Ta leidis lohutust

„MA EI mallanud oodata, et rääkida oma perele kahest „inglist”, kelle Jumal minu juurde saatis.” Nii kirjutas üks mees, keda olid külastanud kaks Jehoova tunnistajast neiut. Mõni nädal varem oli see mees kaotanud oma naise, kellega ta oli olnud abielus 45 aastat. Mees oli murtud. Tema täiskasvanud lapsed olid talle küll lohutuseks, kuid nad elasid temast kaugel. Talle polnud külla tulnud ka ükski sõber ega naaber.

„Ma pole Jumalaga sina peal,” ütles mees neiudele, kes olid tema ukse taha tulnud. Ent Jehoova tunnistajad olid osavõtlikud ning jätsid talle väikse Piiblil põhineva voldiku „Mis lootus on surnud omastel?”. Mees luges voldiku läbi juba samal õhtul ning leidis sellest lohutust.

Mõne aja pärast külastasid neiud meest uuesti. Nad ütlesid mehele, et too oli eelmisel korral nii kurb olnud ning nad tulid vaatama, kuidas tal läheb. „Olin üllatunud, et kaks võhivõõrast inimest minu pärast niiviisi muretsesid,” kirjutas see mees. Mõtted, mida Jehoova tunnistajad Piiblist lugesid, andsid talle jõudu. Neiud lubasid teda jälle külastada. Mehel oli hea meel ja nii otsustaski ta kirjutada kirja ning saata selle Jehoova tunnistajate kohalikku kuningriigisaali.

Enne, kui mees kolis ühele oma lapsele lähemale, käis ta Jehoova tunnistajate koosolekul ning ühe neiu pere pool söömas. Ta kirjutas: „Kolin siit kandist ära, kuid neil noortel neidudel ja teie kirikul on alati koht mu südames ning ma palvetan teie eest. Jah, ma hakkasin palvetama, õigupoolest palvetan nüüd päris tihti. Olen täiesti muutunud. Ja neil kahel neiul on selles suur osa. Jään neile igavesti tänulikuks.”