Inimväärikus tagatakse kõigile

„Me peame rajama uue maailma – kaugelt parema maailma –, kus inimesele igiomast väärikust austatakse.” (USA PRESIDENT HARRY TRUMAN, 25. APRILL 1945, SAN FRANCISCO, CALIFORNIA)

TEISE MAAILMASÕJA järgsetel aastatel uskusid paljud nagu president Trumangi, et inimene õpib minevikust ja suudab rajada „uue maailma”, kus kõikide väärikust austatakse. Paraku kinnitab lähiajalugu, et tegelikkuses on asjad läinud teisiti. „Inimesele igiomast väärikust” tallatakse endiselt jalge alla, kuna olukorra algpõhjus ei lähtu mitte inimestest endist, vaid selle taga on inimsoo suurim vaenlane.

Olukorra algpõhjus

Piibel näitab, et selleks vaenlaseks on Kurat-Saatan – õel vaimolevus, kes seadis juba inimajaloo alguses Jumala valitsemisõiguse kahtluse alla. Alates ajast, mil Saatan kõneles Eevaga Eedeni aias, on ta püüdnud inimesi Looja teenimisest kõrvale viia (1. Moosese 3:1–5). Mõtle, kui hukatuslikud tagajärjed olid sellel, et Aadam ja Eeva võtsid Saatanat kuulda. Vahetult pärast seda, kui nad olid Jumala seadust eiranud ja keelatud vilja söönud, „peitsid [nad] endid Jehoova Jumala palge eest”. Miks? Aadam tunnistas: „Kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!” (1. Moosese 3:8–10). Aadama suhted oma taevase Isaga ei olnud enam endised ning ka tema  suhtumine endasse oli muutunud. Tal oli häbi ja ta ei tundnud end enam Jehoova ees hästi.

Miks tahtis Kurat kahandada Aadama eneseväärikust? Sellepärast, et inimene on loodud Jumala näo järgi, ning Saatanal on hea meel, kui inimene käitub viisil, mis moonutab Jumala auhiilguse peegeldust (1. Moosese 1:27; Roomlastele 3:23). See selgitab ka, miks on ajaloo jooksul korda saadetud nii palju väärikust alandavaid tegusid. Olles „selle maailma jumal”, on Saatan õhutanud neid tegusid takka kogu selle aja, mil ’inimene on valitsenud inimese üle, et temale kurja teha’ (2. Korintlastele 4:4; Koguja 8:9; 1. Johannese 5:19). Kas see tähendab, et tõeline inimväärikus on igaveseks kaotatud?

Jehoova arvestab oma loodute väärikusega

Mõtle veel kord sellele, millistes tingimustes elasid Aadam ja Eeva Eedeni aias, enne kui nad pattu tegid. Neil oli külluslikult toitu, rahuldustpakkuv töö ning väljavaade elada koos oma järeltulijatega täie tervise juures igavesti (1. Moosese 1:28). Nende eluolu iga tahk andis tunnistust sellest, et Jumalal on inimestega armastav, väärikas eesmärk.

Kas Jehoova suhtumine inimväärikusse muutus pärast seda, kui Aadam ja Eeva täiuslikkuse kaotasid? Ei muutunud. Jehoova võttis arvesse häbi, mida inimesed nüüd alastioleku tõttu tundsid. Ta andis armastavalt neile nahast riided niudekatete asemele, mis nad ise endile olid viigipuulehtedest õmmelnud (1. Moosese 3:7, 21). Jumal ei jätnud neid häbisse, vaid kohtles neid väärikusega.

Hiljem, tegeldes Iisraeli rahvaga, ilmutas Jehoova kaastunnet orbude, leskede ja võõramaalaste vastu – ühiskonnaliikmete vastu, kes kõige sagedamini langevad väärkohtlemise ohvriks (Laul 72:13). Näiteks andis ta iisraellastele käsu jätta oma viljapõldudelt, oliivipuudelt ja viinamägedelt muist saaki koristamata. „See jäägu võõrale, vaeselelapsele ja lesknaisele,” tegi ta korralduse (5. Moosese 24:19–21). Kui rahvas neid seadusi järgis, polnud kellelgi tarvidust kerjata ning isegi kõige vaesematele oli tagatud väärikas töö.

Jeesus austas teiste väärikust

Kui Jumala Poeg Jeesus Kristus maa peal elas, näitas ka tema, et hoolib inimeste väärikusest. Kord Galileas tuli tema juurde mees, kes põdes kaugelearenenud pidalitõbe. Vastavalt Moosese Seadusele pidanuks mees nakatusohu tõttu hüüdma: „Roojane! Roojane!” (3. Moosese 13:45). See pidalitõbine aga ei teinud seda, kui ta Jeesuse juurde tuli. Selle asemel heitis ta silmili maha ja palus  Jeesust: „Issand, kui sa tahad, võid sa mind puhtaks teha!” (Luuka 5:12). Kuidas Jeesus vastas? Ta ei hurjutanud meest, et see oli seadust rikkunud, ka ei ignoreerinud ta teda ega hoidnud temast eemale. Ta hoopis tõstis mehe väärikust, puudutades teda ja öeldes: „Ma tahan, saa puhtaks!” (Luuka 5:13).

Muudel juhtudel tervendas Jeesus ka ilma füüsilise kontaktita – mõnikord isegi kauge vahemaa tagant. Ent sel korral arvas ta heaks meest puudutada (Matteuse 15:21–28; Markuse 10:51, 52; Luuka 7:1–10). Kuna mees oli „täis pidalitõbe”, polnud ta tõenäoliselt aastaid ühegi inimesega füüsilises kontaktis olnud. Kui lohutav võis küll olla taas kellegi puudutust tunda! Kahtlemata polnud see mees lootnud muud kui pidalitõvest terveks saada. Ent viis, kuidas Jeesus ta terveks tegi, aitas lisaks tervisele taastada midagi enamat – mehe eneseväärikuse. Kas on realistlik uskuda, et ka tänapäeva maailmas leidub inimesi, kes sama moodi hoolivad teiste väärikusest? Kui jah, siis milles peaks see hoolimine avalduma?

Reegel, mis austab inimväärikust

Jeesuselt on pärit ütlus, mida paljud peavad kuulsaimaks eales antud juhiseks inimsuhete vallas: „Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile” (Matteuse 7:12). See käitumisjuhis, mida on nimetatud ka kuldseks reegliks, ergutab osutama kaasinimesele austust lootuses kogeda vastu sedasama.

Nagu ajalugu näitab, ei kaldu inimene loomu poolest seda reeglit järgima; küllaltki tihti toimitakse sellele risti vastupidi. „Ausalt öeldes mulle meeldis teisi alandada,” räägib  mees, keda nimetame Haroldiks. „Kõigest paari repliigiga võisin teisi ärritada, piinlikku olukorda panna või isegi nutma ajada.” Kuid midagi juhtus Haroldi elus, mis sundis teda oma käitumist muutma. „Jehoova tunnistajad hakkasid mind külastama. Tagasi vaadates on mul piinlik isegi mõelda sellele, kuidas ma nendega mõnikord rääkisin ja neid kohtlesin. Aga nad ei andnud alla, ning vähehaaval jõudsid Piibli tõed mu südamesse ja ajendasid mind ennast muutma.” Nüüd teenib Harold kristliku kogudusevanemana.

Haroldi kogemus annab tunnistust sellest, et „Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi, ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja” (Heebrealastele 4:12). Jumala Sõnal on vägi puudutada inimese südant ning muuta tema mõtteviisi ja käitumist. See ongi kaasinimeste väärika kohtlemise võti: puhtsüdamlik soov aidata, mitte haiget teha, austada, mitte alandada (Apostlite teod 20:35; Roomlastele 12:10).

Tõeline inimväärikus taastatakse

Seesama soov panebki Jehoova tunnistajaid rääkima teistele Piibli imelisest lootusest (Apostlite teod 5:42). Pole paremat viisi väljendada austust kaasinimese ja tema väärikuse vastu kui jagada temaga „head sõnumit millestki paremast” (Jesaja 52:7, UM). See „midagi paremat” hõlmab riietumist „uude inimesse”, kes on surmanud endas himu teisi alandada (Koloslastele 3:5–10). Samuti hõlmab see Jehoova eesmärki kaotada peatselt need tingimused ja hoiakud, mis röövivad inimestelt väärikuse, ning teha lõpp Kurat-Saatanale, vääritu käitumise õhutajale (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10; Ilmutuse 20:1, 2, 10). Üksnes siis, kui „maa on täis Jehoova tundmist”, on võimalik olukord, kus igaühe õigus väärikusele on reaalselt tagatud (Jesaja 11:9).

Innustame sind selle imelise lootuse kohta teadmisi omandama. Jehoova tunnistajatega läbi käies võid veenduda, et Piibli põhimõtete järgi toimimine austab teiste väärikust. Lisaks saad teada, kuidas Jumala Kuningriik rajab peatselt uue ja kaugelt parema maailma, kus „inimesele igiomast väärikust” austatakse ega tallata enam kunagi jalge alla.

[Kast/pilt lk 6]

Jäädes laitmatuks, säilitasid nad eneseväärikuse

Teise maailmasõja päevil saadeti üle 2000 Jehoova tunnistaja oma tõekspidamiste pärast natslikesse koonduslaagritesse. Endine Ravensbrücki koonduslaagri vang Gemma La Guardia kommenteeris Jehoova tunnistajate silmatorkavat põhimõttekindlust oma raamatus „My Story”: „Mingil ajal teatas gestaapo, et iga piibliuurija, kes oma uskumustest lahti ütleb ja sellekohasele avaldusele alla kirjutab, saab vabaks ning pääseb edaspidisest tagakiusamisest.” Nende kohta, kes keeldusid avaldusele alla kirjutamast, märgib ta: „Nad eelistasid pigem edasi vaevelda ja oodata kannatlikult oma päästepäeva.” Miks Jehoova tunnistajad sellise seisukoha võtsid? Praegu üle 80-aastane Magdalena, keda mainiti eelmise artikli alguses, selgitab: „Jehoovale ustavaks jääda oli tähtsam kui iga hinna eest ellu jääda. Meie väärikus nõudis, et jääksime laitmatuks.” *

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Jeesus kohtles väärikusega neid, keda ta tervendas

[Pilt lk 7]

Jehoova tunnistajad austavad teiste väärikust, rääkides neile „head sõnumit millestki paremast”