Huvi Piibli vastu Uganda kireva rahva seas

IDA-AAFRIKA alanguvöötme lääne- ja idaharu vahel mõlemal pool ekvaatorit asub erakordselt kaunis maa Uganda, mis paistab silma oma mitmekesise maastiku, lopsaka taimestiku ja huvitava loomariigi poolest. Kuna Uganda paikneb Ida-Aafrika kiltmaal, on siinne kliima mõõdukas ning maastik liigestatud mägedega, mis kulgevad sadade kilomeetrite pikkuselt.

Niisuguseid riike pole just palju, kus sellisel väikesel maa-alal võiks leida nii jääliustikke kui vihmametsasid. Uganda lääneosas kõrguvad Ruwenzori mäeaheliku lumised tipud, maa idaosas aga laiuvad poolkuivad alad. Mis puutub Uganda elusloodusesse, siis võib siinsetel tasandikel kohata selliseid suuri loomi nagu elevandid, pühvlid ja lõvid. Mägedes ning tihedates metsades elab aga gorillasid, šimpanse ja lisaks enam kui 1000 linnuliiki. Kuigi suur osa Aafrika mandrist kannatab põua ja nälja all, ei tule Ugandas jõgedest ja järvedest puudust. Ugandas asub ka suuruselt teine mageveejärv maailmas – Victoria, mille põhjapoolne väljavool avaneb Niiluse jõkke. Pole siis midagi imestada, et Winston Churchill nimetas seda maad Aafrika pärliks.

Pärl, mis särab veel praegugi

Uganda peamiseks võluks on aga sõbralikud ja külalislahked inimesed. Selles riigis, kus valitseb peamiselt ristiusk, elab etniliselt ja kultuuriliselt kirev rahvastik. Etnilised grupid peavad veel tänapäevalgi kinni oma traditsioonidest ning kannavad rahvariideid.

Viimasel ajal on järjest enam Uganda elanikke hakanud tundma huvi Piibli hea sõnumi vastu, mis räägib ajast, mil maa peal valitseb igavene rahu (Laul 37:11; Ilmutuse 21:4). Siiski pole siin kerge Piibli sõnumiga kõigi inimesteni jõuda.

 Esimene Jehoova tunnistaja ristiti Ugandas Victoria järves 1955. aastal. „Kõige pisemast” sai lõpuks tuhatkond aastal 1992. Sellest ajast saadik on Jehoova tunnistajate arv Ugandas pidevalt kasvanud. Nii on läinud täide Jumala sõnad „Mina, Jehoova, tõttan sellega määratud ajal!” (Jesaja 60:22).

Keelebarjääride ületamine

Ugandas kasutatakse laialdaselt inglise keelt, mis on üks riigikeeli, ning selles keeles toimub ka õppetöö. Siiski pole see enamiku Uganda elanike emakeel. Sellepärast teevad Jehoova tunnistajad kuulutustööd teisteski Ugandas räägitavates suuremates keeltes. See on osutunud tõepoolest vajalikuks, kuna üle 80 protsendi riigi 25 miljonist elanikust elab maal või väikestes linnades, kus igapäevases suhtlemises kasutatakse põhiliselt oma emakeelt. Niisiis nõuab eri keelegruppidele kuulutamine ja nende inimeste vaimsete vajaduste rahuldamine suurt tööd.

Siiski on Jehoova tunnistajad püüdnud kuulutada etnilistele gruppidele nende emakeeles ning tõlkida piiblilist kirjandust mitmesse keelde. Jehoova tunnistajate harubüroos pealinnas Kampalas tõlgitakse kirjandust atšoli, kondžo, ganda ja njankole keelde. Peale selle on eri keeltes peetud kokkutulekuid, kuhu on kogunenud suurel hulgal inimesi, koguni üle kahe korra rohkem kui tunnistajaid endid. See näitab selgelt, et püüdeid jõuda eri keeli rääkivate inimesteni kroonib edu. See aga pole veel kõik.

Pioneerid kuulutustöö esirinnas

Ugandas osaletakse agaralt iga-aastasel kolmekuulisel hoogtööl, mil käiakse kuulutamas kogudustest kaugele jäävatel territooriumitel (Apostlite teod 16:9). Selle töö esirinda on asunud järjest rohkem innukaid noori pioneere ehk täisajalisi kuulutajaid. Nad on valmis sõitma kaugetesse paikadesse, millest mõningais pole varem kordagi head sõnumit kuulutatud.

 Uganda lääneossa väiksesse Bushenyi linna määrati kaks pioneeri kolmeks kuuks eripioneerideks. Nad hakkasid seal kuulutamas käima linna ainsa Jehoova tunnistajaga ning korraldama koosolekuid. Kuu möödudes uurisid need kaks pioneeri regulaarselt Piiblit 40 inimesega, kellest 17 hakkasid käima ka koosolekutel. Pioneerid jutustavad: „Mõned inimesed, kellele olime jätnud brošüüri „Mida Jumal meilt nõuab?” *, otsisid meid paari päeva pärast üles, kaasas paberilehed, kuhu olid kirjutatud vastused brošüüris esitatud küsimustele. Nad tahtsid teada, kas nende vastused on õiged.” Praegu on selles linnas kogudus ja kuningriigisaal.

Kaks pioneeri saadeti maa lääneossa, kus polnud varem kunagi kuulutatud. Nad kirjutasid: „Inimesed lausa janunevad siin Piibli tõe järele. Kolme kuu jooksul oleme alustanud 86 piibliuurimist.” Peagi moodustati selles paigas Jehoova tunnistajate grupp.

Teised innukad kuulutajad

Siinsete innukate pioneeride seas on neidki, kes on Jehoovat teeninud juba aastaid. Üks neist on Patrick, kes mängis varem Uganda valitseja Idi Amini õhuväeorkestris klarnetit. Kuus kuud pärast ristimist aastal 1983 alustas ta täisajalist teenistust. Nüüd teenib ta reisiva ülevaatajana, külastades ja innustades kogudusi.

Margaret ristiti 1962. aastal. Kuigi Margaret on nüüd juba ligi 80-aastane ning tal on puusavalude tõttu raske liikuda, osaleb ta igas kuus Piibli lootusesõnumi jagamises umbes 70 tundi. Ta paneb oma kodu lähedal pingile välja ajakirjad ning alustab vestlust kõigi möödakäijatega, kes on valmis kuulama head sõnumit uuest maailmast, kus valitseb rahu.

Uganda idaosast pärit talunik Simon otsis tõde 16 aastat. 1995. aastal sattus ta kätte Jehoova tunnistajate kirjandust. Loetu tekitas temas soovi saada rohkem teadmisi Jumala Kuningriigist ja tema eesmärgist maaga. Kuna Simoni kodupaigas Kamulis ei elanud ühtki Jehoova tunnistajat, võttis ta nende leidmiseks ette reisi 140 kilomeetri kaugusele Kampalasse. Nüüd on ka tema kodukohas kogudus.

 „Siia me jääme”

Nagu mujal Aafrikas, soovivad ka paljud Ugandas elavad inimesed, et usurühmituste jumalateenistused toimuksid korralikus hoones. Kuningriigisaali ehitamine näis aga mõningatele Jehoova tunnistajate kogudustele olevat ületamatu probleem, sest neil polnud selleks raha. Ent 1999. aastal tehti algust ülemaailmse kuningriigisaalide kiirehitusprogrammiga. Seda, kui tänulikud olid Uganda tunnistajad, pole võimalik sõnadega kirjeldada. Järgmise viie aasta jooksul valmis selles riigis 40 uut kuningriigisaali. Praeguseks on peaaegu kõigil kogudustel tagasihoidlik, kuid esinduslik jumalakoda. Sõnum, mida niisuguse ehitustööga kohalikele edasi anti, oli: „Siia me jääme.” Kuningriigisaalide ehitamine on aidanud liikmeskonna kasvule suuresti kaasa.

Uganda põhjaosas oli üks väike kogudus pidanud koosolekuid tiheda lehestikuga mangopuude all. Kui saali ehitamiseks saadi maatükk, läks ehitus kohe lahti. Lisaks ehitusmeeskonnale lõid töödes kaasa ka kohalikud tunnistajad. Üks selle kandi endine prominentne poliitik oli toimuvast hämmastunud. Ta pakkus tunnistajatele koosolekute pidamiseks oma garaaži, kuni nende oma saal valmis saab. Ta võttis ka vastu ühe vabatahtliku ehitaja pakkumise koos Piiblit õppima hakata. Nüüd on ta innukas ristitud kuulutaja ja tunneb rõõmu selle üle, et võib teenida Jehoovat ilusas uues kuningriigisaalis.

Maa kaguosas, kus käis samuti kuningriigisaali ehitus, märkas üks müürsepp Jehoova tunnistajate sõbralikkust, armastust ja koostöövaimu ning soovis neid ehitustöös aidata. Kui ehitus hakkas lõpule jõudma, oli ta tööl öö läbi, et kuningriigisaal võiks järgmiseks hommikuks pühitsemise ajaks valmis saada. Ta kommenteeris: „Te olete ainukesed, kes üksteist tõesti armastavad, mitte ainult ei räägi sellest.”

Soodus pinnas raskustest hoolimata

Uganda uutel territooriumitel kasvab pidevalt Jehoova tunnistajate arv ning koosolekutel käib palju huvilisi. Üheks murepõhjuseks on aga suur põgenikevool Ugandasse. Naaberriikides toimuvad kodusõjad pole jätnud puutumata ka Jehoova rahvast. Põgenikelaagris elavad Jehoova tunnistajad loodavad aga kindlalt Jumalale. Sinna sattus ka üks naaberriigis heal järjel elanud endine kõrge ametnik, kes oli keelu ajal Jehoova tunnistajaid taga kiusanud. Pärast seda, kui ta oli ühes põgenikelaagris Piiblit uurinud ja Jehoova tunnistajaks saanud, ütles ta: „Materiaalsel varal ja kõrgel positsioonil pole tegelikult mingit väärtust. Kuigi olen nüüd vaene ja haige, olen õnnelikum kui eales varem. Ma tunnen Jehoovat ja olen tänulik, et võin tema poole palvetada. Mul on kindel tulevikulootus ja ma tean, miks tänapäeval on nii palju probleeme. Tunnen sisemist rahu, mida ma pole tundnud kunagi varem.”

Öeldakse, et kui panna õhtul oks Uganda viljakasse mulda, siis on järgmisel hommikul sel juba juured all. Tunnistajate arvu kasv sellel maal näitab, et viljakas on ka siinne vaimne pinnas. Me võime olla Jehoovale tänulikud, et ta on andnud veel aega, nii et järjest rohkem inimesi Uganda kirevast elanikkonnast on saanud kuulda tema Kuningriigist. Jeesus võrdles seda Kuningriiki „kalli pärliga” ning selle hinnalisust on hakanud mõistma üha enam Uganda elanikke (Matteuse 13:45, 46).

[Allmärkus]

[Kaardid lk 8]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SUDAAN

UGANDA

Niilus

Kamuli

Tororo

Kampala

Bushenyi

Victoria järv

KENYA

TANSAANIA

RWANDA

[Pilt lk 9]

Kolm innukat pioneeri

[Pilt lk 10]

Patrick

[Pilt lk 10]

Margaret

[Pilt lk 10]

Simon

[Pilt lk 10]

Piirkonnakonvent Tororos

[Pildi allikaviide lk 8]

Taust: © Uganda Tourist Board