Kui su lähedane hülgab Jehoova

MARK ja Louise * on Jehoova tunnistajad, kes õpetasid oma lastele armastuse ja hoolega Pühakirja põhimõtteid, nii nagu Piibel kristlikke vanemaid tegema õhutab (Õpetussõnad 22:6; 2. Timoteosele 3:15). Siiski ei tahtnud kõik nende lapsed täiskasvanuks saades enam Jehoovat teenida. „Mu süda valutab nende pärast,” ütleb Louise. „Mu hing on haige ja ma ei suuda teha nägu, et kõik on korras. Kui teised räägivad oma poegadest, tõuseb mul klomp kurku ja ma pean pisaraid tagasi hoidma.”

On loomulik, et Jehoova tunnistajad, kelle pereliige lakkab Jumalat teenimast ja Pühakirja põhimõtete järgi elamast, tunnevad suurt kurbust. „Ma armastan oma õde väga,” ütleb Irene. „Ma teeks ükskõik mida, et ta Jehoova juurde tagasi tuleks!” Maria, kelle vend Jehoovast ära pöördus ning hakkas elama ebamoraalset elu, sõnab: „See oli mulle ränk hoop, sest ta oli olnud mulle igas mõttes imehea vend. Tunnen temast eriti suurt puudust perekondlikel koosviibimistel.”

Miks see on nii valus?

Miks on kristlastele oma lapse või mõne muu sugulase vaimne kaotus nii raske? Sest nad teavad, et Piibel tõotab ustavatele Jehoova teenijatele igavest elu paradiisis (Laul 37:29; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3–5). Nad igatsevad olla seal koos oma abikaasa, laste, vanemate, vendade-õdede ja lastelastega. Kuid nad teavad, et nende lähedased, kes lakkavad Jumalat teenimast, võivad sellest õnnistusest ilma jääda. See mõte kurvastabki kristlasi. Peale selle saavad nad aru, et Jehoova käskude ja põhimõtete järgi elamine tuleb kasuks juba praegu. Seepärast ongi Jehoova teenijad murtud, kui näevad, et nende lähedased külvavad halba, mis tähendab, et neil tuleb ka lõigata halba (Jesaja 48:17, 18; Galaatlastele 6:7, 8).

 Nendel, kes pole niisugust kaotust ise kogenud, võib olla raske aru saada, kui ränk see on. Sellega on seotud peaaegu kõik elu tahud. „Mul on üha raskem vaadata, kuidas vanemad koosolekutel oma lastega räägivad ja koos nendega naeravad,” ütleb Louise. „Tunnen isegi rõõmsatel sündmustel tühjust.” Üks kristlik kogudusevanem meenutab neid nelja aastat, mil tema kasutütar nendega läbi ei käinud. Ta ütleb: „Tihtipeale oli meil kurb ka ilusatel hetkedel. Kui tegin oma naisele kingituse või viisin ta kuskile nädalavahetuseks, puhkes ta nutma, kuna tütar ei olnud meiega.”

Kas kristlased, kellest eespool juttu oli, võtavad asja liiga traagiliselt? Ei. Tegelikult võib öelda, et nad ilmutavad Jehoova omadusi, sest ta lõi inimesed enda näo järgi (1. Moosese 1:26, 27). Mida see tähendab? Mõelgem, mida tundis Jehoova, kui iisraellased tema vastu mässasid. Laulust 78:38–41 saame teada, et see tegi Jehoovale meelehaiget. Siiski ta oli nendega kannatlik, ta hoiatas ja karistas neid ning andestas neile korduvalt, kui nad kahetsesid. On siis ilmne, et Jehoova tunneb kiindumust oma loodute, oma kätetöö vastu ega hülga neid kergekäeliselt (Iiob 14:15; Joona 4:10, 11). Jumal lõi ka inimese võimega tunda samasugust kiindumust, mida tema tunneb, ning eriti tugevad võivad olla pereliikmete vahelised  sidemed. Seega pole midagi imelikku, kui inimesed oma lähedase vaimse kaotuse üle kurvastavad.

Tegelikult on sugulase vaimne kaotus tõeliste jumalateenrite üks raskemaid katsumusi (Apostlite teod 14:22). Jeesus ütles, et tema sõnumi vastu võtmine võib põhjustada mõningates peredes lahkmeelt (Matteuse 10:34–38). See ei tähenda, et Piibli sõnum iseenesest perekonnas lõhesid tekitaks, pigem on selle põhjustajaks uskmatu pereliige, kes ei tunnusta kristlikke põhimõtteid või on neile lausa vastu, või siis Jumala hüljanud pereliige, kes ei järgi enam Piibli põhimõtteid. Kõigele vaatamata võime olla tänulikud, et Jehoova ei jäta oma ustavaid teenijaid katsumuste keerises ilma abita. Millised Piibli põhimõtted võivad aidata lähedase vaimse kaotuse korral kurvastust taluda ning elust isegi rõõmu ja rahulolu tunda?

Toimetulek

„Ehitage endid ... ja hoidke endid Jumala armastuses” (Juuda 20, 21, P 1938–40). Võib-olla sa ei saagi praegu midagi teha, et aidata pereliiget, kes on lakanud Jehoovat teenimast. Aga mida sa saad teha ja peadki tegema, on iseenda ja teiste Jehoovale ustavate pereliikmete üles ehitamine. Veronica, kelle kolmest pojast kaks lakkasid Jehoovat teenimast, ütleb: „Meile abikaasaga öeldi, et kui jääme ise vaimselt tugevaks, siis saame kõige paremini olla toeks oma poegadele, kui nad peaksid ükskord mõistusele tulema. Kuhu oleks läinud kadunud poeg siis, kui isa poleks olnud teda vastu võtmas?”

Selleks, et ise tugevaks jääda, keskendu vaimsetele tegevustele. Ära jäta unarusse mõttekat Piibli lugemist ja koosolekutel käimist. Paku ka võimaluste piires abi teistele koguduseliikmetele. On tõsi, et alguses on kõike seda raske teha. Veronica meenutab: „Minu esimene reaktsioon oli see, et tahtsin olla üksi nagu haavatud loom. Abikaasa aga aitas mul vaimseid tegevusi jätkata. Tänu temale võtsin end kokku ja läksin koosolekule. Eriti suuri jõupingutusi nõudis mult konvendile minek ja suure hulga inimestega kokkupuutumine. Ometi tundsime, et konvendiprogramm aitas meid Jehoovaga veelgi lähedasemaks saada. Väga palju aitas see konvent ka meie poega, kes oli Jehoovale ustavaks jäänud.”

Maria, keda varem mainiti, tunneb, et teda on väga palju aidanud kuulutustöö, ning praegu uurib ta Piiblit nelja inimesega. Sama tunneb ka Laura, kes ütleb: „Kuigi ma pole osanud oma lapsi nii hästi kasvatada kui mõned teised pered ja ma ei suuda veelgi ühtki päeva nutmata mööda saata, tänan ma ikkagi Jehoovat, et võin praegustel viimsetel päevadel Piibli sõnumiga teisi perekondi aidata.” Ken ja Eleanor, kelle täiskasvanud lapsed lahkusid kogudusest, kolisid piirkonda, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele on suurem, ning alustasid täisajalist teenistust. See on aidanud neil suhtuda  asjadesse objektiivselt ning mitte lasta kurbusel end matta.

Ära kaota lootust. Armastus „loodab kõik” (1. Korintlastele 13:7). Ken, keda eespool mainiti, ütleb: „Kui meie lapsed tõetee hülgasid, tundus mulle, nagu oleksid nad surnud. Pärast oma õe surma mu suhtumine aga muutus. Olen tänulik, et mu lapsed pole sõna-sõnalt surnud ning et Jehoova on ikka valmis neid enda juurde tagasi võtma.” Paljud, kes on lahkunud tõeteelt, on tõepoolest hiljem tagasi tulnud (Luuka 15:11–24).

Ära süüdista iseennast. Eriti just need, kelle laps on Jehoova teenimisest loobunud, võivad hakata möödunule mõeldes kahetsema, et nad ei toiminud mõningail juhtumeil teisiti. Ent nagu ütleb Hesekieli 18:20, peab Jehoova valede valikute eest vastutavaks patustajat ennast, mitte tema vanemaid. On huvitav, et Õpetussõnade raamat, kus on palju mõtteterasid vanemate kohustuste kohta kasvatada oma lapsi õigesti, sisaldab üle nelja korra rohkem nõuandeid noortele kuulata oma vanemaid ja kuuletuda neile. Jah, lastel on kohustus elada Piibli õpetuste järgi, mida nende ebatäiuslikud vanemad neile jagavad. Tõenäoliselt tegid sina laste kasvatamisel oma parima. Ent isegi sel juhul, kui sa tunned, et mõni asi läks viltu sinu süü läbi, ei tähenda see ilmtingimata, et sinu pereliige lahkus tõeteelt sinu tehtud vigade tõttu. Igatahes ei võida sa midagi sellega, kui süüdistad end lakkamatult: „Oh, oleks ma ainult . . . ” Õpi oma vigadest, ära korda neid ning palu Jehoovalt andestust (Laul 103:8–14; Jesaja 55:7). Seejärel suuna oma pilk tulevikku, ära keskendu minevikule.

Ära ärritu teiste peale. Teistel, kes pole kogenud seda, mida sina, võib olla raske leida sinu julgustamiseks ja lohutamiseks õigeid sõnu. Peale selle on inimesed erinevad. See, mis tundub julgustav ja lohutav ühele, ei pruugi seda olla teisele. Nii et kui keegi ütleb sulle midagi, mis sind endast välja viib, järgi apostel Pauluse nõuannet ’sallida üksteist ja andeks anda üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale’ (Koloslastele 3:13).

Pea lugu Jehoova korraldusest eksinuid distsiplineerida. Kui sinu sugulast on koguduses distsiplineeritud, siis tea, et selle taga on Jehoova ning seda tehakse kõigi, ka sinu sugulase heaolu silmas pidades (Heebrealastele 12:11). Seepärast ära kritiseeri kogudusevanemaid, kes su sugulast distsiplineerisid, ega nende otsuseid. Pea meeles, et kõige parem on tegutseda igas asjas Jehoova viisil ning et tema korraldustele vastu hakkamine ainult lisab muret.

Pärast seda, kui iisraellased lahkusid Egiptusest, mõistis rahvale kohut Mooses (2. Moosese 18:13–16). Kohtuotsus, mis tuli kasuks ühele inimesele, ei pruukinud olla soodus teisele. Niisiis pole raske ette kujutada, et osa inimesi võis Moosese otsustes pettunud olla. Moosese kohtuotsuste kallal norimine võis viia mõningate mässudeni tema positsiooni vastu. Ometi kasutas Jehoova oma rahva juhtimisel ikkagi Moosest ning ta ei karistanud mitte teda, vaid mässajaid ja nende pereliikmeid, kes neid toetasid (4. Moosese 16:31–35). Me võime minevikust õppida, püüdes pidada lugu teokraatlikult langetatud otsustest ja tegutseda nendega kooskõlas.

 Delores meenutab, kui raske tal oli säilitada tasakaalu, kui tema tütart koguduses distsiplineeriti. „Mind aitas see, kui lugesin üha uuesti ja uuesti neid artikleid, mis käsitlesid Jehoova korralduste mõistlikkust. Võtsin endale eraldi märkmiku, kuhu kirjutasin vastavaid mõtteid nii kõnedest kui ka artiklitest, mis aitaksid mul vastu pidada ja Jehoovat edasi teenida,” ütleb ta. See mõte juhib meid järgmise tähtsa toimetuleku teguri juurde.

Räägi oma tunnetest. Abi võib olla ka sellest, kui räägid oma tunnetest mõnele usaldusväärsele sõbrale. Usalda oma mõtteid niisugusele inimesele, kes aitab sul säilitada positiivset suhtumist. Kõige enam toob aga kergendust see, kui ’valad välja oma südame’ palves Jehoova ette * (Laul 62:8, 9). Miks? Sest Jehoova mõistab sind täielikult. Näiteks võib sulle tunduda, et sellise emotsionaalse valu kogemine on ebaõiglane. Sina polnud ju see, kes Jehoova maha jättis. Räägi oma tunnetest Jehoovale ja palu abi, et sa võiksid suhtuda olukorda kainemalt (Laul 37:5).

Aja möödudes suudad sa oma tundeid kindlasti paremini valitseda. Seni aga ära anna alla, vaid püüa ikka olla oma taevasele Isale meelepärane ning ära kunagi arva, et niisugused pingutused on tulutud (Galaatlastele 6:9). Pea meeles, et kui hülgaksime Jehoova, ei kaoks meie probleemid ikkagi. Kui aga jääme talle ustavaks, annab ta meile katsumustes abi. Võid olla kindel, et Jehoova näeb täpselt, millises olukorras sa oled, ning annab sulle vajalikku abi õigel ajal (2. Korintlastele 4:7; Filiplastele 4:13; Heebrealastele 4:16).

[Allmärkused]

[Kast lk 19]

Kuidas toime tulla

◆ „Ehitage endid ... ja hoidke endid Jumala armastuses” (Juuda 20, 21, P 1938–40).

◆ Ära kaota lootust (1. Korintlastele 13:7).

◆ Ära süüdista iseennast (Hesekiel 18:20).

◆ Ära ärritu teiste peale (Koloslastele 3:13).

◆ Pea lugu Jehoova korraldusest eksinuid distsiplineerida (Heebrealastele 12:11).

◆ Räägi oma tunnetest (Laul 62:8, 9).

[Kast/pilt lk 21]

Kui sina oled Jehoova hüljanud

Olgu selleks siis mistahes põhjus, on ohus sinu suhted Jehoovaga ja ka sinu tulevikulootus. Võib-olla on sul soov Jehoova juurde tagasi pöörduda. Kas sa teed selleks pingutusi juba praegu või lükkad seda edasi, oodates nii-öelda õiget aega? Ära unusta, et Harmagedooni tormituuled pole enam kaugel. Pealegi on elu selles maailmas lühike ja ebakindel. Sa ei või olla kindel isegi selles, kas oled elus homme (Laul 102:4; Jakoobuse 4:13, 14). Üks mees, kellel diagnoositi ravimatu haigus, ütles: „Sel ajal, kui haigestusin, teenisin Jehoovat täisajaliselt. Mu südametunnistus Jehoova ees oli puhas. See on mulle praegu lohutuseks.” Mida oleks see mees aga tundnud siis, kui ta poleks sel ajal Jehoovat teeninud, vaid mõelnud, et küll jõuab tema juurde tagasi pöörduda? Kui sina oled Jehoova maha jätnud, on parim aeg tema poole tagasi pöörduda just praegu.

[Pildid lk 18]

Vaimsetele tegevustele keskendumine aitab suhtuda olukorda objektiivselt