Uhkuse ja alandlikkuse õppetund

ÜKS juhtum kuningas Taaveti elust toob hästi välja, kui suur erinevus valitseb tõelise alandlikkuse ja kõrkuse vahel. See sündmus leidis aset pärast seda, kui Taavet oli vallutanud Jeruusalemma ja teinud selle oma pealinnaks. Kuna Taavet pidas Jehoovat Iisraeli tõeliseks Kuningaks, laskis ta linna tuua seaduselaeka, mis kujutas Jumala juuresolekut. Taaveti jaoks oli sündmus nii tähtis, et kui ta järgnes seaduselaegast kandvatele preestritele, väljendas ta kõigi ees oma rõõmu. Jeruusalemma elanikud nägid oma kuningat ’tantsivat kõigest väest’ ning „hüppavat ja kargavat” (2. Saamueli 6:11–16; 1. Ajaraamat 15:15, 16, 29).

Taaveti naine Miikal aga ei ühinenud selle rõõmsa rongkäiguga. Ta vaatas aknast ning selle asemel et imetleda, kuidas Taavet Jehoovat kiidab, „põlgas ta teda oma südames” (2. Saamueli 6:16). Miks Miikal niiviisi tundis? Ilmselt omistas ta liiga suurt tähtsust sellele, et ta on Iisraeli esimese kuninga Sauli tütar ja nüüd teise kuninga naine. Ta võis tunda, et tema abikaasa, kuningas, ei oleks pidanud end lihtrahva tasemele alandama ega nende viisil pidutsema. Tema kõrkus ilmnes sellest, kuidas ta koju tulnud Taavetit tervitas. Miikal lausus sarkastiliselt: „Kuidas küll Iisraeli kuningas on täna ennast austanud, paljastades ennast täna oma sulaste ümmardajate silme ees nagu alp, kes sel kombel ennast täiesti paljastab!” (2. Saamueli 6:20).

Mida Taavet seesuguse kriitika peale vastas? Ta noomis Miikalit, öeldes, et Jehoova oli tema isa Sauli kõrvale heitnud ning valinud tema, Taaveti. Ta lisas: „Ma tahan ennast alandada sellest veelgi rohkem ja olla iseenese silmis alandlik! Aga ümmardajate juures, kellest sa rääkisid, ma olen auväärne!” (2. Saamueli 6:21, 22).

Taavet oli otsustanud teenida Jehoovat alandlikult. Niisuguse hoiaku tõttu on arusaadav, miks Jehoova nimetas Taavetit „oma südamekohaseks meheks” (Apostlite teod 13:22; 1. Saamueli 13:14). Õigupoolest järgis Taavet parimat alandlikkuse eeskuju – Jehoova Jumalat ennast. On huvitav, et kui Taavet lausus Miikalile, et ta tahab olla alandlik, kasutas ta väljendit, mis tuleneb heebreakeelsest verbijuurest, mida on kasutatud kirjeldamaks, kuidas Jumal vaatab inimeste peale. Ehkki Jehoova on ülevaim kogu universumis, kirjeldab Laul 113:6, 7 teda kui isikut, „kes alandub [laskub alamatega tegeldes oma kõrgelt ja auväärselt positsioonilt madalamale] vaatama, mis taevas ja maa peal on, kes tõstab põrmust üles vaevase ja tuhaasemelt viletsa”.

Jehoova on alandlik ning seega pole üllatav, et ta vihkab uhkete inimeste „ülbeid silmi” (Õpetussõnad 6:16, 17). Kuna Miikalil oli niisugune omadus ja ta ei pidanud lugu Jumala valitud kuningast, ei saanud ta eesõigust tuua Taavetile poega ilmale. Miikal suri lastetult. Milline oluline õppetund meile! Kõik, kes tahavad olla Jumala soosingus, peavad järgima sõnu: „Riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu; sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!”” (1. Peetruse 5:5).