Elatanud, kuid mitte eraldunud

KUI vanus nõuab oma, jäävad paljud eakad jõetuks ja võivad ühiskonnast eralduda. Nii polnud see aga Fernand Rivaroli puhul, kes suri 95-aastaselt Genfis Šveitsis. Ta elas üksi, kuna ta abikaasa oli surnud ja tema abielus tütar elas omaette. Kuigi ta oli sunnitud veetma suurema osa ajast kodus, polnud ta üksildane. Sageli istus ta elutoas laua taga ja helistas inimestele, et nendega vaimsetel teemadel vestelda.

Oma sündmusrikka elu jooksul oli Fernand olnud mõnda aega küll ka sõnasõnaliselt teistest eraldatud, nimelt ajal, mil ta vangis oli. Mille eest ta vangi pandi? Kui Fernandist ja ta abikaasast said 1939. aastal Jehoova tunnistajad, puhkes Euroopas Teine maailmasõda. Fernand hoidis kinni Piibli põhjal tehtud otsusest mitte kellelegi kahju teha. Seetõttu jäi ta ilma töökohast ja pidi mitmel korral vangis istuma – kokku viis ja pool aastat –, mille jooksul ta oli eraldatud oma naisest ja tütrekesest.

Minevikule mõeldes sõnas Fernand: „Paljude arvates ma lasin käest hea töökoha ja jätsin oma pere hooletusse. Inimesed põlgasid mind ja kohtlesid kui kurjategijat. Ent kui ma nendele keerulistele aastatele tagasi mõtlen, meenub mulle väga eredalt see, kuidas Jehoova toetas ja aitas meid. Sellest on nüüd möödunud hulk aastaid, kuid ma loodan Jehoova peale sama kindlalt nagu tollal.”

Seesama usk ajendas Fernandit telefoni teel teistele Pühakirjal põhinevat lootust jagama. Kui tal oli olnud kellegagi tore vestlus, saatis ta talle posti teel piiblilist kirjandust. Hiljem helistas ta sellele inimesele uuesti ja tundis huvi, kuidas talle meie väljaanded meeldivad. Vahel sai Fernand ka mõne tänukirja, mis tegi ta väga rõõmsaks.

Võib-olla juhtub sullegi helistama keegi Fernandi-sarnane Jehoova tunnistaja. Miks mitte ta ära kuulata, et teada saada, mida ta õigupoolest usub? Jehoova tunnistajad on alati heameelega valmis sulle oma uskumustest rääkima.