Igavese elu otsinguil

JUBA hallidest aegadest alates on inimesed unistanud igavesest elust. Seni on see unistus veel täitumata – mitte kellelgi pole õnnestunud surmast võitu saada. Samas on hiljutised meditsiiniuuringud andnud taas lootust, et inimese eluiga oleks ehk tõesti võimalik märkimisväärselt pikendada. Pane tähele, kuidas erinevad teadusvaldkonnad püüavad seda eesmärki saavutada.

Bioloogid katsetavad ensüüm telomeraasiga, üritades kaotada piirangut, mis takistab rakkudel jaguneda rohkem kui kindel arv kordi. Teadlased teavad, et vanaks jäänud rakud kõrvaldatakse ja asendatakse uutega. Õigupoolest uueneb suurem osa inimkehast elu jooksul mitmeid kordi. Kui seda protsessi õnnestuks pikendada, võiks teadlaste arvamust mööda „inimkeha end uuendada väga pikka aega, koguni igavesti”.

Terapeutilise kloonimise kaudu, mis on palju poleemikat tekitanud teadusharu, oleks patsientidel teoreetiliselt võimalik saada omale uus ja siirdamiseks ideaalselt sobiv maks, neer või süda. Elund oleks kasvatatud patsiendi enda tüvirakkudest.

Nanotehnoloogia teadlased ennustavad aega, mil arstid hakkavad sisestama patsiendi vereringesse rakusuurusi roboteid, et need tuvastaksid ja hävitaksid vähirakke ning kahjulikke baktereid. Mõned usuvad, et see teadusvaldkond ühes geeniteraapiaga võimaldab inimkehal lõpuks igavesti elus püsida.

Krüoonika pooldajad sügavkülmutavad inimese surnukeha. Mõte on säilitada seda ajani, mil meditsiini läbimurded võimaldavad arstidel ravida kõiki haigusi, anda vananemisele tagasikäik ja taastada surnutele nii elu kui tervis. Ajakiri „American Journal of Geriatric Psychiatry” nimetab seda ideed „muinasegiptlaste mumifitseerimistava tänapäevaseks vasteks”.

Lakkamatud püüded surematust saavutada näitavad, kui raske on inimesel leppida mõttega, et ühel hetkel tema eksistents lihtsalt lõpeb. Kas igavene elu on tõepoolest võimalik? Mida Piibel selle kohta ütleb? Järgmine artikkel vastab neile küsimustele.