Tunne rahulolu, järgides Piibli põhimõtteid

KINDLASTI oled näinud kerratõmbunud ja nurru löövat kassi – see on pilt ilmselgest rahulolust. Kui mõnus oleks tema sarnaselt end kerra tõmmata ja samasugust rahulolu tunda! Paljude jaoks on aga rahulolu raske saavutada ja see möödub kiiresti. Miks see nii on?

Me komistame sageli enda ebatäiuslikkuse tõttu ja meil tuleb leppida teiste puudustega. Pealegi me elame ajajärgul, mida Piiblis nimetatakse „viimseiks päeviks”, ja seda iseloomustavad „kriitilised ajad, millega on raske toime tulla” (2. Timoteosele 3:1–5, UM). Isegi kui meil on meeldivaid mälestusi lapsepõlves kogetud rahulolust, tunneb enamik meist praegu „kriitiliste aegade” ränka survet. Kas oleks võimalik ka nüüd rahulolu tunda?

Pane tähele: Pühakiri ütleb, et nende kriitiliste aegadega ei ole mitte võimatu, vaid on raske toime tulla. Me võime nendega toime tulla, kui järgime Piibli põhimõtteid. Iga kord ei õnnestu meil ehk oma probleeme lahendada, aga me võime siiski tunda mõningast rahulolu. Uurigem lähemalt kolme põhimõtet.

Ole realistlik

Et tunda rahulolu, tuleb meil enda ja teiste piiridesse realistlikult suhtuda. Kirjas roomlastele tõi apostel Paulus välja: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Me ei suuda täielikult mõista Jehoova au paljusid tahke. Üheks näiteks on lihtne tõsiasi, mis on kirjas 1. Moosese 1:31: „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!” Millal iganes Jehoova vaatab tagasi sellele, mis ta on teinud, võib ta alati öelda, et „see oli väga hea”. Ükski inimene ei saa enda puhul seda iga kord väita. Oma piiride tunnustamine on esimene samm rahulolu saavutamise teel. Kuid see pole kõik. Meil on vaja mõista Jehoova suhtumist ja see omaks võtta.

Kreeka sõna, mis on tõlgitud „patt”, tuleb sõnatüvest, mis tähendab ’märki mitte tabama’ (Roomlastele 3:9, vaata UM-i allmärkust). Mõelgem järgmisele näitele. Kujuta ette, et keegi loodab vibulaskmises auhinna võita. Tema käsutuses on kolm noolt. Ta lennutab esimese noole ja see läheb meetri jagu mööda. Teisel korral sihib ta paremini, aga ikka läheb nool mõnikümmend sentimeetrit märgist mööda. Täiesti keskendunult laseb ta lendu viimase noole ja seekord jääb sihtmärgist puudu vaid paar sentimeetrit. Tal läks napilt mööda, kuid see oli siiski möödalask.

Meie oleme nagu see pettunud vibulaskja. Mõnikord näib, et märgist läheb kõvasti mööda. Teinekord saame lähemale, aga ikkagi mitte pihta. Me oleme pettunud,  sest püüdsime kõigest väest, ent sellest siiski ei piisanud. Mõelgem taas vibulaskjale.

Ta pöördub aeglaselt minekule ning ta meel on rõhutud, tahtis ta ju nii kangesti auhinda võita. Korraga kutsub võistluse korraldaja vibulaskja tagasi ning ulatab talle auhinna, öeldes: „Ma tahan selle sulle anda, sest sa meeldid mulle ja ma nägin, kui kõvasti sa pingutasid.” Vibulaskja meel läheb väga rõõmsaks!

Kõik, kes saavad Jumalalt kingiks igavese elu täiuses, tunnevad samuti suurt rõõmu (Roomlastele 6:23). Seejärel on kõik, mis nad teevad, hea – nad ei lase enam kunagi märgist mööda. Nende rahulolu on täielik. Vahepeal aga aitab realistlik suhtumine meil olla rohkem rahul enda ja teistega.

Mõista, et asjad võtavad aega

On fakt, et kõik võtab aega. Kas sa oled märganud, kui raske on säilitada rahulolu, kui miski, mida ootad, näib võtvat arvatust rohkem aega või kui ebameeldiv olukord tundub kestvat kauem, kui olid eeldanud? Sellegipoolest on mõned suutnud neis olukordades rahulolu säilitada. Mõelgem näiteks Jeesusele.

Enne maa peale tulemist oli Jeesus olnud taevas laitmatult sõnakuulelik. Kuid siin maa peal siiski „õppis ta sõnakuulmist”. Kuidas? „Sellest, mida ta kannatas.” Varem oli ta kannatusi kõrvalt näinud ega olnud neid kunagi ise kogenud. Maa peal olles, eriti pärast ristimist Jordani jões kuni oma surmani Kolgatal, koges ta palju raskusi. Me ei tea kõiki üksikasju, kuidas Jeesus selles osas ’sai täielikuks’, aga me teame, et see võttis aega (Heebrealastele 5:8, 9).

Jeesus tuli raskustega toime, kuna ta mõtles „tema ette seatud rõõmule”, tasule ustavaks jäämise eest (Heebrealastele 12:2, UM). Siiski, mõnikord ta „ohverdas ... palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega” (Heebrealastele 5:7). Meiegi võime vahel leida end samamoodi palvetamas. Mismoodi Jehoova sellele vaatab? Samast salmist on näha, et Jehoova võttis Jeesuse palvet kuulda. Jumal teeb nõndasamuti meie puhul. Miks?

Kuna Jehoova teab meie piire ja ta tahab meid aidata. Igaühel on piir, kuhu maani ta suudab kannatada. Aafrikas Beninis öeldakse: „Kui vett on liiga palju, upuvad lõpuks isegi konnad.” Jehoova teab paremini kui meie ise, millal oleme oma piirile lähenemas. Ta annab armastavalt „halastust ja ... armu ... abiks õigeks ajaks” (Heebrealastele 4:16). Ta tegi seda Jeesuse heaks ja on teinud seda ka paljude teiste heaks. Mõtle, mismoodi Monika on kogenud Jehoova abi.

Monika oli muretu, elav ja rõõmsameelne noor. Aastal 1968, kui ta oli veidi üle 20 aasta vana, sai ta oma kohkumuseks teada, et tal on sclerosis multiplex, haigus, mille  tagajärjel jäädakse tavaliselt osaliselt halvatuks. See muutis täielikult tema elu ja tal tuli teha suuri muudatusi täisajalises teenistuses. Monika mõistis, et ees seisab kauakestev võitlus haigusega. 16 aastat hiljem lausus ta: „Haigusele pole siiani ravi ja see võibki jääda ravimatuks ajani, mil Jumala uus maailm teeb kõik uueks.” Ta möönis, et tal pole olnud kerge: „Kuigi sõbrad ütlevad, et olen jäänud oma loomult päikeseliseks ja et ma olen alati rõõmsameelne, ... teavad lähedased sõbrad, et mõnikord valan ma kaua pisaraid.”

Monika sõnas: „Olen õppinud olema kannatlik ja vähimagi edusammu üle rõõmu tundma. Hoian nüüd veel rohkem Jehoova ligi, kuna olen näinud, kui abitu on inimene haiguse vastu võideldes. Ainult Jehoova võib täielikult terveks teha.” Jehoova abiga on Monika suutnud säilitada rahulolu ja nüüd on tal selja taga enam kui 40 aastat täisajalist teenistust.

Mõistagi pole taolist olukorda kerge taluda. Kuid üks on kindel: sa tunned suuremat rahulolu, kui mõistad, et mõned asjad võivad võtta arvatust rohkem aega. Sinagi võid samamoodi nagu Monika olla täiesti veendunud selles, et Jehoova annab „abi õigel ajal”.

Ära võrdle – sea mõistlikud eesmärgid

Iga inimene on ainulaadne. Pole kedagi, kes oleks täpselt selline nagu sina. Aafrikas guni keeles on ütlus, kus tõdetakse lihtsalt: „Kõik sõrmed pole ühepikkused.” Oleks rumal sõrmi omavahel võrrelda. Sa ei tahaks, et Jehoova sind kellegagi võrdleks, ja ta ei tee seda ilmaski. Paljud inimesed aga kipuvad võrdlema ning see võib röövida rahulolu. Jeesus tõi selle kohta võimsa näite, mis on kirjas Matteuse 20:1–16.

Jeesus rääkis isandast, kes vajas oma viinamäele töötegijaid. Ta leidis mehed, kes olid tööta, ja palkas nad „vara hommikul”, arvatavasti kell kuus. Nad leppisid kokku tolle aja tavalises päevapalgas, milleks oli üks teenar 12-tunnise tööpäeva eest. Kahtlemata oli meestel hea meel, et nad leidsid tööd ja pidid saama selle eest tavakohast palka. Hiljem nägi ta veel mehi, kes tööta seisid, ning ta saatis nad tööle – hommikul kell üheksa, siis kell kaksteist, pärastlõunal kell kolm ja isegi õhtul kell viis. Keegi neist ei töötanud täispikka päeva. Tasuks lubas isand anda neile „mis iganes õige on” ja töötegijad olid nõus.

Päeva lõpus palus isand ülevaatajal palk välja maksta. Ta pidi kutsuma töötegijad ja maksma kõigepealt neile, kes palgati viimastena. Nad olid kõigest ühe tunni töötanud, kuid üllataval kombel anti neile terve päeva palk. Võib vaid kujutleda, kui elav arutelu sellele järgnes. Need, kes olid töötanud terve 12-tunnise tööpäeva, arvasid saavat rohkem raha. Ent nemadki said sama summa.

Mida nad tegid? „Kui nad olid saanud, nurisesid nad majaisanda vastu ning ütlesid: need viimased ... on ühe tunni tööd teinud ja sa oled nad teinud meie väärilisteks, kes me päeva koormat ja palavust oleme kandnud!”

Ent isand nägi asja teisiti. Ta tõi välja, et nad said summa, milles olid kokku leppinud, mitte vähem. Teistele otsustas ta anda päevapalga, mis oli kahtlemata enam, kui nad olid lootnud saada. Tegelikult ei saanud keegi vähem sellest, millega ta oli nõustunud; õigupoolest said paljud arvatust rohkem. Lõpetuseks küsis isand: „Kas ei ole mul luba enese omaga teha, mida ma tahan?”

Nüüd mõtle: kui ülevaataja oleks maksnud kõigepealt esimestele töölistele ja nad oleksid kohe lahkunud, olnuks nad rahul.  Rahulolematus tõusis sellest, kui nad nägid, et teised said vähema töö eest sama palju palka. Nad ärritusid, hakkasid isegi nurisema isanda vastu, kellele nad olid algul olnud väga tänulikud enda palkamise eest.

See näide illustreerib hästi, mis juhtub, kui hakkame võrdlema. Kui mõtiskled oma suhete üle Jehoovaga ja oled tänulik tema õnnistuste eest, tunned rahulolu. Ära võrdle oma olukorda teiste omaga. Kui selgub, et Jehoova on otsustanud teha teiste jaoks midagi rohkemat, rõõmusta koos nendega.

Jehoova aga ootab sinult midagi. Mida? Galaatlastele 6:4 ütleb: „Igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist.” Teisisõnu, sea endale mõistlikud eesmärgid. Kavanda oma tegemisi realistlikult ja seejärel tegutse oma plaanide kohaselt. Kui eesmärk on mõistlik ja sa jõuad selleni, on sul põhjust rõõmustada. Sa tunned ka rahulolu.

Tasu ootab

Need kolm põhimõtet, mida arutasime, näitavad, et Piibli põhimõtteid järgides me võime tunda rahulolu, ehkki elame viimseil päevil ja oleme ebatäiuslikud. Miks mitte otsida igapäevase piiblilugemise ajal niisuguseid põhimõtteid, olgu need otse välja öeldud või põimitud jutustustesse ning näidetesse?

Kui tunned oma rahulolu kahanevat, püüa kindlaks teha selle põhjus. Seejärel otsi põhimõtteid, mida võiksid järgida, et olukorda parandada. Näiteks võiksid vaadata brošüürist ””Kogu Pühakiri” on usaldusväärne ja kasulik” (2. Ajaraamat – Jesaja) * lehekülgi 22 ja 23. Seal arutatakse Õpetussõnade raamatut ning 12 punkti alla on koondatud suurel hulgal põhimõtteid ja nõuandeid. Jehoova tunnistajate väljaannete register („Watch Tower Publications Index” *) ja laserplaat „Watchtower Library” * on suurepärased infoallikad. Kui need sageli appi võtad, oled varsti meister leidma põhimõtteid, mida järgida.

Lähenemas on aeg, mil Jehoova annab väärilistele täiusliku igavese elu paradiislikul maal. Nende elu täidab siis sügav rahulolu.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 12]

„Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma.” (Roomlastele 3:23)

[Väljavõte lk 13]

Jeesus „õppis ... sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas”. (Heebrealastele 5:8, 9)

[Väljavõte lk 15]

„Igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist.” (Galaatlastele 6:4)