Kas televiisor on hea lapsehoidja?

MÕNIKORD võib vanematel tekkida tahtmine panna lapsed televiisori ette istuma ja ise samal ajal toimetada. Aga kuidas see lastele võib mõjuda?

„Isegi väikseid lapsi mõjutavad teleekraani kaudu tulevad emotsionaalsed sõnumid,” teatab „The New York Times”. Hiljutises uurimuses näidati üheaastastele lastele lühikesi videoklippe, kus näitlejanna reageeris mänguasjale eri moel. „Kui näitleja tundis mänguasja ees hirmu,” sõnab ajaleht, „ei tahtnud lapsed sellega mängida, ja olid üldjuhul rahutud, kortsutasid kulmu, põrnitsesid või nutsid. Kui näitleja rõõmustas mänguasja üle, mängisid ka lapsed sellega palju meelsamini.”

Endastmõistetavalt mõjutab televiisori vaatamine väikelapsi. Milline on aga selle pikaajaline mõju lastele? Dr Naoki Kataoka, Jaapanis Kurashikis asuva Kawasaki meditsiinikolledži pediaatriaprofessor, on jälginud tosinate kaupa lapsi, kes on äärmiselt vaiksed ja kelle näoilmes on vähe väljendusrikkust. Kõik nad olid vaadanud televiisorit või videoid pikema aja jooksul. Üks kaheaastane poiss ei suutnud juttu ajada ning tema sõnavara oli piiratud. Ta oli aastasest peale vaadanud iga päev hommikust õhtuni videoid. Alles siis, kui poisi ema ei lasknud tal arsti soovitusel videoid vaadata, vaid hakkas temaga mängima, kasvas tasapisi poisi sõnavara. Vanematel tuleb tõesti oma lastega suhelda ja koos aega veeta.

Jehoova Jumal, kes on perekonnale aluse pannud, rõhutas, mida on kõige tähtsam teha. Kaua aega tagasi ütles ta oma rahvale: „Kinnita neid [Jumala sõnu] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:7). Mitte televiisor, vaid vanemad saavad kõige paremini õpetada nii oma sõnade kui eeskujuga lapsele „teed, mida ta peab käima” (Õpetussõnad 22:6).