Mis kasu on religioonist?

„MA VÕIN olla hea inimene ka ilma, et oleksin usklik!” See on levinud vaade. Paljusid ausaid, osavõtlikke, vastutustundlikke inimesi ei huvita religioon. Näiteks suurem osa lääneeurooplasi väidab küll, et usub Jumalat, ent kirikuskäijaid on nende hulgas suhteliselt vähe. * Isegi Ladina-Ameerikas käib jumalateenistustel ainult 15–20 protsenti katoliiklastest.

Võib-olla oled ka sina nende paljude hulgas, kelle arvates pole religioonil parema eluga mingit pistmist. Samas oled sa ilmselt teadlik sellest, et aastakümneid tagasi, meie vanavanemate ajal, olid inimesed üldiselt tükk maad usklikumad kui tänapäeval. Miks religioon enam paljusid ei huvita? Kas inimene võib olla hea, ilma et ta oleks usklik? Kas on olemas mõni selline religioon, millest on tõesti kasu?

Miks paljud on religioonile selja keeranud

Sajandeid uskus enamik neist, kes tunnistasid ristiusku, et Jumal ootab nendelt sõnakuulmist. Nad käisid kirikus, et leida Jumala heakskiitu kas siis preestri toimetatud kombetalituste või kirikuõpetajalt kuuldud juhatuse kaudu. Muidugi märkasid paljud religioonis ka silmakirjalikkust. Religiooni roll sõdades, nagu ka mõningate vaimulike häbitu käitumine, oli hästi teada. Siiski arvas suurem jagu inimesi, et religioon iseenesest on hea. Paljusid köitis jumalakodade müstiline aura, traditsioonid ja muusika; isegi õpetus igavesest põrgupiinast, mis ei pärine küll Piiblist, omas mõningate silmis teatavat väärtust. Kuid sündmuste hilisem areng pani paljusid kirikutele teist moodi vaatama.

Populaarseks sai evolutsiooniteooria. Osa inimesi hakkas uskuma, et elu on tekkinud juhuse läbi ehk ilma Jumalata. Enamik religioone ei suutnud esitada veenvaid tõendeid, et ikkagi Jumal on elu allikas (Laul 36:10). Pealegi jätsid tehnoloogilise progressiga kaasnenud rabavad saavutused meditsiinis, transpordis ja sidepidamises mulje, et igat probleemi saab lahendada teaduse abil. Samuti näis, et ühiskonnateadlased ja psühholoogid annavad paremat nõu kui kirikud. Viimased omakorda ei suutnud inimesi veenda, et kõige parem on elada Jumala seaduste järgi (Jakoobuse 1:25).

Paljud kirikud reageerisid tekkinud olukorrale sellega, et muutsid oma sõnumit. Preestrid ja jutlustajad loobusid õpetamast, et Jumal ootab sõnakuulmist. Selle asemel väitsid paljud neist, et iga inimene peab ise otsustama, mis on õige ja mis vale. Püüdes populaarsust võita, hakkasid mõned usujuhid rääkima, et Jumal kiidab inimese heaks, ükskõik milliste elukommetega see ka poleks. See tuletab meelde Piiblis ennustatu: „Tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid  enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad” (2. Timoteosele 4:3).

Selle asemel et inimesi usu juurde tuua, peletasid religioonijuhid nad sääraste õpetustega hoopis usust eemale. On täiesti loomulik, et inimesed hakkasid mõtlema: „Kui isegi kirikud kahtlevad Jumala loomisjõus ja tema tarkuses teha seadusi, mida siis kirikuskäimine mulle annab? Miks peaksin ma oma lastele usulist õpetust andma?” Nende meelest, kes püüdsid lihtsalt korralikku elu elada, muutus religioon tarbetuks. Nad loobusid kirikus käimast ega pidanud religiooni enam oluliseks. Aga kuidas ikkagi miski, mis pidanuks olema kasulik, ebaolulisena kõrvale heideti? Piibel annab sellele küsimusele ammendava selgituse.

Religioon kurjuse tööriistaks

Apostel Paulus hoiatas algkristlasi, et mõned inimesed hakkavad kristlikku religiooni kurjasti kasutama. Ta ütles: „Teie sekka [tulevad] hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele” (Apostlite teod 20:29, 30). Üks, kes kõneles „pööraseid asju”, oli roomakatoliku teoloog Augustinus. Jeesus oli oma jüngreid õpetanud, et nad veenaksid inimesi usule Pühakirjal põhinevate arutluste kaudu. Augustinus seevastu väänas Luuka 14:23 kirjasolevaid Jeesuse sõnu „sunni [neid] sisse tulema”, väites, et inimeste uskupööramisel on täiesti kohane jõuvõtteid kasutada (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 28:23, 24). Augustinus kasutas religiooni, et inimeste üle mõjuvõimu saavutada.

Religiooni väärilmingute ja rüvetumise taga on mässumeelne ingel – Saatan. Tema oligi see, kelle mõjutusel püüdsid 1. sajandi usutegelased kristlikke kogudusi laostada. Piibel ütleb nende kohta: „Need inimesed on valeapostlid, petised töötegijad, kes endid moondavad Kristuse apostleiks. Ja see ei ole ime; sest saatan ise moondab ennast valguseingliks. Sellepärast ei ole suur asi, kui ka tema abilised endid moondavad õiguse abilisteks” (2. Korintlastele 11:13–15).

Veel praegugi on Saatana mõju all tegutsemas religioon, mis väidab end olevat kristlik, moraalne ja valgustav, kuid mis samal ajal õhutab inimesi elama omaenda, mitte Jumala mõõdupuude järgi (Luuka 4:5–7). Sa oled tõenäoliselt märganud, et paljud tänapäeva vaimulikud näevad religioonis võimalust omandada kõlav tiitel või saada oma koguduseliikmetelt raha. Ja valitsused on religiooni abil mõjutanud oma riigi kodanikke endid sõjatandril ohvriks tooma.

Kurat kasutab religiooni märksa laialdasemalt, kui paljud inimesed aimatagi oskavad. Võib-olla sa mõtled, et vaid mõningad usuäärmuslased teenivad Saatana huve. Kuid Piibel ütleb, et see, „keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, ... eksitab kogu maailma” ning et „kõik maailm on tigeda võimuses” (Ilmutuse 12:9; 1. Johannese 5:19). Mida peaks Jumal arvama niisugusest  religioonist, mille abil paljud juhid tahavad vedada inimesi lihtsalt eneste järele?

’Mis see mulle korda läheb?’

Kui sind šokeerib mõningate ristiusu kirikute tegevus, siis tea, et ka Kõigeväeline Jumal pole nendega kaugeltki mitte rahul. Ristiusu kirik väidab enda olevat Jumalaga lepingusuhetes; täpselt sedasama väitis ka muistne Iisrael. Mõlemad on osutunud truudusetuks. Seepärast käivad Jehoova hukkamõistvad sõnad Iisraelile sama hästi ka praegusaegse ristiusu kohta. Jehoova ütles: „Nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu käsuõpetust! Milleks mulle [„Mis läheb mulle korda,” New International Version] viiruk, mis tuleb Seebast . . . ? Teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased” (Jeremija 6:19, 20). Jumal ei hoolinud silmakirjatsejate religioossetest tegudest. Teda ei huvitanud nende rituaalid ega palved. Ta sõnas Iisraelile: „[Teie] seatud pühi vihkab mu hing; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast! Kui te käsi laotate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte” (Jesaja 1:14, 15).

Kas peaksid siis Jehoovale meeldima pühad, mida kirikud peavad kristlike pühade pähe, mis aga tegelikult on välja kasvanud väärjumalate kultusest? Kas ta kuulab vaimulike palveid, kes väänavad Kristuse õpetusi? Kas Jumal kiidab heaks religiooni, mis tema seadused kõrvale lükkab? Sa võid täiesti kindel olla, et ta suhtub kiriku rituaalidesse täpselt sama moodi, nagu ta vanal ajal suhtus Iisraeli toodud ohvritesse. Jumal ütles: ’Mis see mulle korda läheb?’

Samal ajal on Jehoova vägagi huvitatud sellest, et siirad inimesed teda tões kummardaksid. Jumal tunneb rõõmu, kui inimesed väljendavad tänulikkust kõige eest, mida nad temalt saavad (Malakia 3:16, 17). Niisiis, kas sa võid olla hea inimene, ilma et sa teeniksid Jumalat? Mõtle võrdluseks: kas see, kes ei tee mitte midagi oma armastavate vanemate heaks, on tegelikult hea inimene, ükspuha mida ta ise endast ei arvaks? Samamoodi, kas inimene, kes ei tee midagi oma taevase Isa heaks, on tõesti hea? Järeldus on ilmne: me peaksime tõelise Jumala vastu aktiivselt huvi ilmutama, sest tema on elu allikas. Järgmine artikkel selgitab, et õige religioon mitte ainult ei austa Jumalat, vaid sellest on inimestele tõesti kasu.

[Allmärkus]

[Pilt lk 4]

Kas kirikud on osutanud tõenditele, et Jumal on kõige Looja?

[Pilt lk 4, 5]

Kas Jumala esindaja sobib sellesse olukorda?

[Pilt lk 5]

Mida arvab Jumal niisuguse püha pidamisest?

[Allikaviide]

AP Photo/Georgy Abdaladze