Lugejate küsimusi

Kas keegi võidakse eemaldada kristlikust kogudusest ebapuhaste tegude tõttu, nii nagu seda võidakse teha hooruse või lodeva käitumise puhul?

Jah, koguduse liige võidakse kogudusest välja heita, kui ta tegeleb kahetsematult kas hooruse, mõningate ebapuhtuse vormide või lodeva käitumisega. Apostel Paulus nimetab kõiki neid kolme pattu koos teiste eemaldamist väärivate süütegudega: „Liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus [„ebapuhtus”, UM], kiimalus [„lodev käitumine”, UM], ... millest ma teile ette ütlen, ... et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki” (Galaatlastele 5:19–21).

Hoorus (kreeka keeles por·neiʹa) käib seksuaalsuhete kohta väljaspool piiblilist abielu. See hõlmab abielurikkumist, prostitutsiooni, seksuaalsuhteid nende vahel, kes pole teineteisega abielus, samuti oraal- ja anaalseksi ning selle inimese suguelundite käega erutamist, kellega ei olda abielus. See, kes tegeleb hoorusega, ega kahetse, ei või kuuluda kristlikku kogudusse.

 Lodev käitumine (kreeka keeles a·selʹgei·a) tähendab „liiderlikkust; ohjeldamatust; häbitut käitumist; kõlvatust”. „The New Thayer’s Greek-English Lexicon” määratleb seda kreeka sõna kui „taltsutamatut himu, ... pöörasust, häbitust, põlastust”. Veel ühe leksikoni järgi on lodev käitumine selline, mis „eirab täielikult ühiskonna norme”.

Nagu eeltoodud definitsioonid näitavad, on „lodeva käitumisega” seotud kaks tegurit: 1) käitumine ise rikub tõsiselt Jumala seadusi ja 2) patustaja suhtumine on lugupidamatu, põlastav.

Niisiis ei tähenda „lodev käitumine” väikest väärtegu. See käib tegude kohta, millega rikutakse tõsiselt Jumala seadust ja mis peegeldavad jultunud või häbematult halvustavat suhtumist. Selline suhtumine reedab lugupidamatust või isegi põlgust autoriteedi, seaduste ja normide vastu. Paulus seostab „lodeva käitumise” seksuaalse ebamoraalsusega (Roomlastele 13:13, 14, UM). Kuna Galaatlastele 5:19–21 loetletakse lodevat käitumist koos mitmete teiste pattudega, millega tegelejad ei päri Jumala Kuningriiki, annab see alust noomimiseks ja isegi eemaldamiseks kristlikust kogudusest.

Ebapuhtus (kreeka keeles a·ka·thar·siʹa) on kolmest eelmainitud terminist – „hoorus”, „ebapuhtus” ja „lodev käitumine” – kõige laiema tähendusega. See hõlmab igasugust ebapuhtust – seksuaalasjades, kõnes, käitumises ja vaimsetes suhetes. „Ebapuhtuse” alla mahub suurel hulgal tõsiseid patte.

Tekstis 2. Korintlastele 12:21 räägib Paulus neist, kes „tegid varem pattu, kuid ei ole kahetsenud oma ebapuhtust, hoorust ja lodevat käitumist, millega nad on tegelnud” (UM). Kuna ta loetleb „ebapuhtust” koos „hooruse ja lodeva käitumisega”, annavad mõningad ebapuhtuse vormid alust õiguskomitee moodustamiseks. Ent „ebapuhtus” on laia tähendusega väljend ja hõlmab tegevusi, mis ei nõua õiguskomiteed. Nii nagu maja võib olla natuke must või täiesti räpane, nii esineb ka ebapuhtust eri määral.

Tekstis Efeslastele 4:19 räägib Paulus mõningatest, kes olid „kaotanud igasuguse moraalitaju” ja olid „andunud lodevale käitumisele, et ahnesti tegelda igasuguse ebapuhtusega” (UM). Niisiis paneb ta ’ebapuhtusega ahnesti tegelemise’ samasse kategooriasse lodeva käitumisega. Kui ristitud kristlane tegeleb ’ebapuhtusega ahnesti’ ega kahetse, võidakse ta kogudusest välja heita äärmise ebapuhtuse alusel.

Oletagem, et kihlatud paar kallistas ja suudles kirglikult ning hellitas rindu palju kordi, kuid ei olnud seksuaalvahekorras. Kogudusevanemad võivad otsustada, et kuigi nende suhtumine ei olnud jultunud (see iseloomustaks lodevat käitumist), oli nende käitumises mõningast ahnust. Seepärast võivad vanemad moodustada õiguskomitee, kuna asjaga oli seotud äärmine ebapuhtus. Äärmise ebapuhtuse alusel võib asja käsitleda ka siis, kui keegi peab korduvalt telefoni teel seksuaalselt üksikasjalikke vestlusi, eriti kui talle on varem nõu antud.

Sedalaadi hinnangute andmisel on vanematel vaja vahetegemisvõimet. Kui nad mõtlevad, kas moodustada õiguskomitee, peavad nad hoolikalt uurima, mis on toimunud ja mil määral see on toimunud. Oleks vale süüdistada kedagi lodevas käitumises vaid seepärast, et ta Piiblil põhinevat nõu kuulda ei võta. Samuti poleks õige otsustada asja nii-öelda matemaatiliselt, et mitu korda võib teatud pattu teha, enne kui on vaja moodustada õiguskomitee. Vanemad peaksid hoolega ja palvemeeles kaaluma igat olukorda ning järgi uurima, mis juhtus, kui tihti, milline on väärteo olemus ja ulatus, patustanu tahtlikkus ja motiiv.

Äärmine ebapuhtus ei ilmne ainult seksuaalpattudes. Näiteks suitsetab ristitud poiss mõne sigareti lühikese aja jooksul ja tunnistab tehtu oma vanematele üles. Ta otsustab kindlalt enam mitte suitsetada. See on ebapuhtus,  kuid see pole läinud nii kaugele, et seda võiks nimetada äärmiseks ehk „ahneks” ebapuhtuseks. Sel korral peaks piisama ühe-kahe kogudusevanema Piiblil põhinevast nõuandest ning poisi vanemate toetusest. Ent kui see poiss suitsetaks sageli, oleks see tahtlik liha rüvetamine ning õiguskomitee moodustataks äärmise ebapuhtuse arutamiseks (2. Korintlastele 7:1). Kui poiss ei kahetse, eemaldatakse ta kogudusest.

Mõned kristlased on hakanud vaatama pornograafiat. See on Jumalale vastik ja kogudusevanemad võivad olla šokeeritud sellest, et kaaskristlane on seda vaadanud. Kuid õiguskomiteed ei kutsuta kokku igasuguse pornograafia vaatamise pärast. Ütleme, et vend vaatas mitmel korral nii-öelda pehmet pornograafiat. Tal on tehtu pärast häbi, ta tunnistab asja kogudusevanemale üles ja otsustab kindlalt seda pattu mitte korrata. Vanem võib põhjendatult otsustada, et venna käitumine ei ole läinud nii kaugele, et ta oleks tegelenud ’ebapuhtusega ahnesti’. Samuti ei ole tema suhtumine jultunud, mis viitaks lodevale käitumisele. Kuigi õiguskomitee moodustamiseks ei ole alust, peavad vanemad sellise ebapuhtuse korral andma tõsist Pühakirjal põhinevat nõu ja võib-olla ka edasist abi.

Ent ütleme, et kristlane on aastaid salaja vaadanud jälestusväärset, seksuaalselt väärastunud pornograafiat, ja ta on teinud oma patu varjamiseks kõik, mis võimalik. Sellise pornograafia juurde võib käia grupiviisiline vägistamine, kinnisidumine, sadistlik piinamine, naiste jõhker kohtlemine või isegi lastepornograafia. Kui teised sellest vaatamisest teada saavad, on tal väga häbi. Kuigi venna hoiak ei ole jultunud, võivad vanemad otsustada, et ta on sellele ropule kombele „andunud” ja on hakanud tegelema ’ebapuhtusega ahnesti’, see tähendab äärmise ebapuhtusega. Äärmise ebapuhtuse tõttu moodustatakse õiguskomitee. Kui patustaja ei ilmuta Jumalale meelepärast kahetsust ega otsusekindlust pornograafia vaatamisest täielikult loobuda, eemaldatakse ta kristlikust kogudusest. Kui ta kutsus teisi enda poole pornograafiat vaatama – niiviisi tegelikult propageerides seda – näitaks see, et tal on jultunud suhtumine, mis iseloomustab lodevat käitumist.

Piibli väljend „lodev käitumine” tähendab alati tõsist, tavaliselt seksuaalset laadi pattu. Kui kogudusevanemad püüavad selliseid juhtumeid tuvastada, peaksid nad vaatama, kas tegu on jultumuse, kõlvatuse, roppuse, häbituse ja sellega, mis šokeerib paljude sündsustunnet. Teisest küljest, kui keegi on tõsiselt rikkunud Jehoova seadust, ent tema suhtumine ei ole jultunud, võib tema käitumises ilmneda „ahnust”. Selliseid juhtumeid tuleb käsitleda nendega seotud äärmise ebapuhtuse alusel.

On tõsine vastutus otsustada, kas keegi on läinud nii kaugele, et ta on süüdi äärmises ebapuhtuses või lodevas käitumises, sest kaalul on inimese elu. Need, kes sellistes asjades otsuseid teevad, peaksid tegema seda palvemeeles, paludes Jumalalt tema püha vaimu, vahetegemisvõimet ja arusaamist. Kogudusevanemad peavad hoidma kogudust puhtana ja tuginema otsuste langetamisel Jumala Sõnale ning „ustava ja mõistliku sulase” juhenditele (Matteuse 18:18; 24:45). Praegusel kurjal ajal peavad vanemad rohkem kui kunagi varem meeles pidama järgmisi sõnu: „Vaadake, mida te teete, sest teie ei mõista kohut inimese nimel, vaid Jehoova nimel” (2. Ajaraamat 19:6).