Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jõhvsärk ja vaimsus

Jõhvsärk ja vaimsus

Jõhvsärk ja vaimsus

SEDA kandis Prantsusmaa kuningas Louis IX. Selle abil hoidis end kuude kaupa 19–20 tundi järjest ärkvel noor juuratudeng Thomas More. Teadu järgi kandis ta seda tegelikult enamiku aja oma elust. Ja kui Canterbury peapiiskop Thomas Becket Canterbury katedraalis mõrvati, leiti see kõigile üllatuseks tema rõivaste alt. Mis oli neil ajaloolistel tegelastel ühist? Nad kandsid jõhvsärki, mille abil nad üritasid suretada oma liha.

Jõhvsärk oli kitsekarvast tehtud kare rõivaese, mida kanti vastu ihu ning mis tekitas nahka ärritades suurt ebamugavust. Peale selle pakkus see soodsat elupaika täidele. Thomas Becket olevat kandnud lisaks jõhvsärgile ka samast materjalist aluspükse, kuni „see kihas satikatest”. Pärast 16. sajandit hakkas kitsekarva mõnikord asendama nahka kraapiv peen kidaline traat. Sellest valmistatud särk põhjustas kandjale veelgi suuremat vaeva.

Nagu ütleb üks teatmeteos, oli jõhvsärgi kandmise, nagu ka muude lihasuretamismooduste eesmärgiks „taltsutada tõrgest liha ning seeläbi soodustada vaimsema meele- ja elulaadi väljakujunemist”. Seda rõivaeset ei kandnud mitte ainult askeedid, vaid ka tavalised ilmikud, kõrged võimukandjad nende hulgas. Mõned ordud peavad sellest tavast kinni veel tänapäevalgi.

Kas jõhvsärgi kandmine või oma keha muul kombel vintsutamine teeb kellestki vaimse inimese? Ei, vaimsus ei sõltu selliste tavade järgimisest. Apostel Paulus tegelikult taunis „ihu kurnamist” (Koloslastele 2:23). * Pigem kasvab tõeline vaimsus siis, kui püüelda Jumala tundmise poole tema Sõna hoolega uurides ja saadud teadmisi ellu rakendades.

[Allmärkus]

^ lõik 5 Seda teemat käsitletakse lähemalt 1997. aasta 8. oktoobri ajakirja „Ärgake!” rubriigis „Piibli seisukoht: kas askees on tarkuse võti?” (inglise keeles).

[Piltide allikaviited lk 32]

Kuningas Louis IX, ülal: raamatust Great Men and Famous Women; Thomas Becket, keskel: raamatust Ridpath’s History of the World (Vol. IV); Thomas More, all: raamatust Heroes of the Reformation, 1904