Elulugu

Jehoova õnnistas mu soovi saada misjonäriks

Jutustanud Sheila Winfield da Conceição

Kord, kui meie kogudust külastas üks Aafrikas teeniv misjonär, jutustas ta sellest, kuidas seal kõik teda sisse kutsuvad ja huviga Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulavad. Mõtlesin, et minagi tahaksin sellisel territooriumil töötada. Nii äratas see vestlus minus, 13-aastases tüdrukus, huvi misjoniteenistuse vastu.

MEIE pere oli Jehoovat tundma õppinud juba palju varem. Ühel 1939. aasta hommikul koputasid kaks korralikult riides noormeest meie koduuksele Hemel Hempsteadis Inglismaal Suur-Londoni külje all. Noormehed olid Jehoova tunnistajad. Kuna olin tollal kõigest aastane, ei mäleta mina sellest külastusest muidugi midagi. Ema, kes tahtis tunnistajatest lahti saada, ütles, et tema mees on küll Piiblist huvitatud, kuid ei tule koju enne üheksat. Kui üllatunud ema küll oli, kui noormehed samal õhtul tagasi tulid. Minu isa Henry Winfield päris noormeestelt kõigepealt, kuidas tunnistajad suhtuvad poliitilistesse ja rahvuslikesse küsimustesse, ja alles siis kutsus nad tuppa. Isale pakuti võimalust Piiblit uurida. Ta nõustus. Ei läinud kaua, kui ta oli valmis laskma end ristida. Mõne aasta pärast asus ka minu ema Kathleen Piiblit uurima. Tema ristiti 1946. aastal.

1948. aastal hakkasin ka mina teistele korrapäraselt Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutama. Selleks, et kuulutustööl veedetud aega täpselt kirja panna, tahtsin endale käekella saada. Kõige odavama kella ostmiseks  tuli mul koguda raha peaaegu kaks aastat. Kui meie, lapsed, ennast hästi üleval pidasime, andsid vanemad meile igal laupäeval taskurahaks ühe kuuepennise. Ent minu noorem vend Ray küsis isalt alati ühe kuuepennise asemel kaks kolmepennist münti. Ühel päeval aga lunis Ray isalt nii kaua kolmepenniseid, et isal sai villand. Ray puhkes nutma ja ütles, et ta ei saa rääkida, miks ta kolmepenniseid vajab, sest see on tema ja Jehoova vaheline saladus. Lõpuks avaldas Ray siiski oma saladuse: ühe kolmepennise jättis ta endale, teise aga pani annetuskasti. Selle peale läksid emal silmad märjaks ning isa asus kolmepenniseid otsima. Õppisin sellest loost, kui tähtis on Kuningriigi tööd rahaliselt toetada.

Tol ajal otsustas meie pere kolida paikkonda, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele oli suurem. 1949. aastal müüs isa maha meie farmi ja liivakarjääri ning hakkas pioneeriks ehk täisajaliseks teenijaks. Ka mina pühendusin Jehoovale ning lasin end 1950. aasta 24. septembril ristida. Sellest ajast peale olin suviti puhkuseaja pioneer (praegu abipioneer), kuulutades igas kuus 100 tundi. See oli aga kõigest algus. Peagi tundsin oma südames soovi teha Jehoova teenistuses veelgi enam.

Minu soov saada misjonäriks

Aastal 1951 määrati isa teenima North Devonisse Bidefordi linna. Varsti pärast seda külastaski meie kogudust too Aafrika misjonär, keda alguses mainisin. Sellest ajast peale mõjutas soov saada misjonäriks igat minu otsust. Õpetajad koolis teadsid minu eesmärgist ning püüdsid teha kõik, mis võimalik, et mul see tahtmine üle läheks ning panna mind mõtlema karjääritegemise peale. Ent viimasel koolipäeval, kui käisin õpetajate toas õpetajaid tänamas ja nendega hüvasti jätmas, ütles üks neist: „Tubli! Sa oled ainuke õpilane, kes teab, mida ta elult tahab. Loodame, et suudad oma eesmärgi saavutada.”

Aega raiskamata otsisin endale osaajalise töö ning hakkasin 1955. aasta 1. detsembril üldpioneeriks. Hiljem alustasid ka ema ja vennad pioneerteenistust. Mitmeid aastaid olid kõik meie pere liikmed täisajalises teenistuses.

Iirimaale

Aasta hiljem kutsuti mind kuulutama Iirimaale. See oli üks samm minu eesmärgi poole. 1957. aasta veebruaris sõitsingi koos kahe teise noore pioneeri June Napieri ja Beryl Barkeriga Lõuna-Iirimaale Corki.

Kuulutustöö Iirimaal polnud kergete killast. Sealne roomakatoliku kirik avaldas meie tööle suurt vastupanu. Pidime alati olema valmis kortermajast või eramurajoonist kiiresti jalga laskma. Kuulutama minnes  peitsime oma jalgrattad tavaliselt kuskile territooriumist kaugemale, kuid tihtipeale leidis keegi need üles ning lõikas kummid läbi või lasi tühjaks.

Kord, kui olime Beryliga suures eramajade rajoonis kuulutamas, hakkas üks laste kamp meid sõimama ja kividega pilduma. Läksime seetõttu piimapoodi, mis oli osa kellegi eramajast. Lapsed aga kogunesid poe ukse taha. Kuna Berylile meeldis väga piima juua, jõi ta aeglaselt kaks või kolm klaasitäit, lootes, et lapsed lähevad selle aja peale minema, aga kus sa sellega. Ent veidi aja pärast astus poe uksest sisse noor preester. Arvates, et oleme turistid, küsis ta, kas võib meile giidiks olla. Kõigepealt viis ta meid kuskile tagaruumi. Istusime seal vaikselt, kuni ta ühele surevale vanale mehele viimset võidmist toimetas. Pärast lahkusime piimapoest koos preestriga. Nähes meid preestriga juttu ajamas, läksid lapsed laiali.

Gileadi

1958. aastal oli New Yorgis kavas pidada „Jumala tahte” rahvusvahelist kokkutulekut. Isal oli plaan konvendile sõita. Ka mina tahtsin minna, kuid mul polnud nii palju raha. Siis aga suri äkitselt mu vanaema ning pärandas mulle sada naela. Kuna edasi-tagasi sõit maksis 96 naela, panin kohe lennukipiletid kinni.

Peagi pärast seda soovitas üks Jehoova tunnistajate Suurbritannia harubüroo esindaja kõigil kokkutulekule sõitvatel eripioneeridel anda Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli misjoniväljaõppe avaldus. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda! Ent avalduse blankett anti kõigile peale minu. Mulle öeldi, et ma pidavat olema liiga noor. Palusin sellegipoolest ka endale blanketti ning selgitasin, et teenin juba võõral maal ning olen peaaegu et misjonär. Nähes minu otsusekindlust, ulatas vend lõpuks ka mulle blanketi. Kuidas ma küll palvetasin, et mind Gileadi kooli kutsutaks. Vastus tuli kiiresti ning mu soov täitus.

Astusin Gileadi kooli 33. klassi, kus peale minu oli 14-st riigist pärit 81 pioneeri. Viis õppekuud läksid lausa lennates. Nathan H. Knorr pidas meile kooli lõpetamisel nelja tunni pikkuse innustava kõne. Ta õhutas meid jääma vallaliseks (1. Korintlastele 7:37, 38). Kuid ütles, et juhul kui ikkagi soovime abielluda, võiksime teha endale nimekirja selle kohta, mida ootame sobivalt abikaasalt. Ja kui meie ellu peaks siis keegi ilmuma, võiksime üle vaadata, kas ta vastab nendele nõuetele, mida oleme kirja pannud.

Minu nimekiri nägi välja järgmine: minu tulevane mees peab olema misjonär ja armastama  Jehoovat, ta peab tundma Piibli tõde paremini kui mina, ta peab olema valmis loobuma enne Harmagedooni lapsi saamast, et jääda täisajalisse teenistusse, rääkima vabalt inglise keelt ning olema minust vanem. See nimekiri oli mulle, 20-aastasele, suureks abiks, kui olin minemas kaugele maale.

Brasiiliasse

1959. aasta 2. augustil, pühapäeval toimus meie lennu lõpetamine, mil saime teada, kuhu kedagi määratakse. Meid Vehanouch Yazedjiani, Sarah Greco, Ray ja Inger Hatfieldi, Sonia Springate’i ja Doreen Hinesiga määrati Brasiiliasse. Olime põnevil. Kujutasin juba vaimusilmas ette sealseid metsi, madusid, kautšukipuid ja indiaanlasi. Kuid Brasiiliasse jõudes osutus kõik sootuks teistsuguseks. Amazonase vihmametsade asemel kõrgus minu ümber päikesepaisteline ja moodne Rio de Janeiro linn, mis oli tollal Brasiilia pealinn.

Meie esimeseks ülesandeks oli portugali keele õppimine. Esimesel kuul õppisime iga päev 11 tundi päevas. Pärast seda, kui olin mõnda aega kuulutanud Rio de Janeiros ja elanud Jehoova tunnistajate harubüroos, saadeti mind São Paulo osariiki Piracicaba linna misjonikodusse, seejärel aga Rio Grande do Suli osariiki Pôrto Alegre linna misjonikodusse.

1963. aasta alguses kutsuti mind tööle harubüroo tõlkeosakonda. Tõlkeosakonna ülevaataja oli Floriano Ignez da Conceição, kes oli meile varem portugali keelt õpetanud. Tema oli õppinud tõde 1944. aastal, kui Brasiilias oli kõigest ligikaudu 300 tunnistajat, ning ta oli lõpetanud Gileadi kooli 22. kursuse. Kui olin töötanud tõlkeosakonnas mõned kuud, küsis Floriano minult ühel päeval, kas võib pärast lõunase kella helinat minuga korra rääkida. Olin närvis. Arvasin, et olen teinud midagi valesti. Pärast kellahelinat küsisin siis Florianolt, millest ta minuga rääkida tahtis. „Kas sa abielluksid minuga?” küsis ta. Olin sõnatu. Palusin aega, et selle üle järele mõelda, ning jooksin lõunasöögile.

Floriano polnud sugugi esimene vend, kes minu vastu huvi tundis. Kuid selle ajani polnud veel ükski vend minu nõuetele vastanud. Arvan, et see nimekiri aitas mul teha õige valiku. Kuna Floriano vastas kõikidele nõuetele, andsin talle oma nõusoleku. Abiellusime 1965. aasta 15. mail.

Haigusega silmitsi

Kõigist raskustest hoolimata on meie elu Florianoga olnud õnnelik. Üheks raskuseks on olnud Floriano tervisehädad, mis algasid veidi enne meie pulmi. Juba aastaid varem oli Floriano vasak kops korditunud ning tüsistused tegid talle nüüd suurt piina. Selle tõttu pidime Peetelist lahkuma ning hakkasime Rio de Janeiro osariigi mägises piirkonnas Teresópolises eripioneerideks. Lootsime, et kliima aitab tal kosuda.

1965. aasta detsembris saime aga teada, et mu ema on vähiga hinge vaakumas. Olime temaga küll kirjavahetuses, kuid me polnud näinud üksteist seitse aastat. Tänu sellele, et ema maksis kinni meie sõidukulud, saime teda Inglismaale vaatama minna. Ema oli käinud operatsioonil, kuid kasvajat ei suudetud eemaldada. Kuigi ta oli väga haige ning lamas voodis, põles tema südames endiselt soov kuulutustööd teha. Tal oli magamistoas kirjutusmasin, millega ta lasi teistel enda dikteerimisel kirju kirjutada, et niiviisi oma usust tunnistust anda. Ta sai lühidalt kuulutada ka neile, kes teda vaatama tulid. Ema suri 1966. aasta 27. novembril. Sellel kuul oli ta saanud kuulutada koguni kümme tundi. Isa jätkas pioneerteenistust kuni surmani aastal 1979.

Pärast ema surma pöördusime Florianoga tagasi Brasiiliasse, kus oleme sellest ajast saadik teeninud Rio de Janeiro osariigis. Alguses  määrati meid osariigi pealinna ringkonnatööle, kuid see rõõm oli üsna lühiajaline, sest Floriano jäi taas tõsiselt haigeks. Seejärel jätkasime Teresópolises eripioneerteenistust.

Aastal 1974 pärast pikka aega kestnud valulikku ravi eemaldasid arstid lõpuks Floriano vasakpoolse kopsu. Sel ajal ei saanud ta enam olla ei juhtiv ülevaataja ega eripioneer, kuid ta sai juhatada haiglas külastustundide ajal piibliuurimisi. Üks tema õpilastest oli pensionile jäänud ameeriklane Bob. Bob soovis hakata Jumalat teenima ning ta ristiti. Floriano tervis muutus järk-järgult paremaks ning pärast seda on ta teeninud üldpioneerina.

Jehoova on mu teenistust õnnistanud

Mina olen jätkanud eripioneerteenistust ning Jehoova on mind rohkesti õnnistanud. Teresópolises aitasin enam kui 60 inimesel oma elu Jehoovale pühendada. Üks neist oli Jupira, keda õpetasin ka lugema. Uurisin samuti tema kaheksa täiskasvanud lapsega. Nüüd teenib Jupira Jehoovat koos enam kui 20 pereliikme ja sugulasega. Üks tema sugulastest on kogudusevanem, kolm teenistusabilised ja kaks pioneerid.

Olen õppinud seda, et tõde võivad õppima hakata igasugused inimesed. Kord, kui uurisin Piiblit noore naise Alzemiraga, ähvardas tema abikaasa Antônio mulle kaks suurt koera kallale ässitada, kui ma kohe nende kodust ei lahku. Pärast seda sain Alzemiraga kokku vaid juhuslikult. Möödus umbes seitse aastat, enne kui mul õnnestus saada Antôniolt nõusolek tema naisega taas uurima hakata. Ent Antônio ise keeldus minuga Piiblist rääkimast. Ühel vihmasel päeval, kui me Alzemiraga uurisime, oli ka Antônio nõus meie seltsi istuma. Sain siis teada, et tema probleemiks on kirjaoskamatus. Pärast seda hakkas Floriano koos teiste vendadega Antôniole Piiblit õpetama ning Antônio sai selgeks ka lugemise. Praeguseks on nii Alzemira kui Antônio ristitud. Antôniost, kes käib paljude noortega kuulutamas, on kogudusele suur abi.

Need on vaid mõned toredad kogemused enam kui 20 aasta pikkusest perioodist, mil teenisime Teresópolises. 1988. aasta alguses määrati meid kuulutama uude kohta – Niterói linna, kus olime paigal viis aastat, enne kui kolisime Santo Aleixosse. Pärast seda kolisime Japuíba linna, mis paikneb Rio de Janeiro osariigi keskel, ning meil oli au panna algus Ribeira kogudusele.

Lihtne, kuid õnnelik elu

Aastate jooksul oleme saanud Florianoga aidata enam kui 300 inimesel pühendada oma elu Jehoovale. Praegu teenivad mõningad neist harubüroos, teised on aga pioneerid, kogudusevanemad või teenistusabilised. Kui tänulik ma küll olen Jumalale, et ta on aidanud meil oma püha vaimu kaudu nii paljusid inimesi tõe juurde tuua! (Markuse 10:29, 30.)

On tõsi, et Florianol on tulnud maadelda tõsiste tervisehädadega. Kuid sellest hoolimata on ta jäänud tões vankumatuks, rõõmsaks ning on lootnud alati Jehoovale. Ta ütleb tihti, et praegusel ajal ei sõltu õnn mitte muretust elust, vaid Jehoova abist (Laul 34:20).

2003. aastal leiti mu vasakust silmast kasvaja. Pidin minema operatsioonile, mille käigus mu silm eemaldati ning asendati kunstsilmaga, mida tuleb mitu korda päevas puhastada. Vaatamata sellele on Jehoova andnud mulle jõudu eripioneerina edasi teenida.

Mis puutub materiaalsetesse asjadesse, siis oleme elanud lihtsat elu. Kuid Jehoova on minu tööd õnnistanud ning rikastanud mind vaimselt. See, mida too misjonärist õde rääkis kord kuulutustöö kohta Aafrikas, on pidanud paika ka Brasiilias. Jehoova on tõepoolest õnnistanud rikkalikult minu soovi olla misjonär.

[Pilt lk 9]

Koos perega 1953. aastal

[Pilt lk 9]

Kuulutustööl Iirimaal, 1957

[Pilt lk 10]

Brasiilias 1959. aastal koos teiste misjonäridega. Vasakult paremale: mina, Inger Hatfield, Doreen Hines ja Sonia Springate

[Pilt lk 10]

Koos abikaasaga