„Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”

’Meie Jumal võib meid päästa’

ÜRITUS pidi tulema suurejooneline. Duura orgu, mis ilmselt asus Paabeli linna lähistel, oli püstitatud hiigelsuur kuldkuju. Selle pühitsemistseremooniale olid kutsutud kõrged ametnikud, kes pidid erisuguste muusikariistade häält kuuldes kuju ette kummardama. Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli andnud määruse: igaüks, kes kuju ei kummarda, peab surema ülikuumaks köetud ahjus. Kes söandaks sellisele korraldusele vastu hakata?

Kohalviibijate imestuseks ei kummardanud kolm Jehoova teenijat – Sadrak, Meesak ja Abednego – kuninga püstitatud kuju. Need mehed teadsid, et kuju kummardades poleks nad Jehoova Jumalale enam jagamatult andunud (5. Moosese 5:8–10). Kui Nebukadnetsar nende kindlameelse hoiaku kohta selgitust nõudis, vastasid nad talle kartmatult: „Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada!” (Taaniel 3:17, 18).

Kolm heebrealast heideti lõõmavasse ahju, kus nad jäid ellu küll ainult ime läbi. Jumal saatis ühe ingli kaitsma oma ustavaid sulaseid, kes olid näidanud, et nad pigem surevad, kui on Jehoovale sõnakuulmatud. * Need mehed olid meelestatud sama moodi nagu Jeesus Kristuse apostlid enam kui kuus sajandit hiljem, kes juudi ülemkohtu ees teatasid: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29).

Oluline õpetus meile

Sadrak, Meesak ja Abednego on oma usu, sõnakuulelikkuse ja truuduse poolest meile heaks eeskujuks. Need kolm heebrealast uskusid Jehoovasse. Nad olid pühakirja põhjal oma südametunnistust kasvatanud, nii et see ei lubanud neil osaleda mingil ebajumalatega seotud või natsionalistlikul tseremoonial. Praegusaja kristlased loodavad sama moodi kõhklematult tõelise Jumala peale. Järgides Piibli põhjal kasvatatud südametunnistust, ei täida nad väära religiooni tavasid ega osale mingites tseremooniates, kus rikutakse Jumala seadusi ja põhimõtteid.

Kolm ustavat heebrealast lootsid Jehoovale; nad ei olnud nõus vahetama oma sõnakuulelikkust Babüloonia impeeriumi poolt pakutud tunnustuse, positsiooni ja au vastu. Need noored mehed olid pigem valmis kannatama ja surema, kui rikkuma oma suhted Jumalaga. Nagu varasemal ajal Mooses, püsisid ka nemad kindlana, „otsekui nähes teda, kes on nähtamatu” (Heebrealastele 11:27). Need kolm olid kindlalt otsustanud, et nad ei tee oma elu päästmiseks enda põhimõtetes  kompromissi, vaid jäävad Jehoova ees laitmatuks, päästku ta nad surmast või mitte. Arvatavasti pidas apostel Paulus just neid silmas, kui ta mainis ustavaid, kes „kustutasid tule väe” (Heebrealastele 11:34). Nüüdisaegsed Jehoova teenijad ilmutavad samasugust usku ja sõnakuulelikkust, kui nende laitmatus proovile pannakse.

Me näeme Sadraki, Meesaki ja Abednego kogemusest ka seda, et Jumal tasub neile, kes on talle truud. Laulukirjutaja ütles: „Jehoova ... [ei] hülga oma vagasid” (Laul 37:28). Tänapäeval ei peaks me muidugi ootama, et Jumal meid ime läbi päästab, nagu ta päästis kolm heebrealast. Siiski võime kindlad olla, et mis tahes kitsikusse me ka ei satuks, meie taevane Isa aitab meid. Ta võib probleemi kõrvaldada või anda meile jõudu seda taluda või äratada meid üles, kui surmani ustavaks jääme (Laul 37:10, 11, 29; Johannese 5:28, 29). Usk, sõnakuulelikkus ja truudus viivad meid kindlalt võidule igas laitmatuse katses, milles võtame Jumala sõna rohkem kuulda kui inimeste sõna.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 9]

KAS SA TEADSID?

• Kui kolme heebrealase laitmatus sel kombel proovile pandi, olid nad ligi 30-aastased.

• Ahi oli köetud ilmselt nii kuumaks kui üldse võimalik (Taaniel 3:19).