Sinagi võid olla õnnelik!

ÕNNE – seda tõelist ja kestvat – on vahel päris raske leida. Tihtilugu on põhjus selles, et inimesed otsivad õnne valest kohast. Kui väga nad küll vajaksid üht tarka ja usaldusväärset sõpra, kes neile õige suuna kätte näitaks!

Piibel on just selline suunanäitaja. Mõelgem näiteks ühele Piibli osale – Laulude raamatule. See sisaldab sadat viitkümmet Jehoova Jumalale pühendatud laulu, millest umbes pooled on pärit muistse Iisraeli kuninga Taaveti sulest. Ent kirjutajate nimest märksa olulisem on teada seda, et nende laulude loomiseks andis inspiratsiooni Jumal, kes on näidanud inimsoo vastu üles suurimat sõprust. Sestap võime kindlad olla, et leiame Laulude raamatust tema juhatust, mis on kirja pandud meie hüvanguks ja näitab kätte õnne tee.

Laulude kirjutajad oli veendunud, et õnn tuleneb headest suhetest Jumalaga. „Õnnis [ehk õnnelik] on mees, kes kardab Jehoovat,” kirjutas laulik (Laul 112:1). Mitte mingisugused inimsuhted, materiaalsed asjad ega isiklikud saavutused ei saa anda inimesele sellist õnne, mida ta võib tunda, kuuludes rahva sekka, „kelle Jumal on Jehoova” (Laul 144:15). Paljud Jumala teenijad võivad seda omast kogemusest kinnitada.

Üks neist on pisut üle 40-aastane Susanne. * Ta lausub: „Praegusajal ühinevad paljud inimesed kas mõne huviringiga või mingi liikumisega, mille eesmärke nad toetavad. Siiski ei suhtu nad üldjuhul kõigisse selle rühmituse liikmetesse kui oma sõpradesse. Jehoova rahvaga on hoopis teised lood. Kuna me kõik armastame Jehoovat, tunneme südamlikku poolehoidu ka üksteise vastu.  Jumala rahva keskel tunneme end nagu kodus, ükskõik millises maailma paigas me parasjagu ei viibiks. Selline ühtsus rikastab tohutult meie elu. Kellel veel on nii erinevatest ühiskonnagruppidest, nii erineva taustaga ja nii paljudest rahvustest sõpru! Võin vähimagi kõhkluseta öelda, et kuulumine Jehoova rahva hulka toob õnne.”

Šotimaalt pärit Maree on samuti kogenud, et lähedus Jehoovaga on oluliseks õnne eelduseks. Ta jutustab: „Kui ma veel Piibli tõde ei tundnud, meeldis mulle vaadata õudusfilme. Selle tõttu ei jäänud ma õhtuti magama muidu kui rist peos, millega arvasin peletavat eemale kummitusi ja vampiire, keda paljudes filmides näidati. Kui aga õppisin tõde ega vaadanud enam neid filme, vabastasid suhted Jehoovaga mind hirmust ja ma sain heita magama õnnestava teadmisega, et teenin Jumalat, kes on tugevam deemonitest ja väljamõeldud vampiiridest.”

Jehoovale lootmine toob õnne

Meil pole põhjust kahelda Looja kõikvõimsuses ja piiritus tarkuses. Taavet teadis, et ta võib Jehoovat jäägitult usaldada ja tema juurest varju otsida. Ta kirjutas: „Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Jehoova peale” (Laul 40:5).

Maria sõnab: „Minu kogemused nii Hispaanias kui ka mujal elatud aegadel on näidanud, et parimaid tulemusi saame siis, kui tegutseme Jehoova näidatud viisil – isegi kui tunneme sisimas soovi toimida teist moodi. Tulemuseks on see, et oleme õnnelikumad, sest Jehoova näidatud tee on alati kõige parem.”

Kristlik kogudusevanem Andreas, kes on teeninud mitmel Euroopa maal, teab samuti omast kogemusest, et Jehoovale tasub loota. Ta räägib: „Mu vanem vend, kes ei ole minuga sama usku, käis mulle nooruses kõvasti peale, et valiksin elukutse, mis tooks palju raha sisse. Ta oli väga pettunud, kui ma otsustasin hoopis täisajalise jumalateenimise kasuks, selle asemel et pensionilisa kogumise kaudu oma tulevikku kindlustada. Ma pole täisajalises teenistuses oldud aja jooksul mitte kunagi puudust kannatanud; mulle on osaks saanud selliseid õnnistusi, millest paljud teised ainult unistavad.”

Felix kutsuti 1993. aastal Seltersisse Jehoova tunnistajate Saksamaa harubüroo laiendustöödele. Kui ehitus lõppes, pakuti talle  võimalust saada Peeteli pere liikmeks. Kuidas ta sellele reageeris? „Võtsin ettepaneku vastu mõnevõrra kõhklevalt. Nüüd, mil olen ligi kümme aastat siin teeninud, olen veendunud, et see oli Jehoova vastus mu palvetele. Tema teab, mis on mulle parim. Usaldades teda jäägitult ja järgides tema juhtimist, annan talle võimaluse mulle näidata, mida ta tahab, et ma teeksin.”

Varem mainitud Susanne soovis hakata täisajaliseks kuulutajaks ehk pioneeriks, aga tal ei õnnestunud osaajatööd leida. Oodanud aasta aega, et mingi sobiv töökoht silmapiirile kerkiks, otsustas ta Jehoovale lootes tegutsema hakata. Ta jutustab: „Andsin sisse üldpioneerteenistuse avalduse. Olin säästnud summa, millega pidin saama umbes kuu aega ära elada. Oli see vast elamusrikas kuu! Kuulutustöö oli supermõnus, aga töövestlused jäid kõik üksteise järel viljatuks. Ent nagu Jehoova on tõotanud, ei jätnud ta mind maha. Kuu viimasel päeval õnnestus mul sõlmida tööleping. Mõistsin, et Jehoovale saab tõepoolest loota! See kogemus täisajalise teenistuse alguses pani hea aluse rahuldustpakkuvale ja õnnelikule elule.”

Jumala nõuannete järgimine suurendab õnne

Kuningas Taavet tegi oma elu jooksul tõsiseid vigu. Aeg-ajalt vajas ta tarka nõu. Kas meie oleme sama varmad nõu ja õpetust vastu võtma nagu Taavet?

Aida, kes elab Prantsusmaal, mõistis ühel eluetapil, et on teinud tõsise vea. Ta räägib: „Minu peamine mure oli, kuidas suhted Jehoovaga korda saada. Miski muu ei olnud tähtis.” Aida pöördus abi saamiseks kogudusevanemate poole. Nüüd, kus ta on üle 14 aasta täisajalises teenistuses olnud, lausub ta: „Nii hingekosutav on teada, et Jehoova andestas mu eksimuse.”

Kui me Jumala nõuandeid alati kuulda võtame, võime tõsiseid väärsamme üleüldse vältida. Judith jutustab: „Olin 20-aastane, kui armusin ühte sakslasest töökaaslasesse, kes püüdis mulle kõigest väest muljet avaldada. Ta oli lugupeetud mees, tegi hiilgavat karjääri ja – oli abielus! Sain aru, et seisan valiku ees: kas kuuletuda Jehoova seadustele või pöörata Talle täielikult selg. Usaldasin selle mure oma vanematele. Isa tuletas mulle ilma mingi keerutamiseta meelde, mida Jehoova minult ootab. Ta oli väga otsekohene, mida ma just vajasingi. Ja ikkagi otsisin ma südames endale mingit ettekäänet. Ema vestles minuga nädalate viisi pikki õhtuid sellest, kui tähtsad, suisa elutähtsad, on Jumala seadused. Mul on nii hea meel, et vähehaaval kaldus mu süda Jehoova poole. Tänu temalt saadud distsiplineerimisele ja juhatusele olen elanud õnnerikast elu: olen veetnud palju rahuldustpakkuvaid aastaid täisajalises teenistuses ja mul on tore kristlik abikaasa, kes armastab mind ja armastab ka kogu südamest Jehoovat.”

Niisugused kogemused toonitavad, kui tõesed on Taaveti sõnad: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud! Õnnis on inimene, kellele Jehoova pahategu ei arvesta” (Laul 32:1, 2).

Teistest hoolimine teeb õnnelikuks

„Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest!” kirjutas Taavet. Ta lisas: „Õnnetusepäeval Jehoova päästab tema! Jehoova hoiab teda ja peab teda elus; teda peab õndsaks kiidetama” (Laul 41:2, 3). Armastav hool, mida Taavet näitas üles oma kalli sõbra Joonatani vigase poja Mefiboseti vastu, on hea näide õigest suhtumisest neisse, kes on millegi poolest kehvas olukorras (2. Saamueli 9:1–13).

Marlies on olnud 47 aastat misjoniteenistuses ning ta kuulutab Aafrika, Aasia ja Ida-Euroopa kriisipiirkondadest põgenenud inimestele. Ta lausub: „Neil on igasuguseid probleeme ja üldiselt tunnevad nad ennast tõrjutuna, võib isegi öelda, et diskrimineerituna.  Selliste inimeste aitamine pakub sügavat rahuldust.”

Marina, kes on pisut üle 40, kirjutab: „Vallalise inimesena tean, kui oluline on omada sõpru, kes sind toetaksid. See teadmine ajendab mind omalt poolt teisi julgustama – neile helistama või kirjutama. Paljud on öelnud, et nad on selle eest tänulikud. Teiste aitamine toob mulle rõõmu.”

Dimitar on 20. aastates noormees. Ta räägib: „Ema kasvatas mind üksinda. Seepärast oli mul nooremana väga hea meel, et koguduse raamatu-uurimisgrupi ülevaataja kutsus mind iga nädal kuulutustööle kaasa, et anda mulle väljaõpet. Olen talle siiamaani tänulik tema püsivuse eest. Tean, et mind polnud alati just kerge motiveerida.” Tänutundest omal ajal saadud abi eest aitab Dimitar nüüd teisi. „Püüan vähemalt korra kuus ühe noore ja ühe eaka inimesega kuulutamas käia.”

Laulude raamatus mainitakse ka muid tegureid, mis õnnele kaasa aitavad. Üks neist on lootmine Jehoova, mitte iseenda jõule. „Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus [Jehoovas],” ütleb Laul 84:6.

Corinnal on selle kohta näide tuua. Ta kolis ühte riiki, kus kuulutajate järele oli suur vajadus. „Leidsin ennast keskkonnast, kus mind ümbritses uus keel, võõras kultuur ja uudne mõtteviis. Tundsin ennast nagu teisel planeedil. Läksin närvi pelgast mõttestki seal kuulutada. Palvetasin Jehoova poole, et ta mind aitaks, ja üksnes temalt saadud jõuga suutsin kõrvalisel territooriumil päev otsa kuulutada. Mõne aja möödudes tundus seal kuulutamine kõige loomulikum asi maailmas. Alustasin palju piibliuurimisi. Sellest kogemusest on mulle siiamaani abi. Õppisin seda, et Jehoovalt saadud jõuga võib ületada isegi näiliselt ületamatuid takistusi.”

Jah, õnnele aitavad kaasa mitmed tegurid, nagu sõbraks saamine Jumala ja tema rahvaga, kõhklematu lootmine Jehoovale, tema nõuannete järgmine ja kaasinimestest hoolimine. Need, kes käivad Jehoova teedel ja peavad tema seadusi, leiavad tema heakskiidu, mis teeb õnnelikuks! (Laul 89:16; 106:3; 112:1; 128:1, 2.)

[Allmärkus]

[Pilt lk 12]

Maria

[Pilt lk 13]

Maree

[Pilt lk 13]

Susanne ja Andreas

[Pilt lk 15]

Corinna

[Pilt lk 15]

Dimitar