Esiletõstetud kohti Laulude teisest raamatust
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Laulude teisest raamatust
JEHOOVA teenijatena teame, et meil kõigil võib elus katsumusi ette tulla. „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga,” kirjutas apostel Paulus (2. Timoteosele 3:12). Kust leida abi, et katsumustes ja tagakiusamise ajal vastu pidada ning Jumala ees laitmatuks jääda?
Laulude viiest raamatust teine pakub meile sellist abi. Lauludest 42–72 ilmneb, et kui soovime katsumustes vastu pidada, tuleb meil loota täielikult Jehoova peale ning õppida ootama, kuni tema meid vabastab. Sellised õppetunnid on meile väga kasulikud. Sarnaselt Jumala Sõna ülejäänud osadega on ka Laulude teise raamatu sõnum „elav ja vägev” isegi tänapäeval (Heebrealastele 4:12).
JEHOOVA ON MEIE „VARJUPAIK JA TUGEVUS”
Leviit, kes tunneb Babüloni vangipõlves kurvastust selle üle, et ta ei saa kummardada Jehoovat tema pühamus, lohutab end sõnadega: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat” (Laul 42:6, 12; 43:5). Need korduvad värsiread seovad 42. ja 43. Laulu kolm stroofi üheks luuletuseks. Laul 44 on palve Juuda rahva eest, kes on sattunud kitsikusse; ilmselt viidatakse olukorrale kuningas Hiskija päevil, kui riiki ähvardas assüürlaste sissetungi oht.
Laul 45 on prohvetlik laul Messias-Kuninga pulmadest. Järgmises kolmes psalmis iseloomustatakse Jehoovat väljenditega „varjupaik ja tugevus”, „kogu ilmamaa suur kuningas” ja „kindel varjupaik” (Laul 46:2; 47:3; 48:4). Laulus 49 tuuakse väga ilusti välja, et ükski inimene „ei või venna eest anda luna” (Laul 49:8). Teise laulude raamatu kaheksa esimest psalmi omistatakse Korahi poegadele. Selle osa üheksas laul, mis kannab numbrit 50, on Aasafi loodud.
Vastused piiblilistele küsimustele:
44:20 – Mis koht oli „metskoerte [„šaakalite”, P 1997] asupaik”? Laulukirjutaja viitab siin ilmselt lahinguväljale, kus hukkunud jäid šaakalitele söödaks.
45:14, 15a – Kes on „kuninga tütar”, kes „viiakse ... kuninga juurde”? Mõeldud on igaviku Kuninga Jehoova Jumala tütart (Ilmutuse 15:3). See „tütar” kujutab auhiilgusega ümbritsetud võitute kogudust, kuhu kuulub 144 000 kristlast, kelle Jehoova on vaimuga võidmise kaudu oma lasteks võtnud (Roomlastele 8:16). Jehoova „tütar”, kes on „valmistunud otsekui pruut, kaunistatud oma mehele”, viiakse oma peigmehe juurde, kelleks on Messias-Kuningas (Ilmutuse 21:2).
45:15b, 16 – Keda sümboliseerivad „neitsid”? Nende all mõeldakse suurt rahvahulka, tõelisi kummardajaid, kes ühinevad võitute jäägiga ja toetavad seda. Kuna nad elavad „suure viletsuse” üle, on nad sel ajal maa peal, kui Messias-Kuninga pulm taevas aset leiab (Ilmutuse 7:9, 13, 14). Selle sündmuse ajal täitub nende süda „rõõmu ja ilutsemisega”.
45:17 – Mil moel astuvad pojad kuninga „isade [„esiisade”, UM] asemele”? Kui Jeesus inimesena maa peale tuli, olid tal maised esiisad. Ent kui ta nad oma tuhandeaastase valitsuse ajal surnuist üles äratab, saavad neist tema pojad. Mõned neist arvatakse nende meeste sekka, kes seatakse „vürstideks kogu maal”.
50:2 – Miks on Jeruusalemma nimetatud „kõige ilu täiuseks”? Põhjuseks ei olnud linna välisilme. Jeruusalemm oli kaunis hoopis seetõttu, et Jehoova oli andnud sellele linnale hiilguse, valides selle oma templi asupaigaks ning oma võitud kuningate linnaks.
Õpetus meile:
42:2–4. Otsekui hirv igatseb põuases paigas vee järele, nõnda igatses leviidi hing Jehoova järele. Tema kurbus selle pärast, et ta ei saanud kummardada Jehoovat Tema pühamus, oli nii suur, et ’ta silmavesi oli talle leivaks ööd ja päevad’ ehk tal kadus isegi söögiisu. Kas ei peaks meiegi kasvatama endas südamest tulevat hindamist selle vastu, et saame kummardada Jehoovat koos usukaaslastega?
42:5, 6, 12; 43:3–5. Kui peame mingil meist mitteoleneval põhjusel kristlikust kogudusest ajutiselt eemal olema, võib anda meile jõudu selle meenutamine, millist rõõmu on kaaskristlastega läbikäimine meile varasematel aegadel toonud. Ehkki see võib esialgu üksindustunnet süvendada, tuletab see meile meelde ka seda, et Jumal on meie varjupaik ning et meil on vaja oodata, kuni ta meie olukorrale leevendust toob.
46:2–4. Ükskõik mis õnnetus meid ka ei tabaks, tuleb meil alati olla täiesti veendunud selles, et „Jumal on meie varjupaik ja tugevus”.
50:16–19. Mitte kellelgi, kes räägib pettust ja teeb nurjatuid tegusid, pole õigust Jumalat esindada.
50:20. Selle asemel et teiste vigadest kõigile rääkida, peaksime need kahe silma vahele jätma (Koloslastele 3:13).
„JUMALA JUURES OLE, MU HING, VAIT”
See laulude rühm algab Taaveti siira palvega, mille ta esitab Jehoovale pärast patustamist Batsebaga. Laulud 52–57 näitavad, et Jehoova vabastab need, kes heidavad oma koorma tema peale ja ootavad päästet temalt. Lauludest 58–64 on näha, kuidas Taavet kõigis oma hädades Jehoova juures pelgupaika otsib. Ta ütleb: „Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!” (Laul 62:6).
Lähedane sõprus meie Vabastajaga peaks panema meid ’kiitma tema nime au’ (Laul 66:2). Laulus 65 ülistatakse Jehoovat helde Andjana ning Lauludes 67, 68, 70 ja 71 ülistatakse teda kui Jumalat, kes päästab.
Vastused piiblilistele küsimustele:
51:14 – Mis on „heameelne Vaim”, mida Taavet endale toeks palus? See ei viita mitte Jumala valmisolekule teda aidata ega Jehoova pühale vaimule, vaid hoopis Taaveti enda vaimule ehk meelelaadile. Ta palus, et Jumal annaks talle soovi teha seda, mis on õige.
53:2 – Mis mõttes on Jumala olemasolu eitav inimene „meeletu” (P 1997)? See ei tähenda seda, et niisugusel inimesel jääks vajaka intelligentsusest. Pigem osutab see tema meeletusele moraalses mõttes, millest annab tunnistust ka moraalne allakäik, nagu seda kirjeldatakse Laulus 53:2–5.
58:4–6 – Kuidas sarnanevad õelad ussiga? Valed, mis nad teiste kohta räägivad, on nagu ussi mürk. Nad mürgitavad oma ohvrite hea maine. Nagu „rästik, kes oma kõrvad kinni topib”, ei lase õelad end õpetada ega parandada.
58:8 – Kuidas õelad ’valguvad ära nagu vesi’? Taavet võis mõelda Tõotatud Maal mõne jõe orus voolavatele vetele. Ehkki tulvavee ajal võib veetase orus tõusta, alaneb niisugune vesi ruttu ja valgub ära. Taavet palvetas selle eest, et õelad kiiresti kaoksid.
68:14 – Mis mõttes „tuvi tiivad on hõbedaga karratud, ta tiivasuled vahajaskollase kullaga”? Teatud liiki sinakashalli sulerüüga tuvidel küütleb osa sulgi heledalt. Kuldse päikesevalguse käes omandab nende sulestik metalse helgi. Ilmselt võrdles Taavet siin lahingust võidukalt naasvaid Iisraeli sõjamehi selliste tuvidega, keda iseloomustab jõuline lend ja helklev välimus. Osa piibliõpetlaste arvates võib see kirjeldus käia ka mõne sõjasaagiks võetud kunstiteose või trofee kohta. Nii või teisiti vihjavad need Taaveti sõnad võitudele, mis Jehoova andis oma rahvale nende vaenlaste üle.
68:19 – Kes olid ’annid inimeste seast’? Need olid mehed, kes võeti vangi Tõotatud Maa vallutamise ajal. Hiljem määrati nad leviite abistama (Esra 8:20).
68:31 – Mida tähendab palve „taltsuta elajas [„metsloom”, UM] pilliroos”? Taavet nimetas metsloomadeks Jehoova rahva vaenlasi ning palus Jumalat, et ta nad taltsutaks ehk ohjeldaks nende väge kurja teha.
69:24 – Kuidas mõista ütlust „pane nende niuded ... vankuma”? Puusapiirkonna lihased on olulised selleks, et täita pingutust nõudvaid ülesandeid, näiteks tõsta maast üles ja tassida raskeid kandameid. Niuete ebakindlus tähendab, et inimesel pole jõudu. Taavet palvetas selle eest, et ta vaenlased jõuetuks muutuksid.
Õpetus meile:
51:3–6, 19. Patu sooritamine ei tarvitse tingimata rikkuda meie suhteid Jehoova Jumalaga. Kui me kahetseme, võime olla täiesti kindlad tema halastuses.
51:7, 9–12. Kui oleme patustanud, võime paluda Jehoovalt andestust, sest oleme pärinud kalduvuse patustada. Samuti peaksime palvetama, et Jumal meid puhastaks, taastaks meie vaimsuse, aitaks kõrvaldada meie südamest patused kalduvused ning annaks meile uuesti kindla vaimu.
51:20. Taaveti patud seadsid ohtu kogu rahva heaolu. Seepärast palvetas ta, et Jumal teeks head Siionile. Kui me teeme tõsise patu, toob see sageli teotust Jehoova nimele ja kogudusele. Sel juhul on meil vaja paluda Jumalat, et ta parandaks kahju, mida meie patt võib olla põhjustanud.
52:10. Me võime olla „nagu haljas õlipuu Jumala kojas” – Jehoova ligi ja tulemusrikkad tema teenistuses –, kui kuuletume talle ja laseme end meeleldi parandada (Heebrealastele 12:5, 6).
55:5, 6, 13–15, 17–19. Taavet tundis suurt südamevalu, kui ta poeg Absalom vandenõu korraldas ja ta nõuandja Ahitofel, keda ta usaldas, reeturiks osutus. Kuid see ei pannud Taavetit Jehoovat vähem usaldama. Meiegi ei peaks lubama hingevalul nõrgestada oma usaldust Jehoova vastu.
55:23. Kuidas me saame oma koorma Jehoova peale heita? Selleks tuleb: 1) rääkida oma murest talle palves, 2) pöörduda juhatuse ja toe saamiseks tema Sõna ja organisatsiooni poole ning 3) teha ise mõistlikkuse piires kõik, mis me suudame, et olukorda leevendada (Õpetussõnad 3:5, 6; 11:14; 15:22; Filiplastele 4:6, 7).
56:9. Jehoova pole teadlik ainuüksi meie olukorrast, vaid ta teab ka seda, kuidas see mõjutab meie tundeid.
62:12. Jumal ei sõltu ühestki välisest energiaallikast. Ta ise ongi kogu jõu allikas. „Jumalal on vägi [„jõud kuulub Jumalale”, UM (salm 11)].”
63:4. Jumala „heldus on parem kui elu”, sest ilma selleta poleks elul mõtet ega eesmärki. Seepärast teeme targasti, kui Jehoovaga sõprussuhteid arendame.
63:7. Vaiksed ja rahulikud öötunnid, mil keegi meid ei sega, võivad olla suurepärane aeg mõtisklemiseks.
64:3–5. Kahjulik keelepeks võib rikkuda süütu inimese hea nime. Me ei tohiks klatšijutte kuulama jääda ega neid levitada.
69:5. Rahu hoidmise nimel on mõnikord tark „tasuda”, näiteks vabandada, isegi kui meile endale tundub, et me pole midagi valesti teinud.
70:2–6. Jehoova kuuleb meie tungivaid abipalveid (1. Tessalooniklastele 5:17; Jakoobuse 1:13; 2. Peetruse 2:9). Jumal võib küll lubada mõnel katsumusel kesta, kuid ta annab meile tarkust, et tuleksime olukorraga toime, ning jõudu, et peaksime vastu. Ta ei lase meid rohkem kiusata, kui suudame kanda. (1. Korintlastele 10:13; Heebrealastele 10:36; Jakoobuse 1:5–8.)
71:5, 17. Taavet oli julge ja tugev, sest Jehoova oli ta kindel lootus noorpõlvest peale – juba enne seda, kui ta vilistide hiiglase Koljatiga võitlema läks (1. Saamueli 17:34–37). Lapsed teevad hästi, kui toetuvad kõiges Jehoovale.
„Kõik maailm olgu täis tema au”
Teise laulude kogu viimane laul, mis kannab numbrit 72 ja räägib Saalomoni valitsusest, kujutab ettetähenduslikult tingimusi, mille toob maa peale Messia valitsus. Seda imelist aega kirjeldatakse järgmiselt: valitseb suur rahu, kadunud on rõhumine ja vägivald ning maa peal on viljarohkus. Kas ka meie saame tunda rõõmu nii nendest kui kõigist teistest Kuningriigi õnnistustest? Me saame seda aega näha, kui oleme laulukirjutaja sarnaselt valmis ootama Jehoovat ning peame teda oma „varjupaigaks ja tugevuseks”.
„Taaveti ... palved lõpevad” sõnadega: „Tänu olgu Jehoovale, Jumalale, Iisraeli Jumalale, kes ainuüksi teeb imet! Ja tänu olgu tema aulisele nimele igavesti ning kõik maailm olgu täis tema au! Aamen, aamen!” (Laul 72:18–20). Tänagem meiegi Jehoovat kogu südamest ja ülistagem tema aulist nime!
[Pilt lk 9]
Kas sa tead, keda kujutab „kuninga tütar”?
[Pilt lk 10, 11]
Kas sa tead, miks on Jeruusalemma nimetatud „kõige ilu täiuseks”?