Püüd jõuda valgustatuseni

„VÕHIKLIKKUS pole eales etem kui teadmine,” nentis Laura Fermi, Nobeli auhinna võitnud tuntud füüsiku Enrico Fermi naine. Sellega võidakse ehk mitte nõustuda, väites, et see, mida ei teata, ei saa ka valmistada valu. Ent üldiselt peab Fermi mõtteavaldus paika, ja seda mitte ainult teaduslike uuringute vallas, vaid ka muudes elusfäärides. Võhiklikkus tõe mitteteadmise mõttes on jätnud paljud inimesed sajandite jooksul nii intellektuaalses, moraalses kui vaimses pimeduses kobama (Efeslastele 4:18).

See ongi põhjus, miks mõtlevad inimesed püüdlevad valgustatuse poole. Nad tahavad teada, miks me oleme olemas ja kuhu me oleme minemas. Nende otsingud on kulgenud eri radu. Vaadelgem mõningaid neist põgusalt.

Kas valgustatus religiooni kaudu?

Vastavalt budistlikule pärimusele vapustasid inimeste kannatused ja surm budismi rajajat Siddharta Gautamat sügavalt. Ta palus hindu usuõpetajaid, et need aitaksid tal leida tõeteed. Mõningad neist soovitasid joogat ja äärmuslikku enesesalgamist. Lõpuks valis Gautama tõelise valgustatuseni jõudmise teeks intensiivse meditatsiooni.

Valgustatust taotledes on võetud tarvitusele ka hallutsinogeenseid drooge. Näiteks kirjeldavad Põlisameerika Kiriku liikmed veel nüüdki peyote-kaktust – uimaainet sisaldavat taime – kui „varjatud tarkuse ilmutajat”.

18. sajandil elanud prantsuse filosoof Jean-Jacques Rousseau arvas, et iga siiras otsija võib isiklikult saada vaimse ilmutuse Jumalalt. Mil moel? Kuulates, „mida Jumal südamele ütleb”. Siis saab sellest, kuidas inimene asju tunnetab – mida tundmused ja sisetunne talle ütlevad –, „kõige kindlam teejuht selles inimeste arvamuste hiigellabürindis”, ütles Rousseau. („History of Western Philosophy”.)

Kas mõttejõu abil?

Paljud Rousseau kaasaegsed vaidlesid sedalaadi religioossele lähenemisele tuliselt vastu. Näiteks tema kolleeg prantslane Voltaire oli seisukohal, et religioon, mis on kaugel valgustatusest, on olnud põhiline tegur selles, et sajandite pikkusel perioodil, mida ajaloolased on nimetanud pimedaks keskajaks, elas Euroopa teadmatuses, ebausus ja sallimatuses.

Voltaire’ist sai mõistuslikkust rõhutava Euroopa valgustusliikumise  üks esindajaid. Selle järgijad pöördusid tagasi vana-kreeka ideede juurde – nimelt, et tõelise valgustatuse võtmeks on inimmõistus ja teadusalane uurimistöö. Sellesse liikumisse kuuluja Bernard de Fontenelle kinnitas, et inimmõistus kui selline juhib inimkonna „sajandisse, mille valgustatus kasvab päev-päevalt, nii et võrreldes sellega vajuvad kõik eelmised sajandid pimedusse”. („Encyclopædia Britannica”.)

Need on vaid mõned vastandlikest ideedest, kuidas jõuda valgustatuseni. Kas on siis olemas kindel teejuht, mille poole saaksime oma tõeotsinguil pöörduda? Lugegem, mida ütleb usaldusväärse valgustusallika kohta järgnev artikkel.

[Pildid lk 3]

Gautama (Buddha), Rousseau ja Voltaire käisid valgustatust taotledes eri radu