Ole tark – karda Jumalat!

„Jehoova kartus on tarkuse algus.” (ÕPETUSSÕNAD 9:10)

1. Miks on paljudel jumalakartuse mõistest raske aru saada?

OLI aeg, mil seda, kui inimese kohta öeldi, et ta on jumalakartlik, peeti komplimendiks. Tänapäeval peavad paljud jumalakartuse mõistet veidraks ja raskesti arusaadavaks. „Miks ma peaksin Jumalat kartma,” võidakse küsida, „Jumal on ju armastus.” Selliste inimeste meelest on kartus negatiivne, koguni halvav emotsioon. Ent tõelisel jumalakartusel on palju laiem tähendus, ning nagu me seda võime näha, pole see pelgalt tundmus.

2., 3. Mida tähendab tõeline jumalakartus?

² Piiblilises mõistes on jumalakartus positiivne tunnus (Jesaja 11:3). See on südamest tulev aukartus ja sügav lugupidamine Jumala vastu, tugev soov talle mitte meelepaha valmistada (Laul 115:11). See tähendab Jumala moraalinormide tunnustamist ja nende vankumatut järgimist ning soovi võtta oma elus omaks Jumala õige ja vale käsitus. Teatmeteose kohaselt väljendub sellises tervemeelses kartuses „põhjapanev suhtumine Jumalasse, millest tuleneb arukas käitumine ning hoidumine mis tahes vormis kurjusest”. Jumala Sõna ütleb tabavalt: „Jehoova kartus on tarkuse algus” (Õpetussõnad 9:10).

³ Muidugi mõista haarab jumalakartus inimelu mitmesuguseid tahke. Sellega ei kaasne mitte ainult tarkus, vaid ka rõõm, rahu, heaolu, pikk iga, lootus ja kindlustunne (Laul 2:11; Õpetussõnad 1:7; 10:27; 14:26; 22:4; 23:17, 18; Apostlite teod 9:31). Sellega seostub tihedalt usk ja armastus. Tegelikult hõlmab see kõiki meie suhteid Jumala ja kaasinimestega (5. Moosese 10:12; Iiob 6:14; Heebrealastele 11:7). Jumalakartuses on ka sügav veendumus, et meie taevane Isa hoolib igaühest meist ning on valmis meie üleastumisi andestama (Laul 130:4). Põhjust Jumala ees hirmu tunda on vaid õelatel, kes ei tunne kahetsust (Heebrealastele 10:26–31). *

Õppigem Jehoovat kartma

4. Kuidas me võime paremini ’õppida Jehoovat kartma’?

⁴ Kuidas me võime ’õppida Jehoovat kartma’, pidades silmas seda, et jumalakartus on arukate otsuste langetamise ja Jumala õnnistuste pälvimise põhitingimusi? (5. Moosese 17:19.) Pühakirjas on talletatud jumalakartlikest meestest ja naistest hulgaliselt näiteid „meile õpetuseks” (Roomlastele 15:4). Mõistmaks paremini, mis tegelikult tähendab Jumalat karta, heitkem valgust ühele neist näidetest – muistse Iisraeli kuningale Taavetile.

5. Mida õpetas karjasetöö Taavetile Jehoova kartuse kohta?

⁵ Jehoova hülgas Iisraeli esimese kuninga Sauli tema inimesekartuse pärast ning jumalakartuse puudumise tõttu (1. Saamueli 15:24–26). Seevastu Taaveti elukäik ja lähedased suhted Jehoovaga loovad pildi temast kui tõeliselt jumalakartlikust mehest. Juba oma varastel eluaastatel karjatas Taavet ühtelugu isa lambaid (1. Saamueli 16:11). Ilmselt aitasid koos karjaga veedetud ööd tähistaeva all Taavetil mõista, mis on Jehoova kartus. Ehkki Taavet suutis haarata vaid murdosakest universumi mõõtmatusest, jõudis ta õige järelduseni – Jumal väärib meie austust ja imetlust. „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud,” kirjutas ta hiljem, „siis mis on inimene, et sa temale  mõtled, ja inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?” (Laul 8:4, 5).

6. Mida Taavet Jehoova ülevust tajudes tundis?

⁶ Taavetit mõjutas tõesti sügavalt see, kui ta võrdles oma väiksust mõõtmatu tähistaevaga. See teadmine ei hirmutanud teda, vaid pani ta Jehoovat ülistama sõnadega: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd!” (Laul 19:2). Selline austus Jehoova Jumala vastu tõmbas Taavetit tema ligi ning sütitas soovi tema täiuslikke teid tundma õppida ja järgida. Võib kujutleda Taaveti tundeid, kui ta laulis: „Sina oled suur ja teed imesid, sina oled Jumal, sina üksi! Õpeta mulle, Jehoova, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime!” (Laul 86:10, 11).

7. Kuidas aitas jumalakartus Taavetit võitluses Koljatiga?

⁷ Kui vilistid Iisraeli aladele tungisid, mõnitas nende umbes kolme meetri pikkune võitleja Koljat iisraellasi, öeldes midagi taolist: „Valige eneste seast üks mees, et saaksime võidelda üks ühe vastu! Kui ta võidab, siis me hakkame teid teenima.” (1. Saamueli 17:4–10.) Saul ja kogu ta sõjavägi tundis kabuhirmu – ent mitte Taavet. Tema teadis, et karta tuleb Jehoovat, mitte inimest, olgu see nii vägev kui tahes. „Mina tulen su juurde vägede Jehoova, Iisraeli väehulkade Jumala nimeI,” ütles Taavet Koljatile, „ja kogu see väehulk saab teada, et Jehoova ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Jehoova võitlus.” Vaid üheainsa lingukiviga – ja Jehoova abiga – lõi Taavet selle gigandi maha (1. Saamueli 17:45–47).

8. Mida õpetavad meile Piibli eeskujud jumalakartlikest inimestest?

⁸ Ka meie ees võivad seista takistused või vaenlased, kes pole sugugi vähem hirmuäratavad kui need, mille või kellega Taavet kokku põrkas. Mida me saame teha? Me saame nendele vastu astuda samal kombel kui Taavet ja teised vanaaja ustavad – jumalakartuses. Jumalakartus suudab inimesekartusest jagu saada. Ustav jumalateenija Nehemja õhutas rõhujate surve alla sattunud kaasiisraellasi: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale” (Nehemja 4:8). Jehoova toetusel suutsid Taavet, Nehemja ja teised ustavad jumalasulased edukalt täita ülesandeid, mis Jumal neile oli andnud. Ka meie suudame seda jumalakartuses teha.

Käsitlegem probleeme jumalakartuses

9. Millistes oludes ilmutas Taavet jumalakartust?

⁹ Pärast seda, kui Taavet oli Koljati surmanud, andis Jehoova talle uusi võite. Kiivas Saul aga üritas algul impulsiivselt, siis kavalusega ja lõpuks sõjaväe abiga Taavetit tappa. Olgugi et Jehoova oli Taavetile kinnitanud, et temast saab kuningas, tuli Taavetil aastaid põgeneda, võidelda ja oodata Jehoova õiget aega, et teda kuningaks tõstetaks. Kõige sellega näitas Taavet, et ta tõelist Jumalat kardab (1. Saamueli 18:9, 11, 17; 24:3).

10. Kuidas ilmutas Taavet ohtlikus olukorras olles jumalakartust?

¹⁰ Kord otsis Taavet pelgupaika vilistite linna Gati (kust oli pärit ka Koljat) kuninga Aakise juurest (1. Saamueli 21:11–16). Kuninga sulased kaebasid Taaveti peale, et see on nende rahva vaenlane. Kuidas Taavet selles ohtlikus olukorras toimis? Ta valas oma südame välja palves Jehoovale (Laul 56:2–5, 12–14). Ehkki Taavet oli sunnitud pääsemise nimel teesklema hullumeelset, teadis ta, et tegelikult on tema päästjaks Jehoova, kes ta püüdeid õnnistab. Taaveti täiesti siiras lootus Jehoovale ja usaldus tema vastu näitas, et ta on tõesti jumalakartlik (Laul 34:5–7, 10–12).

11. Kuidas me saame Taaveti kombel ilmutada katsumuses olles jumalakartust?

¹¹ Nagu Taavet, võime meiegi ilmutada jumalakartust, kui loodame Jumala tõotusele aidata meil probleemidega toime tulla. „Veereta Jehoova peale oma tee ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!” ütles Taavet (Laul 37:5). See ei tähenda, et me jätame oma  probleemid lihtsalt Jehoova hooleks, ilma et me ise võimaluste piires tegutseksime, ning jääme ootama, et tema meie eest asjad lahendaks. Kui Taavet oli palunud Jumalalt abi, ei jätnud ta asja sinnapaika. Ta kasutas Jehoovalt saadud füüsilisi ja intellektuaalseid võimeid ning võttis probleemi käsile. Siiski Taavet teadis, et inimese püüded üksi ei pruugi kordaminekut tagada. Samamoodi peaks see olema ka meie puhul. Olles teinud kõik, mis on meie võimuses, tuleb meil ülejäänu jätta Jehoova hooleks. Tegelikult ei jäägi meil tihtilugu üle muud kui loota Jehoovale. Sellises olukorras ilmneb meie tõeline jumalakartus. Me võime ammutada troosti Taaveti puhtsüdamlikust ütlusest: „Jehoova osadus on neil, kes teda kardavad” (Laul 25:14).

12. Miks me peaksime võtma oma palveid tõsiselt ning milline meelelaad ei tohiks meil kunagi olla?

¹² Seega peaksime võtma oma palveid ja suhteid Jumalaga tõsiselt. Jehoova poole pöördudes peame „uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6; Jakoobuse 1:5–8). Ja kui ta aitab meid, peaksime ’olema tänulikud’, nagu apostel Paulus meile soovitab (Koloslastele 3:15, 17). Me ei tohiks sarnaneda nendega, kelle iseloomustuseks ütleb üks kogenud võitud kristlane: „Nende meelest on Jumal nagu mingi taevane teenindaja. Kui nad midagi soovivad, tarvitseb neil vaid sõrmi nipsutada – ja kohal ta ongi. Aga kui nad on soovitu kätte saanud, tahavad nad, et ta kaoks.” Selline meelelaad räägib jumalakartuse puudumisest.

Kui minetati jumalakartus

13. Millal jäi Taavetil vajaka austusest Jumala käsuseaduse vastu?

¹³ Kogedes hädaajal Jehoova abi, süvenes Taavetis jumalakartus ning tugevnes usaldus tema vastu (Laul 31:23–25). Ent toimus kolm tähelepanuväärset juhtumit, mil Taavet jumalakartuse minetas, nii et see tõi kaasa tõsised tagajärjed. Esimese juhtumi puhul käskis ta toimetada Jehoova seaduselaeka Jeruusalemma vankril, mitte leviitide õlgadel, nagu Jumala käsuseadus seda ette nägi. Kui vankrit juhtinud Ussa haaras seaduselaekast kinni, et see ümber ei läheks, suri ta oma „eksimuse pärast” silmapilkselt. Jah, Ussa patustas tõsiselt, ent lõppkokkuvõttes tõi traagilised  tagajärjed see, et Taavetil jäi vajaka kohasest austusest Jumala käsuseaduse vastu. Jumalakartus tähendab toimimist kooskõlas Jumala korraldustega (2. Saamueli 6:2–9; 4. Moosese 4:15; 7:9).

14. Mis oli selle tagajärg, et Taavet Iisraeli loendas?

¹⁴ Hiljem korraldas Taavet Saatana õhutusel Iisraeli võitlusvõimeliste meeste loenduse (1. Ajaraamat 21:1). Seda tehes minetas Taavet jumalakartuse ning tagajärjeks oli 70 000 iisraellase surm. Olgugi et Taavet Jehoova ees kahetses, tabasid teda ja neid, kes teda ümbritsesid, rängad kannatused (2. Saamueli 24:1–16).

15. Mis põhjusel langes Taavet hooruspattu?

¹⁵ Kui Taavet ühel teisel korral ajutiselt jumalakartuse minetas, oli tagajärjeks ebamoraalne vahekord Uurija naise Batsebaga. Taavet teadis, et on väär rikkuda abielu või isegi himustada teise inimese abielupartnerit (2. Moosese 20:14, 17). Probleem sai alguse sellest, et Taavet jäi kümblevat Batsebat silmitsema. Kohane jumalakartus oleks pidanud sundima Taavetit otsekohe oma pilku ja mõtteid mujale juhtima. Kuid selle asemel jäi Taavet ilmselt teda ainiti vaatama, kuni iha jumalakartusest võitu sai (Matteuse 5:28; 2. Saamueli 11:1–4). Taavet unustas, et Jehoova on tihedalt seotud iga tema elutahuga (Laul 139:1–7).

16. Milliseid tagajärgi tuli Taavetil oma väärteo pärast kannatada?

¹⁶ Taaveti lubamatust armusuhtest Batsebaga sündis poeg. Peagi pärast seda läkitas Jehoova oma prohveti Naatani Taaveti pattu paljastama. Olles hakanud asjast taas õigesti aru saama, taastus Taavetis jumalakartus ning ta tundis kahetsust. Ta anus Jehoovat, et see teda kõrvale ei heidaks ega võtaks temalt ära oma püha vaimu (Laul 51:9, 13). Jehoova andestas Taavetile ja kergendas karistust, ent ta ei  kaitsnud Taavetit mitte kõigi tema tegude halbade tagajärgede eest. Taaveti poeg suri ning ta peret tabas südamevalu ja kurbus ka edaspidi. Millist hinda küll nõudis jumalakartuse ajutine minetamine! (2. Saamueli 12:10–14; 13:10–14; 15:14.)

17. Kirjelda, millist südamevalu patustamine võib põhjustada.

¹⁷ Samuti tänapäeval võib jumalakartuse minetamine moraaliküsimustes anda tõsise ja kauakestva järelmõjuga tagasilöögi. Võib kujutleda, millist hingevalu tundis noor abielunaine, kui ta sai teada, et tema kristlik abikaasa oli võõrsil tööl olles truudusetu olnud. Vapustusest ja südamevalust kägaras, peitis naine näo käte vahele ja purskas nutma. Kui kaua aega kulub selleks, et ta mees taas tema usalduse ja lugupidamise pälvib? Sellistest traagilistest tagajärgedest saab hoiduda, kui tõesti Jumalat karta (1. Korintlastele 6:18).

Jumalakartus hoiab meid patu eest

18. Milline on Saatana eesmärk ja tegutsemismeetod?

¹⁸ Saatan on aina hoogustamas maailma kõlbeliste väärtuste allakäiku, sealjuures on tema eriliseks sooviks laostada tõsikristlasi. Selleks on ta valinud kõige otsesema tee meie südamesse ja meelde – ta kasutab ära meie tundemeeli, eriti meie silmi ja kõrvu (Efeslastele 4:17–19). Kuidas sina reageerid, kui puutud ootamatult kokku ebamoraalsete piltide, repliikide või inimestega?

19. Kuidas aitas jumalakartus ühel kristlasel ahvatlusest jagu saada?

¹⁹ Näiteks võiksime rääkida Euroopas elavast Andrést *, kristlikust kogudusevanemast, isast ja arstist. Kui André oli haiglas öövalves, jätsid naiskolleegid korduvalt ta padjale südamekesega kaunistatud sedeleid ettepanekuga olla seksuaalvahekorras. Vankumatult tõrjus André nende lähenemiskatsed tagasi. Selleks, et pääseda kõlblusetust keskkonnast, otsis ta endale teise töökoha. Jumalakartus osutus väga targaks valikuks ja tõi kaasa õnnistusi, sest praegu teenib André osaajaliselt selle maa Jehoova tunnistajate harubüroos.

20., 21. a) Kuidas aitab jumalakartus meil hoiduda patustamast? b) Mida käsitleb järgnev artikkel?

²⁰ Väärate mõtete haudumine võib viia inimese meeleseisundini, kus ta on valmis heitma kõrvale kallihinnalised suhted Jehoovaga, et saada vastutasuks midagi, millele tal puudub õigus (Jakoobuse 1:14, 15). Kui me aga kardame Jehoovat, siis me hoidume – koguni eemaldume – inimestest, paikadest, toimingutest ja meelelahutusest, mis võiksid meie moraalset valvsust hajutada (Õpetussõnad 22:3). Millised tahes raskused või ohvrid sellega ka ei seonduks, on see kõik võrreldes Jumala heakskiidust ilmajäämisega tühine (Matteuse 5:29, 30). Kahtlemata tähendab jumalakartus ka seda, et me eales ei tegele millegi ebamoraalsega, kaasa arvatud mis tahes vormis pornograafiaga, vaid eemaldame oma „silmad tühja vaatamast”. Kui me nii teeme, võime kindlalt loota, et Jehoova ’elustab meid oma teedel’ ning annab meile kõike, mida me tegelikult vajame (Laul 84:12; 119:37).

²¹ Tegutsemine siiras jumalakartuses on tõesti alati tark tee. Samuti on see ehtsa õnne allikas (Laul 34:10). Seda selgitab järgnev artikkel.

[Allmärkused]

Kas oskad selgitada?

• Milliseid kristlikke omadusi kätkeb jumalakartus?

• Kuidas hajutab jumalakartus inimesekartuse?

• Kuidas me saame näidata, et suhtume palvesse õigesti?

• Mil kombel takistab jumalakartus meid patustamast?

[Küsimused]

[Pilt lk 23]

Taavet õppis jumalakartust Jehoova kätetööd vaadeldes

[Pildid lk 24]

Kuidas sa ootamatult ahvatlevasse olukorda sattudes reageerid?