„Kes noomimist tähele paneb, teeb targasti!”

„TOO oma süda õpetusele ja kõrvad tarkussõnade juurde!” ütleb Õpetussõnad 23:12. Siin salmis esinev sõna „õpetus” käib nii iseenda õpetamise kui ka teistelt lähtuva õpetuse ja noomimise kohta. Selline õpetus nõuab teadmisi sellest, milles oleks vaja paraneda ja kuidas tuleks nõu anda. Seega on usaldusväärsest allikast pärit „tarkussõnad” õpetuseks väga olulised.

Piibli Õpetussõnade raamatus leidub suurepäraseid tarkuseteri. Sellesse üles tähendatud õpetussõnad on „tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, ... et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks” (Õpetussõnad 1:1–3). Meil on tark ’tuua oma kõrvad’ õpetussõnade juurde. Õpetussõnade raamatu 15. peatükk annab meile usaldusväärset juhatust, et oskaksime viha talitseda, arukalt kõnelda ja teistele teadmisi jagada. Arutlegem mõningaid salme sellest peatükist.

Mis „vaigistab raevu”?

Iisraeli kuningas Saalomon kirjeldab, kuidas sõnad võivad raevule ja vihale mõjuda: „Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha!” (Õpetussõnad 15:1). Viha on „vaenulikkuse ja ärritatusega seotud tugev tunne, äge pahameel või sallimatus” ning raev on „pöörane, metsik, meeletu viha”. („Eesti kirjakeele seletussõnaraamat”.) Kuidas aitab see õpetussõna meil tulla toime nii kellegi teise kui ka omaenda vihaga?

Teravad sõnad teevad haiget ja muudavad ebameeldiva olukorra veelgi halvemaks. Seevastu rahulik vastus tihtipeale maandab pingeid. Vihasele inimesele rahulikult vastata pole aga sugugi kerge. Aitab see, kui püüame mõista, miks ta on vihane. „Arukus teeb inimese pikameelseks,” ütleb Piibel, „ja temale on auks üleastumine andeks anda!” (Õpetussõnad 19:11). Kas inimene võib olla vihane näiteks oma ebakindluse tõttu või selle pärast, et talle ei pöörata piisavalt tähelepanu? Tema viha tegelik põhjus ei pruugi üldse olla seotud meie sõnade või tegudega. Mõnikord me kohtame kuulutustööl inimest, kes  on meie peale vihane. Kuid kas pole nii, et enamasti on see tingitud sellest, et inimene on saanud valeinfot meie uskumuste kohta või pimestab teda mingi väärarvamus? Kas me peaks tema rünnakut isiklikult võtma ja talle teravalt vastama? Isegi kui me ei mõista inimese viha põhjust, näitaksid meie haavavad sõnad, et me ei oska end valitseda. Hoidugem siis solvangutele teravustega vastamast.

Nõuanne vastata rahulikult on hindamatu väärtusega ka siis, kui meil tuleb omaenese viha talitseda. Me peaks õppima oma emotsioone väljendama selliselt, et see poleks kuulajatele solvav. Pereliikmetega suheldes ei tohiks me kasutada järske sõnu või pilkenimesid, vaid peaksime püüdma oma tundeid rahulikult väljendada. Vaenulikule kõneviisile vastatakse tavaliselt samaga. Leebel viisil oma tunnetest rääkimine ei kõla süüdistavalt ja võib ajendada teist oma viga heastama.

„Tarkade keel tilgutab tarkust”

Enese õpetamine ei puuduta mitte ainult meie väljendusviisi, vaid ka seda, mida me ütleme. „Tarkade keel tilgutab tarkust,” ütleb Saalomon, „aga alpide suu laseb voolata rumalust!” (Õpetussõnad 15:2). Kui kasvatame endas soovi teisi aidata ning räägime neile Jumala eesmärgist ja tema imelistest korraldustest, siis me ’tilgutame tarkust’ ehk teeme head oma teadmistega. Rumal inimene ei saa seda teha, sest tal pole teadmisi.

Enne järgmisi kõnelemise kohta käivaid nõuandeid esitab Saalomon mõtlemapaneva vastanduse, öeldes, et „Jehoova silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid” (Õpetussõnad 15:3). Me võime selle üle rõõmu tunda, sest meile kinnitatakse: „Jehoova silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole” (2. Ajaraamat 16:9). Jumal näeb seda, kui me teeme head. Ta aga märkab ka neid, kes teevad halba, ja nõuab neilt aru.

Saalomon rõhutab veelgi leebete sõnade väärtust, lausudes: „Keele mahedus on elupuu, aga selle valelikkus murrab vaimu!” (Õpetussõnad 15:4). Sõna „elupuu” viitab tervendavatele ja tugevdavatele omadustele (Ilmutuse 22:2). Targa inimese rahulik kõne kosutab kuulajaid. See toob neis esile head omadused. Ent petlik või paheline jutt murrab kuulajate vaimu.

Võta vastu õpetus ja ’külva teadmisi’

Tark kuningas jätkab: „Meeletu laidab oma isa õpetust, aga kes noomimist tähele paneb, teeb targasti!” (Õpetussõnad 15:5). Kuidas saaksime ’noomimist tähele panna’, kui keegi meid ei manitseks? Kas ei tähenda see kirjakoht mitte seda, et vajaduse korral tuleb teistele nõu anda? Perekonnas lasub see kohustus vanematel – eriti just isa peaks distsiplineerimisega tegelema ning lastel tuleb oma vanemaid kuulda võtta (Efeslastele 6:1–3). Tegelikult kõiki Jehoova teenijaid distsiplineeritakse ühel või teisel viisil. Heebrealastele 12:6 ütleb: „Keda Issand armastab, seda ta karistab; ta peksab igat poega, keda ta vastu võtab.” Sellest, kuidas me distsiplineerimisse suhtume, ilmneb, kas me oleme targad või rumalad.

Saalomon toob esile veel ühe vastanduse: „Tarkade huuled külvavad teadmisi, aga alpide süda ei tee nõnda!” (Õpetussõnad 15:7). Teadmiste jagamine on nagu seemnete külvamine. Põllumees ei puista kõiki oma seemneid ühte kohta. Ta külvab need ühtlaselt üle terve põllu. Nii on ka teadmiste jagamisega. Kui me näiteks kuulutustööl  kellegagi vestleme, poleks mõistlik ühe korraga otsekui kallata ta üle kõigega, mida me Piibli kohta teame. Tark inimene paneb tähele, kuidas ta räägib. Ta ’külvab teadmisi’ – esitab Piibli tõdesid ükshaaval ja loob seoseid järk-järgult, võttes arvesse kuulaja reaktsiooni. Meile on eeskujuks Jeesus Kristus, kes toimis sel viisil Samaaria naisega vesteldes (Johannese 4:7–26).

Me saame jagada teistele teadmisi, kui räägime neile midagi õpetlikku. On vaja enne läbi mõelda, et sõnada midagi kasulikku ja julgustavat. „Õige süda mõtleb, mida vastata.” (Õpetussõnad 15:28.) Kui tähtis on küll see, et meie sõnad oleks nagu õrn vihm, mis niisutab maapinda, mitte nagu tugev veevool, mis pühib kõik oma teelt!

„Pühad kõigis eluviisides”

Jehoova ja tema eesmärgi kohta teadmiste jagamine ning „huulte vilja” kiitusohvriks toomine on kindlasti tark tegu (Heebrealastele 13:15). Et see ohver oleks aga Jehoovale vastuvõetav, peame olema „pühad kõigis eluviisides” (1. Peetruse 1:14–16). Saalomon rõhutab jõuliselt seda tähtsat tõde kahe vastandust sisaldava õpetussõnaga. Ta ütleb: „Õelate ohver on Jehoovale jäle, aga õigete palve on temale meelepärast! Õela tee on Jehoova meelest hirmus, aga ta armastab õiguse nõudjat!” (Õpetussõnad 15:8, 9).

Kuidas suhtuvad noomimisse eluteelt lahkujad ja mis neid ootab? (Matteuse 7:13, 14.) „Rajalt lahkuja karistus on kuri, noomimise vihkaja peab surema!” (Õpetussõnad 15:10.) Mõned, kes on teinud eksisamme, ei võta koguduse vastutavate vendade nõuandeid kuulda ega kahetse, vaid otsustavad õigelt teelt lahkuda. Kui rumal neist!

Mis saab aga siis, kui keegi teeskleb, et võtab noomimist kuulda, kuid tegelikult ta põlgab seda? Seegi pole tark tegu. Iisraeli kuningas ütleb: „Surmavald ja kadupaik on lahti Jehoova ees, saati siis inimlaste südamed!” (Õpetussõnad 15:11). Piltlikus mõttes võib öelda, et elavast Jumalast pole miski kaugemal kui surmavald ehk surnute asupaik. Siiski on see otsekui tema ees. Jumal teab isegi nende kohta, kes on surmavallas, kõike, ja on suuteline neid üles äratama (Laul 139:8; Johannese 5:28, 29). Kui lihtne on Jehooval siis teada, mis on  inimlaste südames! „Kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees; ja temale tuleb meil aru anda,” kirjutas apostel Paulus (Heebrealastele 4:13). Teeselda saab inimeste, mitte Jumala ees.

Inimene, kes õpetust kuulda ei võta, ei vihka üksnes noomimist, vaid põlgab ka selle andjat. Saalomon ütleb: „Pilkaja ei armasta seda, kes teda noomib” (P 1945). Seda mõtet laiendades lisab ta: „Tarkade juurde ta ei lähe!” (Õpetussõnad 15:12). On vähe lootust, et selline inimene teeb oma teeraja sirgeks!

Optimistlik ellusuhtumine

Järgmist kolme Saalomoni õpetussõna seob sõna „süda”. Tark kuningas kirjeldab, millist mõju meie emotsioonid avaldavad näoilmele, öeldes: „Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks!” (Õpetussõnad 15:13).

Mis põhjustab südamevalu? Piibel ütleb: „Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu!” (Õpetussõnad 12:25). Mida teha, et negatiivsed asjaolud meie vaimu ei murraks? Selle asemel, et mõelda pidevalt olukordadele, mida me nagunii muuta ei saa, võiksime mõtiskleda Jehoova rikkalike vaimsete õnnistuste üle, mida me saame kogeda nii praegu kui ka tulevikus. See lähendab meid temaga. „Õnneliku Jumalaga” lähedasemaks saamine toob meie kurba südamesse rõõmu (1. Timoteosele 1:11, UM).

Ka Piibli sõnum võib meid väga palju lohutada ja rõõmustada. Laulukirjutaja sõnas, et õnnelik on inimene, „kel on hea meel Jehoova käsuõpetusest ja kes uurib ta käsuõpetust ööd ja päevad” (Laul 1:1, 2). Piibli lugemine ja selle üle mõtisklemine julgustab meid isegi siis, kui tunneme südamevalu. Jumal on andnud meile ka tööülesandeid. Meile kinnitatakse, et „kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega” (Laul 126:5).

Saalomon ütleb: „Mõistlik süda otsib tunnetust [„teadmisi”, UM], aga alpide suu leiab toitu rumalusest!” (Õpetussõnad 15:14). See õpetussõna juhib meie tähelepanu sellele, kui suur erinevus on targa ja rumala inimese nõuande vahel. Enne nõuandmist mõistlik inimene „otsib teadmisi”. Ta kuulab hoolega ja kogub piisavalt fakte. Ta uurib Pühakirja, et teha kindlaks, millised seadused ja põhimõtted antud olukorra kohta käivad. Tema nõuanne põhineb kindlalt Jumala Sõnal. Rumal isik aga ei näe vaeva faktide uurimisega. Ta prahvatab mõtlematult suust välja kõik, mis pähe tuleb. Kui vajame nõuandeid, siis oleks tark minna küpsete inimeste juurde, kel on teadmisi, mitte nende juurde, kes räägivad lihtsalt seda, mida me kuulda tahame. Kui hea, et kristlikus koguduses on „annid inimeste kujul” – mehed, kes enne nõuandmist ’otsivad teadmisi’ (Efeslastele 4:8, UM).

Järgmine õpetussõna toob välja selle, kui kasulik on optimistlik ellusuhtumine. Iisraeli kuningas ütleb: „Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu!” (Õpetussõnad 15:15). Elus on häid ja halbu aegu, nii rõõmu kui ka pisaraid. Kui keskendume vaid negatiivsetele asjadele, muutume kurvaks ja kõik meie päevad on sünged. Kui aga mõtleme sageli oma praegustele õnnistustele ja Jumala antud lootusele, siis halvad olukorrad jäävad tagaplaanile ja me võime tunda sisemist rõõmu. Kui oleme optimistliku ellusuhtumisega, võib meil olla „alati pidu”.

Pangem siis hoolega tähele noomimist ja õpetust. See ei peaks mõjutama mitte ainult meie tundeid, kõneviisi ja tegusid, vaid kogu ellusuhtumist.

[Pilt lk 13]

„Rahulik vastus vaigistab raevu”

[Pilt lk 15]

Vanemate kohus on lapsi õpetada

[Pilt lk 15]

„Tarkade huuled külvavad teadmisi”