuslikes  liikumistes. Et sellist tegevust edendada, pöördus ta 1704. aasta suvel tagasi Moskvasse. Temast sai Peeter Esimese usaldusalune ning mõnda aega töötas ta sealses akadeemias õppejõuna. Ent olles mures oma pühakirjatõlke pärast, naasis ta aastal 1705 Konstantinoopolisse.

Samal aastal andis Serafeím välja oma tõlke kordustrüki, seekord ilma kriitilise eessõnata, mis oli ilmunud koos esimese trükiga. Ta asendas selle lihtsa saatesõnaga, milles ta julgustas kõiki Piiblit lugema. Seda väljaannet levitati laialdaselt ning pole säilinud ainsatki ülestähendust, et patriarhaat sel korral vaenulikult reageerinud oleks.

Sellele vaatamata sai Serafeím aastal 1714 hävitava löögi kreeka rännumehelt ja Piibli tõlkimise vastaselt Aléxandros Helládioselt. Oma raamatus „Status Præsens Ecclesiæ Græcæ” (Kreeka kiriku praegune seis) ründas ta õelalt nii Piibli tõlkijaid kui nende tõlkeid. Helládios pühendas terve peatüki Serafeímile ja nimetas teda vargaks, kelmiks ning harimatuks ja moraalituks petiseks. Kas niisugustel süüdistustel oli vähimatki alust? Autor Stylianós Baïraktáris väljendab paljude laialdaste teadmistega õpetlaste seisukohta, kui ta ütleb, et Serafeím oli tõsine töötegija ning valgustatud pioneer, keda rünnati seetõttu, et ta oli oma ajast ees. Ometi õõnestas Helládiose raamat kõvasti Serafeími jalgealust.

Kahtlusalune

Kui Serafeím aastal 1731 taas Venemaale läks, oli Peeter Esimene juba surnud. Seetõttu polnud Kreekast saabunud diakonile tagatud mingit ametlikku kaitset. Valitsev keisrinna Anna Ivanovna oli väga ettevaatlik kõigi selliste tegevuste suhtes, mis võiks tema valitsusalal rahutusi põhjustada. Jaanuaris 1732 levis Peterburis kuulujutt, et keegi Kreeka salakuulaja tegutseb tsaaririigi huvide vastu. Kahtluse alla langes Serafeím. Ta arreteeriti ning saadeti Aleksander Nevski kloostrisse ülekuulamisele. Kloostrisse oli toodud ka Helládiose raamat, mis süüdistas Serafeími mitmesugustes kuritegudes. Diakon püüdis kolme kaitsekirjaga talle esitatud süüdistusi ümber lükata. Ülekuulamine kestis viis kuud, ent kahtluse vari, mis oli Serafeímile langenud, oli visa kaduma.

Kuna Serafeími vastu polnud esitatud ainsatki konkreetset tõendit, millest oleks saanud kinni hakata, ei mõistetud talle surmanuhtlust. Helládiose kuritahtliku laimu tõttu ei soostunud aga võimud Serafeími vabaks laskma. Kreeka diakon saadeti karistuseks eluks ajaks Siberisse pagendusse. Kohtuotsuses mainiti, et süüdistuse aluseks on kõik see, mida on talle süüks pandud „kreeka autori Helládiose kirjutises”. 1732. aasta juulikuus viidi Serafeím raudahelates Ida-Siberisse ja heideti kurikuulsasse Ohhotski vanglasse.

Umbes kolm aastat hiljem Serafeím suri, olles unustatud ja hüljatud. Olgugi et tema valikud ja meetodid polnud alati kõige õigemad ja mõistlikumad, kasutatakse tema piiblitõlget muude uuskreekakeelsete tõlgete kõrval tänapäevani. * Viimaste hulka kuulub ka kergesti mõistetav Pühakirja Uue Maailma Tõlge, mis on kättesaadav paljudes teisteski keeltes. Kui tänulikud me küll võime olla, et Jehoova Jumal on säilitanud oma Sõna, et inimestel oleks kõikjal võimalik tulla „tõe täpsele tundmisele” (1. Timoteosele 2:3, 4, UM).

[Allmärkus]

[Pilt lk 12]

Peeter Esimene

[Piltide allikaviide lk 10]

Fotod: Courtesy American Bible Society