Vaprad tänu usule ja jumalakartusele

„Ole vahva ja tugev ... Jehoova, su Jumal, on sinuga.” (JOOSUA 1:9)

1., 2. a) Millised olid Iisraeli väljavaated kaananlasi võita inimlikust vaatevinklist võttes? b) Millist kinnitust sai Joosua?

AASTAL 1473 e.m.a oli Iisraeli rahvas valmis sisenema Tõotatud Maale. Eesootavaid raskusi silmas pidades tuletas Mooses rahvale meelde: „Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, linnu, suuri ja taevani kindlustatuid, suurt ja kõrgekasvulist rahvast, anaklasi, ... kellest sa oled kuulnud: „Kes suudaks seista anaklaste ees?”” (5. Moosese 9:1, 2). Jah, need vägevad sõdalased olid üldtuntud. Pealegi oli kaananlastel hästivarustatud sõjavägesid, kelle käsutuses olid hobused ja ratastele kinnitatud „raudvikatitega sõjavankrid” (UM) (Kohtumõistjate 4:13).

² Seevastu Iisrael oli äsja 40 aastat kõrbes viibinud endine orjarahvas. Inimlikust vaatevinklist olid selle tõttu nende võiduvõimalused üsna ebatõenäolised. Ometi oli Moosesel usku; ta oskas ’näha’, kuidas Jehoova neid juhib (Heebrealastele 11:27). „Jehoova, su Jumal on see, kes käib su ees,” ütles Mooses rahvale. „Tema hävitab neid ja alandab nad su ees” (5. Moosese 9:3; Laul 33:16, 17). Pärast Moosese surma kinnitas Jehoova ka Joosuale, et ta toetab neid: „Nüüd võta kätte, mine üle selle Jordani, sina ja kogu see rahvas, maale, mille ma annan neile, Iisraeli lastele! Ükski ei suuda sulle vastu panna kogu su eluajal; nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga” (Joosua 1:2, 5).

3. Mis andis Joosuale usku ja vahvust?

³ Jehoovalt toetuse ja juhatuse saamiseks pidi Joosua Jumala käsuõpetust lugema ning selle üle järele mõtlema ja seda ellu rakendama. „Siis õnnestub su teekond ja siis on sul kordaminek,” ütles Jehoova. „Eks ole mina sind käskinud: ole vahva ja tugev? Ära kohku ja ära karda, sest Jehoova, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!” (Joosua 1:8, 9). Kuna Joosua võttis Jumalat kuulda, oli ta vahva, tugev ja edukas. Enamik tema sugupõlve kuulujaid aga ei võtnud Jumalat kuulda. Seetõttu nende ettevõtmised ei õnnestunud ning nad surid kõrbes.

Ustavusetu rahvas, kel puudus julgus

4., 5. a) Milline oli kümne maakuulaja hoiak võrrelduna Joosua ja Kaalebi omaga? b) Mida kostis Jehoova rahva usupuuduse kohta?

⁴ Kui Iisrael oli 40 aastat varem Kaananimaa ligi jõudnud, läkitas Mooses 12 meest maad kuulama. Kümme neist olid naastes hirmu täis. „Kogu see rahvas, keda me seal nägime, on pikakasvulised inimesed,” hädaldasid nad. „Me nägime seal hiiglasi [„neefileid”, UM], Anaki poegi hiiglaste soost: me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud.” Kas tõesti oli „kogu see rahvas” – mitte ainult anaklased – hiiglased? Muidugi mitte. Kas olid anaklased enneveeuputusaegsete neefilite järeltulijad? Loomulikult mitte! Ent selliste moonutatud arvamusavalduste tõttu haaras leeri hirmupalavik. Rahvas soovis koguni Egiptusesse, oma orjapõlvemaale, tagasi minna! (4. Moosese 13:31–14:4.)

⁵ Kuid kaks maakuulajat, Joosua ja Kaaleb, olid täis indu minna Tõotatud Maale. Kaananlased „on meile parajaks palaks”, sõnasid  nad. „Nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Jehoova on meiega! Ärge kartke neid!” (4. Moosese 14:9). Kas Joosua ja Kaaleb olid arutult optimistlikud? Kindlasti mitte! Nagu ülejäänud rahvaski, olid nad olnud tunnistajaiks sellele, kuidas Jehoova kümne nuhtluse kaudu vägevat Egiptust ja selle jumalaid alandas. Pärast seda olid nad näinud, kuidas Jehoova uputas vaarao ja tema sõjaväe Punasesse merre (Laul 136:15). Ilmselgelt polnud mitte kuidagi vabandatav hirm, mida osutasid need kümme maakuulajat ja teised nendest mõjutatud. „Kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?” väljendas Jehoova oma sügavat kurvastust (4. Moosese 14:11).

6. Mil moel seondub vaprus usuga ning kuidas see ilmneb nüüdisajal?

⁶ Jehoova tungis otse probleemi üdisse – rahva argpükslikkus paljastas nende usupuuduse. Jah, usk ja vaprus on sedavõrd tihedalt seotud, et apostel Johannes võis kirjutada kristliku koguduse ja selle vaimse sõjapidamise kohta: „See ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk!” (1. Johannese 5:4). Tulenevalt sellisest usust, nagu oli Joosual ja Kaalebil, on tänapäeval kõikjal maailmas Kuningriigi head sõnumit kuulutamas enam kui kuus miljonit Jehoova tunnistajat, noort ja vana, tugevat ja habrast. Seda vägevat ja vahvat armeed ei suuda peatada mitte ükski vaenlane (Roomlastele 8:31).

Ärgem kõhelgem

7. Mida Pauluse kasutatud sõna all „kõhklema” mõeldakse?

⁷ Jehoova teenijad kuulutavad tänapäeval vahvalt head sõnumit, sest nad on sama meelt apostel Paulusega, kes kirjutas: „Meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!” (Heebrealastele 10:39). Kõhklemine, nagu Paulus seda mainis, ei tähenda lihtsalt seda, et puhuti tuntakse kartust, sest paljusid ustavaid jumalasulaseid on vahetevahel vallanud kartus (1. Saamueli 21:13; 1. Kuningate 19:1–4). Pigem tähendab see „tagasitõmbumist, tõest kinnihoidmises loidumist”, selgitab üks Piibli sõnaraamat ja lisab, et siin seoses jumalateenimisega kasutatud sõna „kõhklema” võib algkeeles olla metafoor, mille aluseks on väljend „purje alla laskma ja seega käiku aeglustama”. Loomulikult ei tule neil, kel on tugev usk, mõttessegi „käiku aeglustada”, kui kerkib raskusi, olgu nendeks tagakiusamine, kehv tervis või mingi muu katsumus. Selle asemel rühivad nad Jehoovat teenides ikka edasi, teades, et ta  hoolib neist väga ning teab nende piiranguid (Laul 55:23; 103:14). Kas sinul on selline usk?

8., 9. a) Kuidas tugevdas Jehoova algkristlaste usku? b) Mida me saame oma usu tugevdamiseks teha?

⁸ Kord tajusid apostlid, et neil jääb puudu usust, mistõttu nad laususid Jeesusele: „Kasvata meie usku!” (Luuka 17:5). Jüngrite siiras palve sai vastuse eeskätt just 33. aasta nelipühil, mil nende peale tuli tõotatud püha vaim ning andis neile Jumala Sõna ja eesmärgi kohta sügavamat mõistmist (Johannese 14:26; Apostlite teod 2:1–4). Tugevdatud usuga jüngrid alustasid kuulutushoogtööd, misläbi hea sõnum jõudis vastupanust hoolimata „kõige looduni taeva all” (Koloslastele 1:23; Apostlite teod 1:8; 28:22).

⁹ Selleks, et tugevdada oma usku ja püüelda jumalateenimises edasi, tuleb ka meil Pühakirja uurida ja selle üle mõtiskleda ning püha vaimu paluda. Vaid siis, kui meil Joosua, Kaalebi ja algkristlike jüngrite kombel on Jumala sõna sügavalt meeles ja südames, on meil usk, mis annab meile vajalikku julgust, et vaimses sõjas vastu pidada ja sellest võidukalt väljuda (Roomlastele 10:17).

Ei piisa vaid usust Jumala olemasollu

10. Mida hõlmab tõeline usk?

¹⁰ Nagu on näha neist, kes vanal ajal laitmatuks jäid, ei piisa vaid usust Jumala olemasollu, et saada vahvaks ja vastupidavaks (Jakoobuse 2:19). See eeldab hoopis seda, et me õpime Jehoovat kui isikut tundma ning temale täielikult lootma (Laul 78:5–8; Õpetussõnad 3:5, 6). See tähendab kogu südamest uskumist, et Jumala seaduste ja juhtnööride kuulda võtmine teenib meie parimaid huve (Jesaja 48:17, 18). Samuti tähendab usk täielikku kindlust, et Jehoova täidab oma tõotused ning „annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:1, 6; Jesaja 55:11).

11. Mil moel Joosuat ja Kaalebit nende usu ning vapruse eest õnnistati?

¹¹ Selline usk tugevneb ja süveneb pidevalt. See kasvab, kui me rakendame tõde ellu, ’maitseme’ sellest tulenevat kasu ja ’vaatame’, kuidas meie palvetele vastatakse, ning tajume ka muul moel Jehoova juhtimist oma elus (Laul 34:9; 1. Johannese 5:14, 15). Me võime olla veendunud, et Joosua ja Kaalebi usk süvenes, kui nad maitsesid Jehoova headust (Joosua 23:14). Mõelgem järgmisele: nagu Jumal neile oli tõotanud,  elasid nad üle 40 aastat kestnud kõrberännaku (4. Moosese 14:27–30; 32:11, 12). Nad osalesid aktiivselt Kaananimaa kuus aastat väldanud vallutamises. Lõpuks võisid nad tunda rõõmu pikast east ja heast tervisest ning said ka endale pärisosa. Kuidas küll Jehoova tasustab neid, kes teda ustavalt ja vapralt teenivad! (Joosua 14:6, 9–14; 19:49, 50; 24:29.)

12. Kuidas Jehoova ’teeb oma tõotuse suuremaks’?

¹² Jumala heldus Joosua ja Kaalebi vastu tuletab meelde lauliku sõnu: „Suuremaks kui on kõik su kuulsus, oled sa teinud oma tõotuse!” (Laul 138:2). Kui Jehoova kinnitab tõotust oma nimega, ületab selle tõotuse täitumine kõik ootused (Efeslastele 3:20). Jah, neil, kel on „rõõm Jehoovast”, ei tule temas eales pettuda (Laul 37:3, 4).

„Jumalale meelepärane” mees

13., 14. Miks läks Eenokil tarvis usku ja vaprust?

¹³ Me saame usu ja vapruse kohta palju õppida, kui mõtleme eeskujule, mida andis veel üks eelkristliku aja tunnistaja – Eenok. Tõenäoliselt teadis Eenok juba enne oma prohvetitegevuse alustamist, et tema usk ja vaprus pannakse proovile. Miks nii võib öelda? Sest Jehoova oli Eedenis teatanud, et nende vahel, kes teenivad Jumalat, ja nende vahel, kes teenivad Kurat-Saatanat, valitseb vihavaen (1. Moosese 3:15). Ka teadis Eenok seda, et selline vihavaen puhkes kohe inimajaloo algul, kui Kain tappis oma venna Aabeli. Elas ju nende isa Aadam veel ligikaudu 310 aastat pärast Eenoki sündi (1. Moosese 5:3–18).

¹⁴ Ent neist tõsiasjust hoolimata kõndis Eenok vapralt ühes tõelise Jumalaga ning mõistis hukka „kõik kõvad sõnad”, mida inimesed Jehoova vastu rääkisid (1. Moosese 5:22; Juuda 14, 15). Selline kartmatu seisukoht õige kummardamise eest tõi Eenokile ilmselt palju vaenlasi ning seadis ta elu ohtu. Jehoova hoidis oma prohvetit hirmsa surma eest. Andnud Eenokile teada, et „ta on Jumalale meelepärane”, võttis Jehoova ta elavate seast ära – suigutas võib-olla et prohvetliku transi ajal surmaunne (Heebrealastele 11:5, 13; 1. Moosese 5:24).

15. Millist suurepärast eeskuju annab Eenok Jehoova teenijatele tänapäeval?

¹⁵ Kohe, kui Paulus oli maininud Eenoki äravõtmist, rõhutas ta taas usu tähtsust sõnadega: „Ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane” (Heebrealastele 11:6). Tõepoolest, usk andis Eenokile vapruse kõndida ühes Jehoovaga ja teha teatavaks tema kohtusõnum jumalatule maailmale. Selles annab Eenok meile suurepärast eeskuju. Meil on samasugune töö teha maailmas, mis avaldab õigele kummardamisele vastupanu ning vohab kõikmõeldavast kurjusest (Laul 92:8; Matteuse 24:14; Ilmutuse 12:17).

Jumalakartusest tulenev vaprus

16., 17. Kes oli Obadja ja millises olukorras ta oli?

¹⁶ Lisaks usule annab vaprust veel üks omadus, nimelt aupaklik jumalakartus. Vaadelgem silmapaistvat näidet jumalakartlikust mehest, kes elas prohvet Eelija ja põhjapoolse Iisraeli kuningriigi üle valitsenud kuninga Ahabi päevil. Ahabi valitsemisajal tabas Baali kummardamise tõttu seda põhjapoolset  kuningriiki enneolematu ulatusega kõlbeline laostumus. Tegelikult sõid Ahabi naise Iisebeli lauas 450 Baali prohvetit ja 400 Ashera prohvetit (1. Kuningate 16:30–33; 18:19).

¹⁷ Jehoova halastamatu vaenlasena üritas Iisebel õiget kummardamist maalt välja juurida. Ta tappis Jehoova prohveteid ning üritas surmata ka Eelijat, kes Jumala juhatusel pääses, põgenedes teisele poole Jordanit (1. Kuningate 17:1–3; 18:13). Kas sa suudad kujutleda, kui raske võis olla toetada puhast kummardamist tolleaegses põhjakuningriigis? Kuidas oleks olnud lugu veel siis, kui sa oleksid olnud ametis otse kuningakojas? Just sellises olukorras oli jumalakartlik Obadja, * Ahabi kojaülem (1. Kuningate 18:3).

18. Mis tegi Obadjast erakordse Jehoova teenija?

¹⁸ Kahtlemata ilmutas Obadja Jehoovat teenides ettevaatust ja arukust. Ent ta ei teinud kompromissi. Ütleb ju kirjakoht 1. Kuningate 18:3: „Obadja kartis väga Jehoovat.” (Meie kursiiv.) Obadja jumalakartus oli tõesti erakordne! Selline tervemeelne kartus omakorda tegi ta silmapaistvalt vapraks, mis sai ilmsiks vahetult pärast seda, kui Iisebel oli mõrvanud Jehoova prohveteid.

19. Milline tegu räägib Obadja vaprusest?

¹⁹ Kirjas on: „Kui Iisebel hävitas Jehoova prohveteid, siis oli Obadja võtnud sada prohvetit ja oli peitnud need viiekümne kaupa koobastesse ning oli neid toitnud leiva ja veega” (1. Kuningate 18:4). Nagu kujutleda võib, oli sajakonna mehe salajane toitmine äärmiselt ohtlik ettevõtmine. Lisaks sellele, et Obadja pidi vältima vahelejäämist Ahabile ja Iisebelile, tuli tal olla ettevaatlik, et teda ei tabaks keegi 850 valeprohvetist, kes sagedasti palees käisid. Lisaks sellele oleksid paljud teisedki selle maa valekummardajad alates lihtsatest maainimestest kuni vürstideni kasutanud kindlasti ära soodsat võimalust Obadja välja anda, et võita kuninga ja kuninganna soosingut. Kõigele vaatamata hoolitses Obadja vapralt Jehoova prohvetite vajaduste eest otse kõigi nende ebajumalakummardajate nina all. Kui vägev võib küll jumalakartus olla!

20. Kuidas sai Obadja jumalakartusest abi ja kuidas on tema eeskuju sinule toeks?

²⁰ Kuna Obadja näitas tänu jumalakartusele üles vaprust, siis Jehoova ilmselt kaitses teda ta vaenlaste eest. Kirjakohas Õpetussõnad 29:25 öeldakse: „Inimeste kartmine paneb püüdepaela, aga kes loodab Jehoova peale, on kaitstud!” Obadja oli tavaline inimene nagu meiegi – temagi kartis vahelejäämist ja surmasaamist (1. Kuningate 18:7–9, 12). Sellegipoolest andis jumalakartus talle vapruse, mis ületas inimesekartuse, mis tal võis olla. Obadja on oivaliseks eeskujuks meile kõigile, eriti aga neile, kes Jehoovat teenides on seadnud ohtu oma vabaduse või koguni elu (Matteuse 24:9). Püüdkem siis kõik teenida Jehoovat jumalakartuse ja aukartusega (Heebrealastele 12:28).

21. Mida käsitletakse järgmises artiklis?

²¹ Vaprust ei kasvata mitte ainult usk ja jumalakartus – veelgi tugevamaks jõuks võib olla armastus. „Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu,” kirjutab Paulus (2. Timoteosele 1:7). Järgmisest artiklist võime näha, kuidas me saame neil rasketel viimsetel päevadel armastuse toel vapralt Jehoovat teenida (2. Timoteosele 3:1).

[Allmärkus]

Kas oskad vastata?

• Mis tegi Joosua ja Kaalebi vapraks?

• Mida hõlmab tõeline usk?

• Miks oli Eenok kartmatu, kui ta Jumala kohtusõnumit kuulutas?

• Kuidas kasvatab jumalakartus vaprust?

[Küsimused]

[Pilt lk 16, 17]

Jehoova käskis Joosuat: „Ole vahva ja tugev”

[Pilt lk 18]

Obadja pakkus Jumala prohvetitele hoolitsust ja kaitset

[Pildid lk 19]

Eenok rääkis kartmatult Jumala sõna