Guineas rahvaste rikkusi otsimas

MAADEUURIJAD on sajandeid oma elu hinnaga aardeid ja rikkusi otsinud. Nii oli ka Lääne-Aafrikasse Guineasse rännanud söakate ränduritega, kes leidsid eest nii loodusvarasid kui ka sootuks teistsuguseid rikkusi. Sellel maal, kus on külluslikult teemante, kulda, rauamaaki ja kvaliteetset boksiiti (millest saadakse alumiiniumi), elab praegu üle üheksa miljoni inimese.

Kuigi sellel maal pole kristlikud religioonid ülekaalus, peetakse seal jumalateenimist tähtsaks. Paljud hindavad ka inimestest aardeid, kelleks on ustavad Jehoova teenijad, keda Haggai 2:7 nimetab kõigi paganate ehk rahvaste rikkusteks.

Rahvaste rikkused

Sügaval maapõues olevate maavarade väljakaevamine on vaevanõudev töö. Nii tuleb palju tööd teha ka selleks, et leida rahvaste rikkusi. Guineas hakati Kuningriiki kuulutama riigi sisemaal 1950. aastate alguses ning pealinna Conakrysse jõuti alles 1960. aastate alguses. Praegu on kogu riigis umbes 900 Jehoova tunnistajat 21 koguduses ja grupis.

Kui misjonärid 1987. aastal siia saabusid, hakkasid nad töötama koos Conakry ainsa kogudusega. Nüüd on riigi pealinnas ja sisemaal üle 20 misjonäri. Nad on kogudustele suureks innustuseks ja teevad koos kohalike tunnistajatega kuulutustööd.

 Luc, kes elab Conakrys, tundis suurt rõõmu, kui sai õpetada Piiblit noorele arstile Albertile. Albert oli otsinud tõde paljudest kirikutest ning tegeles spiritismiga. Ta kandis sõrmust, mille oli talle andnud üks nõid, kes väitis, et sõrmus toob talle õnne. Kuna Albert ei leidnud õiget religiooni, pettus ta, viskas oma sõrmuse minema ning palvetas: „Jumal, kui sa oled olemas, siis aita mul end leida ja sind teenima hakata. Muidu ma elan lihtsalt oma äranägemise järgi.” Varsti pärast seda käis Albert külas oma õel ning kuulis pealt, kuidas üks Jehoova tunnistaja tema õetütrega Piiblit uuris. Peagi tutvustati Albertile Luci, kes hakkas temaga Piiblit uurima.

Nädalast nädalasse kõndis Luc rõõmuga Alberti juurde, kes elas temast enam kui viie kilomeetri kaugusel. Kuigi Lucil on vähe haridust ja Albert on lõpetanud ülikooli, avaldas Albertile suurt muljet Luci tugev usk Pühakirja ja see, kui hästi ta piiblilisi õpetusi igapäevaeluga seostas. Kui õnnelik küll Albert oli, kui sai teada, et inimeste kannatustes pole süüdi Jumal, vaid et Jumalal on eesmärk teha kõigile kannatustele lõpp ning muuta maa paradiisiks! (Laul 37:9–11.) Nii Piibli tõed kui ka Jehoova tunnistajate hea käitumine puudutasid Alberti südant.

Just nii nagu toorteemanti tuleb lihvida, et see hakkaks särama, pidi ka Albert endalt eemaldama sellele maailmale omased pahed, et elada Jumala õigete normide järgi. Ta lõpetas nõidadega suhtlemise, alkoholi liigjoomise ja hasartmängude mängimise. Kõige raskem oli tal aga loobuda suitsetamisest. Tänu tungivatele palvetele sai ta sellega lõpuks siiski hakkama. Poole aasta pärast lasi ta end elukaaslasega registreerida. Ka tema naine asus Piiblit uurima. Nüüd on nad mõlemad ristitud Jehoova teenijad.

 Veel üks selline teemant on Martin. Tema hakkas Piiblit uurima Guéckédou linnas 15-aastasena. Martini katoliiklastest vanemad keelasid tal aga käia Jehoova tunnistajate koosolekutel. Nad põletasid Martini piiblilise kirjanduse, peksid teda ning viskasid ta kodunt välja. Just nii nagu teemant tekib siis, kui süsinik on ülikõrge rõhu all, tugevnes Martini armastus Piibli tõe vastu, kui ta koges vanemate vastuseisu. Mõne aja pärast Martini vanemad siiski leebusid ja kutsusid ta koju tagasi. Miks nende suhtumine muutus? Vanemad märkasid, kui erinevalt käituvad Martin ja nende teised lapsed, kes mässasid ja elasid amoraalset elu. Kui isa veendus, et uus usk on Martinile hästi mõjunud, oli tal hea meel, kui poja usukaaslased külla tulid. Martini ema on Jehoova tunnistajaid mitu korda tänanud kõige selle eest, mida nad tema poja heaks on teinud. 18-aastaselt lasi Martin end ristida ning hiljem osales ta teenistusväljaõppe koolis. Nüüd teenib ta eripioneerina.

Pagulastest rikkused

Kuigi Guinea veab palju loodusvarasid välja, tuleb rahvaste rikkusi pagulaste näol riiki üha juurde. Paljud inimesed on emigreerunud Guineasse muudest Aafrika riikidest peamiselt majanduslikel põhjustel, teised aga pikka aega kestnud sõdade pärast.

Ernestine, kes on pärit Kamerunist, tuli Guineasse 12 aasta eest. Ta uuris aastaid Jehoova tunnistajatega ja käis koosolekutel, kuid ei läinud ristimisele. 2003. aasta ringkonnakokkutulekul ristimistalitust vaadates ei suutnud ta aga pisaraid tagasi hoida. Teda valdas süütunne ja ta palvetas Jehoova poole: „Olen juba 51-aastane, aga pole sinu heaks midagi teinud. Ma tahan sind teenida.” Pärast seda tegutses  Ernestine kooskõlas oma alandliku palvega. Ta selgitas oma elukaaslasele, et neil tuleb seaduslikult abielluda, kui tahavad edasi kokku jääda. Mees oli nõus. 2004. aasta novembris, kui Ernestine ristiti, valas ta juba rõõmupisaraid.

Alates 1990. aastate algusest on Guineasse voolanud tuhandeid põgenikke Libeeriast ja Sierra Leonest, sealhulgas sadu Jehoova teenijaid. Peagi pärast põgenikelaagrisse jõudmist on nad hakanud korraldama koosolekuid, organiseerima kuulutustööd ning rajama kuningriigisaale. Mõningad inimesed on saanud Jehoova teenijateks põgenikelaagris. Üks neist on Isaac. Pärast seda, kui Isaac oli ristitud, avanes tal võimalus saada tagasi oma hea töökoht ühes suures Libeeria firmas. Selle asemel otsustas ta aga jääda Lainé põgenikelaagrisse ja teenida seal üldpioneerina. Ta põhjendab oma otsust: „Nüüd ei pea ma oma bossilt luba küsima, et minna koosolekutele või kokkutulekutele. Saan teenida Jehoovat ilma takistusteta.” Selles samas põgenikelaagris, kus 30 000 pagulase hulgas elab ka 150 Jehoova tunnistajat, peeti 2003. aasta detsembris piirkonnakonvent. Konvendil viibis 591 inimest, nende seas üheksa kurti, kes jälgisid programmi viipekeeles. Kaksteist inimest ristiti. Vennad ja õed hindasid väga nende heaks valmistatud vaimset pidusööki.

Rahvaste rikkused teevad vajalikke muudatusi

Neile, kes otsivad kulda või teemante, ei näi ükski takistus olevat liiga suur. Tore on näha, kuidas ka piiblihuvilised teevad pingutusi, et saada üle kõigist takistustest, mis segavad neid Jehoovat teenimast. Üks neist huvilistest oli Zainab.

13-aastaselt sattus Zainab orjusesse. Ta rööviti Guineast ja viidi teise Lääne-Aafrika riiki. 20-aastaselt kuulis Zainab Piibli sõnumit ning hakkas usinasti õpitut ellu rakendama.

Kuigi Zainabil polnud sugugi kerge koosolekutel käia, hindas ta neid väga ega tahtnud sealt puududa (Heebrealastele 10:24, 25). Ta peitis oma raamatud õue, et need sealt siis koosolekule minnes kaasa võtta. Tihti sai ta oma peremeestelt koosolekutel käimise pärast julmalt peksa.

Ent olukord muutus ja Zainab sai vabaks. Ta hakkas kohe kõigil koosolekutel käima, mis aitas tal kiiresti vaimselt kasvada. Zainab lükkas tagasi ka heapalgalise töö, mis oleks tal takistanud käia koosolekutel ja saada piiblilist õpetust. Ta astus teokraatlikku teenistuskooli ja sai Kuningriigi kuulutajaks. Hiljem pühendas ta oma elu Jehoovale ning lasi end ristida. Kohe pärast ristimist alustas ta abipioneerteenistust ning poole aasta pärast üldpioneerteenistust.

Üks huviline, kes oli vaid mõned korrad koosolekutel käinud, ütles: „Siin olles ei tunne ma end vaesena.” Kuigi paljud inimesed on huvitatud vaid Guinea loodusrikkustest, otsivad need, kes armastavad Jehoovat, sellelt maalt rahvaste rikkusi. Jah, „kõigi paganate rikkused” pöörduvad tänapäeval Jehoova poole, et teda õigel viisil teenida.

[Kast lk 8]

GUINEA 2005

Kuulutajate kõrgarv: 883

Piibliuurimisi: 1710

Mälestusõhtul viibijaid: 3255

[Kaardid lk 8]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

GUINEA

Conakry

SIERRA LEONE

LIBEERIA

[Pilt lk 9]

Albert ja Luc

[Pilt lk 9]

Kuningriigisaal Conakrys

[Pilt lk 10]

Ernestine

[Pilt lk 10]

Martin

[Pilt lk 10]

Zainab

[Pildi allikaviide lk 8]

USAID