Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Jehoova on aidanud mind kõigis raskustes

Jehoova on aidanud mind kõigis raskustes

Elulugu

Jehoova on aidanud mind kõigis raskustes

JUTUSTANUD DALE IRWIN

„KAHEKSAST ON KÜLLALT! NELIKUD TÕID TOPELTHOOLE.” Sellise pealkirjaga artikkel ilmus kohalikus ajalehes, milles anti teada nelikute sünnist meie perre, kus juba oli kasvamas neli tütart. Kui olin noor, ei olnud ma mõelnudki abielluda, rääkimata siis veel laste kasvatamisest. Ometi olid nüüd asjalood sellised, et olin korraga kaheksa lapse isa!

SÜNDISIN Austraalias Mareeba linnas 1934. aastal. Olin pere kolmest lapsest noorim. Hiljem kolis meie pere Brisbane’isse, kus mu ema oli metodisti kirikus pühapäevakooli õpetaja.

1938. aasta algul kirjutasid kohalikud ajalehed, et Joseph Rutherfordile Jehoova tunnistajate peakorterist võidakse keelduda andmast sissesõiduluba Austraaliasse. „Mispärast nad temasse nõnda suhtuvad?” küsis mu ema ühelt Jehoova tunnistajalt, kes meid mõne aja pärast külastas. Tunnistaja vastas: „Kas Jeesus mitte ei öelnud, et inimesed hakkavad tema järelkäijaid taga kiusama?” Ta andis emale brošüüri „Cure” („Tervistus”), milles toodi esile paljud õige ja vale religiooni vahelised erinevused. * Brošüür avaldas emale muljet ning järgmisest pühapäevast võttis ta lapsed endaga kaasa ja hakkas Jehoova tunnistajate koosolekutel käima. Esialgu seisis isa sellele väga vastu, kuid vahetevahel pani ta mõned piiblilised küsimused kirja ning palus ema, et ta esitaks need mõnele vennale. Keegi vendadest kirjutas siis tema küsimustele Pühakirjal põhinevad vastused ja ema viis paberilehe tagasi isale.

Ühel pühapäeval tuli isa meiega koosolekule kaasa, et öelda, mis ta tunnistajatest arvab. Ent pärast jutuajamist reisiva ülevaatajaga, kes parasjagu seda kogudust külastas, muutis isa meelt ja nõustus isegi sellega, et meie kodus hakkaks iga nädal toimuma piibliuurimine, millest ümbruskonna huvilised saavad osa võtta.

Septembris 1938 mu vanemad ristiti. Meid koos venna ja õega ristiti 1941. aasta detsembris üleriigilisel konvendil, mis peeti Sydneys Hargreave Park’is. Olin siis seitsmeaastane. Sellest peale hakkasin korrapäraselt koos oma vanematega kuulutamas käima. Tol ajal kandsid tunnistajad ukselt uksele töös kaasas grammofone ning mängisid ukse avanud inimestele plaatidelt kõnesid ette.

Üks tunnistaja, kes on kustumatult mu meelde sööbinud, on Bert Horton. Tal oli helivõimendiga auto, mille katusele oli paigaldatud valjuhääldi. Bertiga oli väga põnev koos töötada, eriti minu vanuses noorukile. Näiteks kui me mõne mäe otsas kõnet ette mängisime, nägime sageli endi poole suundumas politseiautot. Bert keeras siis kiiresti hääle maha, sõitis veidi maad edasi teise mäe otsa, ning pani seal taas mõne plaadi mängima. Berti ning teiste temasarnaste ustavate ja vaprate vendade eeskujust õppisin palju selle kohta, kuidas loota Jehoovale ja olla julge (Matteuse 10:16).

Kaheteistkümneselt käisin pärast kooli juba sageli omal käel kuulutamas. Kord tutvusin teenistuses perekond Adsheadiga. Aja jooksul võtsid sellest perest tõe vastu nii vanemad, kaheksa last kui ka paljud lapselapsed. Olen Jehoovale tänulik, et ta lubas minusugusel poisikesel sellele toredale perekonnale Piibli tõde õpetada (Matteuse 21:16).

Teenistusülesanded noores eas

18-aastaselt sai minust täisajaline pioneerteenija ning mind määrati Uus-Lõuna-Walesi Maitlandi. 1956. aastal kutsuti mind tööle Sydneys asuvasse Austraalia harubüroosse. Meid oli seal kokku 20 inimest, kellest umbes üks kolmandik olid võitud kristlased, kel on lootus valitseda koos Kristusega tema taevases Kuningriigis. Milline au oli küll töötada koos nendega! (Luuka 12:32; Ilmutuse 1:6; 5:10, P 1997.)

Kuigi olin varem mõelnud jääda vallaliseks, ununes mul see mõte sootuks, kui kohtasin veetlevat pioneerõde Judy Helbergi. Judy kutsuti harubüroosse ajutiselt tööle, et abistada mind ühe suure projekti juures. Me armusime ja kahe aasta pärast abiellusime. Pärast seda alustasime ringkonnatööd, mille käigus külastasime iga nädal üht Jehoova tunnistajate kogudust, et sealseid vendi ja õdesid julgustada.

1960. aastal tõi Judy ilmale meie esimese tütre Kimi. Tänapäeval jäetaks sellisel puhul reisiv töö ja rajataks kuskile oma kodu. Kuid meie suureks üllatuseks paluti meil koguduste külastamist jätkata. Kui olime selle asja pärast palju palveid teinud, andsime oma nõusoleku. Läbisime järgmise seitsme kuuga Queenslandi ja Põhjaterritooriumi hajali asuvaid kogudusi teenides 13 000 kilomeetrit, kusjuures Kim tegi kõik bussi-, lennuki- ja rongireisid meiega kaasa. Autot meil tol ajal polnud.

Elasime alati õdede ja vendade juures. Troopilise kliima tõttu olid magamistubadel noil päevil tavaliselt uste asemel kardinad, mis lisas meile stressi, kui Kim öösel nutma hakkas. Lõpuks nägime, et hoolitseda korraga lapse eest ja teha reisivat tööd käib meile üle jõu. Nii asusimegi elama Brisbane’isse, kus ma sain tööd reklaamide maalijana. Kaks aastat pärast Kimi sündi saime teisegi tütre, Petina.

Valus kaotus

Aastal 1972, kui tüdrukud olid 12 ja 10 aastat vanad, suri Judy Hodgkini tõve, lümfikoe kasvaja tagajärjel. Meie kaotusvalu oli peaaegu väljakannatamatu. Siiski lohutas Jehoova meid oma Sõna, püha vaimu ja meie vennaskonna kaudu, seda nii Judy haiguse ajal kui ka pärast tema surma. Samuti andis meile jõudu „Vahitorni” number, mille saime kohe pärast seda kurba sündmust. Selles ajakirjas ilmus artikkel, mis rääkis katsumustega toimetulekust, kusjuures juttu oli ka lähedase inimese kaotusest, ning artiklis näidati, kuidas katsumused võivad aidata meil arendada selliseid häid omadusi nagu vastupidavus, usk ja laitmatus (Jakoobuse 1:2–4). *

Pärast Judy surma saime tüdrukutega omavahel palju lähedasemaks. Pean siiski tunnistama, et mul oli sellega tükk tegemist, et täita korraga nii isa kui ema rolli. Aga mu kaks tublit tütart olid mulle suureks abiks.

Uus abielu ja pere suurenemine

Hiljem abiellusin uuesti. Meil oli Mary, mu uue naisega palju ühist. Ka tema oli kaotanud abikaasa Hodgkini tõve tõttu. Ja temalgi oli kaks tütart – Colleen ja Jennifer. Colleen oli Petinast umbes kolm aastat noorem. Nüüd kuulus meie perre neli tüdrukut vanuses 14, 12, 9 ja 7 aastat.

Otsustasime Maryga, et algul distsiplineerib kumbki oma lihaseid lapsi, kuni teised lapsed on uue olukorraga sedavõrd harjunud, et on valmis kasuvanema juhatust kuulda võtma. Omavahelistes suhetes oli meil Maryga kaks tähtsat reeglit. Esiteks ei klaarinud me kunagi oma erimeelsusi laste ees ning teiseks, kooskõlas põhimõttega piiblisalmis Efeslastele 4:26 rääkisime probleemidest seni, kuni leidsime neile lahenduse – isegi kui selleks kulus tunde!

Kõik kohanesid eluga kasuperes üllatavalt hästi, kuid kaotusvalu ei kadunud üleöö. Näiteks kujunes välja nõnda, et esmaspäeva õhtust sai Maryle „nutuõhtu”. Pärast pere ühist piibliuurimist, kui tüdrukud olid juba magama läinud, andis Mary sageli oma allasurutud tunnetele voli.

Mary soovis, et meil oleks ka üks ühine laps. Kahjuks lõppes esimene rasedus nurisünnitusega. Kui Mary taas rasedaks jäi, ootas meid ees suur üllatus. Ultraheliuuring näitas, et tulemas pole mitte üks laps, vaid koguni neli! Ma ei suutnud seda uskuda. Kujutage ette – kõigest 47-aastane ja kohe-kohe saamas kaheksa lapse isaks! 14. veebruaril 1982 toodigi nelikud 32. rasedusnädalal keisrilõikesünnitusega ilmale. Nad sündisid sellises järjekorras: Clint (1,6 kg), Cindy (1,9 kg), Jeremy (1,4 kg) ja Danette (1,7 kg). Igaüks neist oli isesugune.

Vahetult pärast sünnitust tuli Mary arst minu juurde ja istus mu kõrvale.

„Kas te olete mures, kuidas nende kõigiga toime tulla?” küsis ta.

„Mingil määral küll, ma olen ju sellises olukorras esimest korda,” kostsin vastuseks.

Ta järgmised sõnad olid aga tõeliselt jahmatavad, kuid samas ka väga julgustavad.

„Teie kogudus ei jäta teid hätta,” sõnas ta. „Teil pruugib ainult aevastada, kui juba ulatatakse teile tuhat taskurätti!”

Suuresti tänu sellele oskuslikule sünnitusarstile ja tema abilistele oli meie nelja beebi tervislik seisund suhteliselt hea ning nad lubati kõigest kahe kuu pärast haiglast koju.

Nelikute kasvatamine

Et kõik saaks korralikult tehtud, koostasime Maryga 24-tunnise graafiku. Neli vanemat tütart olid meile laste eest hoolitsemisel väga suureks abiks. Ja see, mida arst oli öelnud, osutus tõeks – piisas vaid „aevastusest”, kui juba terve kogudus meile jooksujalu appi tõttas. Juba enne sünnitust organiseeris mu kauaaegne sõber John MacArthur meile appi ehitusoskustega tunnistajaid, kes aitasid meie maja laiendada. Kui nelikud ilmale tulid, oli hulk õdesid meile pidevalt laste järele vaatamisel abiks. Kõik need lahked teod olid tõendiks kristlikust armastusest (1. Johannese 3:18).

Teatud mõttes olid nelikud „koguduse beebid”. Ja kuni tänase päevani suhtuvad nelikud neisse paljudesse armastavatesse vendadesse ja õdedesse, kes meile abikäe ulatasid, kui oma pereliikmetesse. Mis Marysse puutub, siis ta on olnud vapper naine ja ema, kes on ennastsalgavalt laste eest hoolitsenud. Ta on tegutsenud tõesti selle järgi, mida ta on Jumala Sõna ja organisatsiooni kaudu õppinud. Pole olemas paremaid nõuandeid! (Laul 1:2, 3; Matteuse 24:45.)

Kristlikud koosolekud ja kuulutustöö olid meie iganädalases ajakavas tähtsal kohal, ehkki korraga nelja titaga toime tulla polnudki niisama lihtne. Õnnistuseks olid meile tol ajal piibliuurimised kahe abielupaariga, kes olid lahkelt nõus ise meie pool käima. Olgugi et see tegi olukorra meie jaoks mõnevõrra kergemaks, oli Mary mõnikord ikkagi nii väsinud, et jäi uurimise ajal tukkuma, magav laps süles. Aja jooksul said neist mõlemast abielupaarist meie vaimsed vennad ja õed.

Vaimse õpetuse andmine maast madalast

Enne veel kui meie pesamunad käima õppisid, võtsime teiste pereliikmetega neid kordamööda kuulutustööle kaasa. Kui nad juba kõndida oskasid, võtsime Maryga kumbki kaks last endaga kaasa ning nad polnud meile sugugi takistuseks. Tihti algasidki meie vestlused sõbralike majaomanikega just lastest. Ükskord kohtasin meest, kes väitis, et inimese iseloomujooned sõltuvad sellest, millises tähtkujus ja millisel päeval ta sündinud on. Ma ei hakanud temaga vaidlema, vaid küsisin, kas võin samal hommikupoolikul tema juurde veel tagasi tulla. Ta oli nõus ja nii läksingi koos nelikutega tema juurde tagasi. Samal ajal kui ta hämmastunult neid silmitses, asetasin lapsed sündimise järjekorras ritta seisma. Vestlesime sõbralikult mitte ainult nelikute ilmselgete erinevuste üle välimuses, vaid ka selle üle, kuivõrd erineva iseloomuga nad on, mis oli hoop tema teooriale. „Huvitav, et ma just teile seda teooriat mainisin,” ütles ta seepeale. „Mul tuleb ilmselt seda asja vähe põhjalikumalt uurida.”

Väikesest peale ei meeldinud nelikutele see, kui neid halva käitumise puhul kõiki koos korrale kutsuti, seepärast noomisime neid igaüht eraldi. Sellegipoolest sai neile selgeks, et kõik peavad alluma samadele reeglitele. Kui neil tuli hiljem koolis südametunnistusel põhinevaid otsuseid langetada, jäid nad Piibli põhimõtetele kindlaks ja toetasid üksteist, kusjuures Cindy oli see, kes alati kõigi eest sõna võttis. Üsna pea said inimesed aru, et see nelik on jõud, millega tuleb arvestada!

Kui lapsed teismeikka jõudsid, olid meil Maryga samad probleemid mis teistelgi vanematel, et aidata neil jääda Jehoovale ustavaks. Peame aga ütlema, et see ülesanne oleks olnud palju raskem, kui kogudus poleks meile armastavalt oma abi pakkunud ja kui meil poleks olnud külluslikult vaimset toitu, mida me saame Jehoova organisatsiooni nähtava osa kaudu. Püüdsime perega korrapäraselt Piiblit uurida ning pingutasime selle nimel, et omavahel avameelselt suhelda, ehkki see polnud alati kerge. Siiski tasusid need pingutused end ära, sest kõik meie kaheksa last on teinud valiku saada Jehoova teenijaks.

Kõrge iga seab takistusi

Aastate jooksul on mul olnud mitmeid teenistusülesandeid, olen olnud kogudusevanem, linnaülevaataja ja ringkonnaülevaataja asendaja. Samuti olen teeninud kohalikus haiglasidekomitees, mille eesmärk on aidata arstidel teha koostööd Jehoova tunnistajatest patsientidega sellistel juhtudel, kus kerkib päevakorda vereülekande küsimus. Ka on mul 34 aasta jooksul olnud au olla abielude registreerija ametis ning ühtekokku olen sõlminud umbes 350 abielu, sealhulgas oma kuue tütre abielu.

Olen Jehoovale ütlemata tänulik selle ustava toetuse eest, mida olen tundnud esmalt Judy ja nüüd Maryga koos elades (Õpetussõnad 31:10, 30). Nad on mind toetanud mu kogudusevanema töös ning samal ajal andnud head eeskuju kristlikus teenistuses ja aidanud kasvatada lastes vaimseid omadusi.

1996. aastal diagnoositi mul ajutalitluse häire, mis põhjustab käte värisemist ja tekitab tasakaaluhäireid. Seetõttu ei saa ma enam töötada reklaamide maalijana. Kuid Jehoova teenimine toob mulle seniajani suurt rõõmu, ehkki mu tempo on aeglustunud. Positiivseks küljeks asja juures on see, et oskan nüüd teiste vanemate inimeste vastu palju empaatilisem olla.

Oma elule tagasi vaadates tänan Jehoovat, et tema abiga oleme perega alati eluraskustest üle saanud ja suutnud ikka rõõmsad olla (Jesaja 41:10). Samuti oleme koos Mary ja meie kaheksa lapsega tänulikud selle eest, et meil on nii armas ja toetav vaimsete vendade-õdede pere. Nad kõik on kinnitanud oma armastust meie vastu palju suuremal määral, kui oleksime eales osanud oodata (Johannese 13:34, 35).

[Allmärkused]

^ lõik 6 Väljaandjad Jehoova tunnistajad, enam ei trükita.

^ lõik 17 Vaata 1972. aasta 15. märtsi „Vahitorni”, lk 174–180.

[Pilt lk 12]

1941. aastal koos ema, vanema venna Garthi ja õe Dawniga, valmis sõitma Sydney konvendile

[Pilt lk 13]

Koos Judy ja väikese Kimiga ringkonnatööl Queenslandis

[Pilt lk 15]

Pärast nelikute sündi olid neli vanemat tütart ja kogudus meile suureks abiks