Nad olid sünnipäraselt Jumala äravalitud rahvas

„Jehoova, su Jumal on sind valinud olema temale omandrahvaks.” (5. MOOSESE 7:6)

1., 2. Millise vägeva teo sooritas Jehoova oma rahva heaks ja millistesse suhetesse astusid iisraellased Jumalaga?

AASTAL 1513 e.m.a rajas Jehoova oma sulastega maa peal uudsed suhted. Tol aastal häbistas ta üht maailmariiki ning vabastas iisraellased orjusest. Sel teel sai temast Päästja ja Omanik. Jumal ütles Moosesele enne tegutsema asumist: „Ütle Iisraeli lastele: mina olen Jehoova ja mina viin teid ära egiptlaste teoorjuse alt; ma päästan teid nende orjatööst ja lunastan teid oma väljasirutatud käsivarrega ning suurte kohtupidamistega. Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks, ja teie peate tundma, et mina olen Jehoova, teie Jumal” (2. Moosese 6:6, 7; 15:1–7, 11).

² Peagi pärast Egiptusest väljatulekut astusid iisraellased oma Jumala Jehoovaga lepingusuhetesse. Siitpeale ei tegutsenud Jehoova mitte üksikisikute, pere- või sugukondadega maa peal, vaid tal oli siin organiseeritud rahvas (2. Moosese 19:5, 6; 24:7). Ta andis oma rahvale ühiskondlikku korda, ja mis veelgi tähtsam, jumalakummardamist reguleerivad seadused. Mooses ütles sellele rahvale: „Kas on teist suurt rahvast, kellele jumalad on nii lähedal nagu meie Jumal Jehoova, iga kord kui me teda hüüame? Ja kas on teist suurt rahvast, kellel on nii õiglased seadlused ja seadused, nagu kogu see käsuõpetus, mille ma täna panen teie ette?” (5. Moosese 4:7, 8).

Sünnipärastest tunnistajatest koosnev rahvas

3., 4. Mis oli Iisraeli kui rahva olemasolu tähtsaks põhjuseks?

³ Sajandeid hiljem tuletas Jehoova iisraellastele oma prohveti Jesaja kaudu meelde nende kui rahva olemasolu tähtsat põhjust: „Nõnda ütleb nüüd Jehoova, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Sest mina olen Jehoova, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja ... Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest, kõik, keda nimetatakse minu nimega ja keda ma oma auks olen loonud, kujundanud ning teinud! Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova, minu sulane, kelle ma olen valinud ... Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama  minu kiidetavusest!” (Jesaja 43:1, 3, 6, 7, 10, 21).

⁴ Iisraellased kui Jehoova nime kandev rahvas pidid olema tema ülima võimu tunnistajaiks rahvastele. Nad pidid olema rahvas, kes on ’loodud Jehoova auks’. Neil tuli ’jutustada Jehoova kiidetavusest’ – rääkida imeväärsest vabastamisest ja seeläbi tuua au tema pühale nimele. Lühidalt öeldes, nad pidid olema rahvana Jehoova tunnistajad.

5. Mil moel oli Iisrael pühitsetud rahvas?

⁵ Kuningas Saalomon osutas 11. sajandil e.m.a sellele, et Jehoova oli Iisraelist teinud eraldatud rahva. Ta ütles palves Jehoovale: „Sina oled nad eraldanud enesele pärisosaks kõigi maa rahvaste hulgast” (1. Kuningate 8:53). Ka üksikisikutena olid iisraellased Jehoovaga erilistes suhetes. Varem oli Mooses neile öelnud: „Teie olete Jehoova, oma Jumala lapsed! ... sest sa oled Jehoovale, oma Jumalale pühitsetud rahvas” (5. Moosese 14:1, 2). Seepärast polnud noortel iisraellastel vaja pühendada oma elu Jehoovale. Nad olid Jumalale pühitsetud rahva liikmed sünni poolest (Laul 79:13; 95:7). Igale uuele põlvkonnale õpetati Jehoova seadusi ning nad olid kohustatud neid pidama, sest Iisrael oli seaduselepingu kaudu Jehoovaga seotud (5. Moosese 11:18, 19).

Vabad valima

6. Milline otsus tuli igal iisraellasel langetada?

⁶ Olgugi et iisraellased olid juba sünni poolest pühitsetud rahvas, tuli igal üksikisikul endal langetada otsus teenida Jumalat. Mooses ütles neile enne sisenemist Tõotatud Maale: „Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse! Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Jehoovat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus, et sa võiksid elada maal, mille Jehoova on vandega tõotanud anda su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!” (5. Moosese 30:19, 20). Niisiis tuli igal iisraellasel endal teha otsus, kas armastada Jehoovat, kuulata tema häält ja hoiduda tema poole. Kuna iisraellastel oli tahtevabadus, tuli neil kanda oma valiku tagajärgi (5. Moosese 30:16–18).

7. Mis juhtus pärast seda, kui Joosua-aegne sugupõlv oli surnud?

⁷ Kohtumõistjate aeg näitab selgelt, millised olid ustavuse ja truudusetuse tagajärjed. Vahetult enne seda aega järgisid iisraellased Joosua head eeskuju ning said õnnistuste osaliseks. „Rahvas teenis Jehoovat kogu Joosua eluaja ja kogu vanemate eluaja, kes elasid veel pärast Joosuat, kes olid näinud kõiki Jehoova suuri tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.” Kuid mõni aeg pärast Joosua surma „tõusis pärast neid teine sugupõlv, kes ei tundnud Jehoovat ega ka mitte neid tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud. Ja Iisraeli lapsed tegid kurja Jehoova silmis” (Kohtumõistjate 2:7, 10, 11). Ilmselt ei hinnanud uus kogenematu sugupõlv seda pärisosa, mis neil oli pühitsetud rahva liikmetena, kelle heaks nende Jumal Jehoova oli teinud minevikus vägevaid tegusid (Laul 78:3–7, 10, 11).

Elamine pühitsetuse kohaselt

8., 9. a) Mis korraldus võimaldas iisraellastel tõendada pühitsetust Jehoovale? b) Millist kasu andis inimestele see, et nad vabatahtlikke ohvreid tõid?

⁸ Jehoova tagas oma rahvale võimalused elada pühitsetuse kohaselt. Näiteks nägi käsuseadus ette nii kohustuslike kui vabatahtlike ohvrite toomise korra (Heebrealastele  8:3). Nendeks ohvriteks olid ka põletusohvrid, viljaohvrid ja kiituse-tänuohvrid – mis kõik olid vabatahtlikud annid Jehoovale, pälvimaks tema heakskiitu ning väljendamaks oma tänumeelt (3. Moosese 7:11–13).

⁹ Sellised vabatahtlikud ohvrid olid Jehoovale meele järele. Kirjas on, et põletus- ja viljaohvrite toomine oli „healõhnaline tuleohver Jehoovale” (3. Moosese 1:9; 2:2). Kiituse-tänuohvrite puhul ohverdati looma veri ja rasv Jehoovale, lihaportsjonid aga tarbisid preestrid ja ohvri tooja. Nõndaviisi oli see sümboolne söömaaeg, mis märgistas rahumeelseid suhteid Jehoovaga. Käsus öeldakse: „Kui te ohverdate Jehoovale tänuohvri, siis ohverdage nõnda, et see teeks teid meelepäraseks” (3. Moosese 19:5). Ehkki kõik iisraellased olid Jehoovale sünni poolest pühitsetud, olid temale meelepärased ning külluslikult õnnistatud need, kes oma pühitsetust tõsiselt võtsid ja vabatahtlikke ohvreid tõid (Malakia 3:10).

10. Kuidas väljendas Jehoova oma pahameelt Jesaja ja Malakia päevil?

¹⁰ Ent sageli osutus pühitsetud Iisraeli rahvas Jehoovale truudusetuks. Jehoova ütles neile oma prohveti Jesaja kaudu: „Sina ei ole mulle toonud oma põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina ei ole sind pannud orjama roaohvriga” (Jesaja 43:23). Pealegi ei olnud Jehoova silmis väärtust ohvritel, mis polnud toodud vabast tahtest ega armastusest. Näiteks kolm sajandit pärast Jesajat, prohvet Malakia päevil, tõid iisraellased ohvriks vigaseid loomi. Seepärast andis Malakia neile teada: „Mul ei ole teist hea meel, ütleb vägede Jehoova, ja roaohver teie käest ei meeldi mulle! ... Te toote seda, mis on röövitud, lonkaja ja tõbine! Ja see peab olema ohvriand, mida te toote! Kas mul peaks olema hea meel seda teie käest vastu võtta? ütleb Jehoova” (Malakia 1:10, 13; Aamos 5:22).

 Pühitsetud rahvana kõrvale lükatud

11. Milline võimalus oli Iisraelile antud?

¹¹ Ajal, mil iisraellastest sai Jehoovale pühitsetud rahvas, tõotas ta neile: „Kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm! Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks!” (2. Moosese 19:5, 6). Nende keskelt pidi tulema esile tõotatud Messias ning andma neile võimaluse saada esimestena Jumala Kuningriigi valitsuse liikmeteks (1. Moosese 22:17, 18; 49:10; 2. Saamueli 7:12, 16; Luuka 1:31–33; Roomlastele 9:4, 5). Kuid valdav osa Iisraeli rahvast reetis oma pühitsetuse (Matteuse 22:14). Nad lükkasid Messia tagasi ning lõpuks tapsid ta (Apostlite teod 7:51–53).

12. Millised Jeesuse ütlused osutavad sellele, et Iisrael kui Jehoova pühitsetud rahvas lükati kõrvale?

¹² Mõni päev enne oma surma lausus Jeesus juudi usujuhtidele: „Kas te pole iialgi Kirjast lugenud: kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks; Issandalt on see tulnud ja on imeasi meie silmis. Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teilt ära ja antakse sellele rahvale, kes selle vilja kannab” (Matteuse 21:42, 43). Osutades sellele, et Jehoova on nemad kui pühitsetud rahva kõrvale heitnud, teatas Jeesus: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojakesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse teil maha!” (Matteuse 23:37, 38).

Uus pühitsetud rahvas

13. Millise prohvetliku sõnumi edastas Jehoova Jeremija päevil?

¹³ Prohvet Jeremija päevil ennustas Jehoova seoses oma rahvaga midagi uut. Kirjas on: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, mil ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt, millise mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Jehoova, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Jehoova, on niisugune: ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!” (Jeremija 31:31–33).

14. Millal ja mis alusel tuli esile Jehoova uus pühitsetud rahvas? Kes see uus rahvas on?

¹⁴ Alus sellele uuele lepingule rajati aastal 33, mil Jeesus suri ja hiljem oma valatud vere väärtuse Isa ette tõi (Luuka 22:20; Heebrealastele 9:15, 24–26). Ent see uus leping astus jõusse, kui 33. aasta nelipühil valati välja püha vaim ning sündis uus rahvas, „Jumala Iisrael” (Galaatlastele 6:16; Roomlastele 2:28, 29; 9:6; 11:25, 26). Kirjutades võitud kristlastele, teatas  apostel Peetrus: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema aulisi tegusid”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde, teie, kes muiste olite „mitterahvas”, aga nüüd olete Jumala rahvas” (1. Peetruse 2:9, 10). Erilised suhted Jehoova ja maise Iisraeli vahel olid lakanud olemast. Aastal 33 kandus Jehoova soosing maiselt Iisraelilt vaimsele Iisraelile – kristlikule kogudusele, rahvale, kes kannab Messia Kuningriigi vilja (Matteuse 21:43).

Individuaalne pühendumine

15. Millist ristimist kutsus Peetrus 33. aasta nelipühapäeval oma kuulajaid läbi tegema?

¹⁵ Pärast 33. aasta nelipühi tuli igal juudil või paganal individuaalselt pühenduda Jumalale ning lasta end ristida „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” * (Matteuse 28:19). Apostel Peetrus ütles vastuvõtliku südamega juutidele ja proselüütidele nelipühil: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni” (Apostlite teod 2:38). Need juudid ja proselüüdid pidid oma ristimisega teatavaks tegema nii selle, et nad on pühendanud oma elu Jehoovale, kui ka selle, et nad on võtnud vastu Jeesuse kui vahemehe, kelle kaudu Jehoova nende patud andestab. Nad pidid tunnustama teda kui Jehoova Ülempreestrit ja nende Juhti, kristliku koguduse Pead (Koloslastele 1:13, 14, 18).

16. Kuidas said õige meelsusega juutidest ja paganatest Pauluse päevil vaimse Iisraeli liikmed?

¹⁶ Aastaid hiljem teatas apostel Paulus: „[Ma] jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid” (Apostlite teod 26:20). Veennud rahvast – juute ja paganaid –, et Jeesus on Kristus, Messias, aitas Paulus neil jõuda pühendumise ja ristimiseni (Apostlite teod 16:14, 15, 31–33; 17:3, 4; 18:8). Jumala poole pöördudes said neist vastsetest jüngritest vaimse Iisraeli liikmed.

17. Milline pitseriga märgistamise töö on lõpule jõudmas ning milline teine töö on hoogsalt edenemas?

¹⁷ Praegusel ajal on jõudnud lähedale järelejäänud vaimsete iisraellaste lõplik pitseriga märgistamine. Kui see on tehtud, antakse „suure viletsuse” hävingutuuli kinni pidavale „neljale inglile” voli need lahti lasta. Seni aga on hoogsalt edenemas maa peal igavesti elada lootva „suure rahvahulga” (P 1997) kogumine. Need „teised lambad” valivad omal vabal tahtel usu „Talle veresse” ning lasevad end Jehoovale pühendumise sümbolina ristida (Ilmutuse 7:1–4, 9–15; 22:17; Johannese 10:16; Matteuse 28:19, 20). Nende hulgas on palju kristlike vanemate kasvatatud noori. Kui oled üks neist noortest inimestest, pakub sulle kindlasti huvi järgneva artikli lugemine.

[Allmärkus]

Ülevaatlikuks kordamiseks

• Miks ei pidanud noored iisraellased isiklikult Jehoovale pühenduma?

• Kuidas said iisraellased näidata, et nad elavad pühitsetuse kohaselt?

• Miks hülgas Jehoova Iisraeli kui oma pühitsetud rahva ja kuidas asendati see uuega?

• Mida pidid nii juudid kui paganad alates 33. aasta nelipühist tegema, et saada vaimse Iisraeli liikmeks?

[Küsimused]

[Pilt lk 21]

Noored iisraellased olid Jumala äravalitud rahva liikmed juba sünni poolest

[Pilt lk 23]

Otsuse teenida Jumalat pidi langetama iga iisraellane isiklikult

[Pilt lk 23]

Vabatahtlikud ohvrid andsid iisraellastele võimaluse näidata oma armastust Jehoova vastu

[Pilt lk 25]

Pärast 33. aasta nelipühi pidid Kristuse järelkäijad isiklikult pühenduma Jumalale ning sümboliseerima seda ristimisega