Usaldusväärseid nõuandeid lastekasvatuseks

KUI Ruth kandis oma esimest last, oli ta 19-aastane, elas oma vanematest kaugel ning tundis, et ta pole üldse lapse saamiseks valmis. Kuna Ruth oli pere ainuke laps, ei olnud ta emarollile suurt mõelnud. Kust võis Ruth leida usaldusväärseid nõuandeid?

Jan, kelle kolm last on nüüd juba täiskasvanud, oli aga esialgu üsna optimistlik. Ta meenutab: „Olin alguses väga enesekindel. Kuid ei läinud kaua, kui mõistsin, et mul puuduvad tegelikud lapse kasvatamise oskused.” Kust võivad vanemad leida abi, ükskõik kas nad tunnevad küündimatust kohe alguses või jäävad nõutuks raskuste tekkides?

Tänapäeval otsib järjest enam lapsevanemaid juhatust Internetist. Kas sealsed nõuanded on aga usaldusväärsed? On hea olla ettevaatlik, sest me ei tea, kelle soovitusi võrgust loeme või kui hästi on need inimesed suutnud omaenda lapsi kasvatada. Kuna sellest, missuguseid nõuandeid sa rakendad, sõltub sinu laste käekäik, ei tasu kohe kõike puhta kullana võtta. Nagu eelmises artiklis mainiti, võivad isegi ekspertide soovitused osutuda ekslikuks. Kust siis nõuandeid otsida?

Kõige paremat nõu laste kasvatamise kohta võib anda üksnes Jehoova Jumal, kuna tema on pannud aluse perekonnale (Efeslastele 3:15). Tema on ainus tõeline selle ala asjatundja. Oma Sõnas Piiblis annab ta usaldusväärseid juhtnööre, millest on ka tegelikult abi (Laul 32:8; Jesaja 48:17, 18). Kas me nende nõuannete järgi toimime, sõltub juba meist endist.

Mitmelt abielupaarilt küsiti, mida nemad õppisid, kui püüdsid oma lapsi tasakaalukateks ja jumalakartlikeks täiskasvanuteks kasvatada. Nende sõnul oli peamiseks edu võtmeks Piibli põhimõtete rakendamine. Nad kogesid, et Piibli nõuanded on tänapäeval sama usaldusväärsed kui ajal, mil see kirjutati.

Veetke lastega aega

Kui kahe lapse emalt Catherine’ilt küsiti, millisest nõuandest on talle kõige enam kasu olnud, viitas ta pikemalt mõtlemata 5. Moosese 6:7 tekstile, mis ütleb: „Kinnita neid [Piibli sõnu] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” See kirjakoht aitas Catherine’l mõista, et tal tuleb lastega rohkem koos olla.

Seda on küll kergem öelda kui teha, võid sa mõelda. Paljudes peredes peavad mõlemad vanemad tööl käima, et ots otsaga kokku tulla. Kuidas on siis vanematel võimalik oma lastele aega pühendada, kui neil on käed-jalad tööd täis? Torlief, kelle pojal on nüüd juba endal pere, ütleb, et abiks on see, kui 5. Moosese raamatu nõuande kohaselt võtta lapsi endaga igale poole kaasa, kuna siis kujunevad jutuajamised lastega välja loomulikult. „Tegime pojaga koos majapidamistöid,” ütleb Torlief. „Käisime koos perega väljasõitudel. Meil oli ka kombeks koos süüa.” Nii tundis Torliefi poeg, et võib oma vanematega alati sundimatult rääkida.

Mida teha aga sel juhul, kui suhtlemisel on tekkinud barjäär? See võib juhtuda siis, kui lapsed on saanud vanemaks. Jällegi on abiks see, kui olla nendega rohkem koos. Catherine’i abikaasa Ken meenutab, et kui nende tütar oli jõudnud teismeikka, kurtis ta, et isa ei kuula teda. See on üks tüüpilisi  teismeliste kaebusi. Mida Ken tegi? „Otsustasin temaga rohkem nelja silma all vestelda ning rääkida tema mõtetest, tunnetest ja pettumustest. Sellest oli abi.” (Õpetussõnad 20:5.) Ken arvab, et niisugusest lähenemisest oli kasu tänu sellele, et nende peres oldi harjutud omavahel vestlema. „Meil olid tütrega alati head suhted olnud,” ütleb ta, „niisiis tundis ta, et võib mulle kõigest rääkida.”

Ühe hiljutise uuringu järgi väidavad huvitaval kombel just teismelised, mitte vanemad, et nende pere ei veeda koos piisavalt palju aega. Miks siis mitte seda Piibli nõuannet ka oma elus rakendada! Olge oma lastega koos nii palju kui võimalik, nii vabal ajal kui tööd tehes, kodus olles ja reisides, hommikul üles tõustes ja õhtuti enne magamaminekut. Võtke oma lapsi endaga kaasa nii tihti kui võimalik. Nagu on näha 5. Moosese 6:7 tekstist, pole koosolemisele mingit aseainet.

Õpeta neile õigeid väärtusi

Kahe lapse isa Mario soovitab: „Ärge olge armastuse väljendamisega kitsid, lugege neile ette.” See ei tähenda, et last tuleb üksnes intellektuaalselt arendada. Neid tuleb ka õpetada heal ja halval vahet tegema. Mario lisab: „Uurige lastega koos Piiblit.”

Piibel annab järgmise nõuande: „Ärge ärritage oma lapsi, vaid kasvatage neid hellalt tõelise kristliku õpetuse ja nõuannete järgi” (Efeslastele 6:4, Weymouth). Paljudes peredes ei suunata tänapäeval lapsi moraalselt. Mõningad vanemad arvavad, et lapsed suudavad suuremaks saades ise otsustada, mida väärtustada ja mida mitte. Kas see on aga mõistlik? Nii nagu lapsed vajavad oma vanematelt õiget toitu, et sirguda terveteks ja tugevateks noorteks, vajavad nad ka moraalset suunamist. Kui lapsed ei õpi õigeid väärtusi kodus, võtavad nad omaks klassikaaslaste, õpetajate või meedias propageeritavad vaated.

Piibel aitab vanematel õpetada oma lapsi head ja halba eristama (2. Timoteosele 3:16, 17). Kogenud kristlik kogudusevanem Jeff, kes on kasvatanud üles kaks last, soovitab kasutada Piiblit, et oma lastele õigeid väärtusi õpetada. Ta ütleb: „Piibli lugemine aitab lastel mõista, milline on teatud asjades Looja, mitte üksnes ema või isa suhtumine. Märkasime, et Piiblil on lastele erakordne mõju. Kui lapse käitumine või mõtteviis oli vale, otsisime Piiblist asjakohaseid tekste. Siis lasime lapsel endal neid tekste lugeda. Tihtipeale tuli talle pisar silma või ta puhkes lausa nutma, nii et olime päris hämmastunud. Piiblil oli lastele suurem mõju kui ükskõik millel, mida oleksime võinud ise teha või öelda.”

Heebrealastele 4:12 ütlebki: „Jumala sõna on elav ja vägev ... ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja.” Piibli sõnad pole lihtsalt nende inimeste isiklikud vaated ja kogemused, keda Jumal selle raamatu kirjutamisel kasutas. Piibel näitab hoopis seda, kuidas suhtub moraaliküsimustesse Jumal. Seepärast erinevad selle raamatu nõuanded kõigist teistest nõuannetest. Kui tugined laste kasvatamisel Piiblile, aitad neil näha asju Jumala seisukohast. Nii on sinu õpetusel rohkem kaalu ning sul on parem võimalus jõuda oma lapse südameni.

Catherine, keda varem mainiti, tunneb sedasama. Ta ütleb: „Mida raskemas olukorras me olime, seda enam otsisime nõu Jumala Sõnast. Ja sellest oli kasu.” Kas ka sina võiksid oskuslikumalt Piiblit kasutada, kui õpetad lapsi heal ja halval vahet tegema?

Ole mõistlik

Apostel Paulus toob välja veel ühe tähtsa põhimõtte, mis on laste kasvatamisel abiks. Ta õhutas kaaskristlasi: „Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele” (Filiplastele 4:5, UM). Kindlasti peaksid ka lapsed nägema, et nende vanemad on mõistlikud. Kuulub ju mõistlikkus taevase tarkuse juurde (Jakoobuse 3:17, UM).

 Kuidas siis avaldub mõistlikkus lastekasvatamisel? Kuigi vanemad peaksid aitama lapsi nii hästi kui suudavad, ei tohiks nad kontrollida iga nende liigutust. Näiteks Mario, kes on Jehoova tunnistaja ja keda varem mainiti, meenutab: „Me õhutasime alati oma lapsi mõtlema ristimise, täisajalise teenistuse ja teiste vaimsete eesmärkide peale. Aga me tegime neile ka selgeks, et need otsused on nende enda langetada, kui nad on selleks valmis.” Milline oli tulemus? Nüüd on nende mõlemad lapsed täisajalised evangeeliumikuulutajad.

Piibel hoiatab isasid kirjakohas Koloslastele 3:21: „Äge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” (Koloslastele 3:21). Catherine, kes on samuti Jehoova tunnistaja, peab seda salmi väga oluliseks. Kui kannatus on katkemas, on kerge saada vihaseks ja muutuda nõudlikuks. Ent lastelt ei tohi nõuda sama palju kui endalt, arvab Catherine ja lisab, et Jehoova teenimine tuleks laste jaoks meeldivaks teha.

Jeff, kellest oli juba varem juttu, teeb järgmise praktilise tähelepaneku: „Kui meie lapsed kasvasid suuremaks, rääkis üks hea sõber mulle, et tema oli oma laste soovidele tihti ei öelnud. See valmistas neile pettumust ja kurvastas neid. Et seda ei juhtuks, soovitas mu sõber otsida võimalusi laste soovide täitmiseks.

„Meie arust oli see hea mõte,” märgib Jeff. „Hakkasimegi otsima võimalusi, kus lapsed saaksid teha koos teistega midagi sellist, mis polnud vale. Niisiis, kui kuskil midagi toredat ette võeti, küsisime lastelt, kas nad tahaksid ka minna. Või kui lapsed tahtsid, et me neid kuskile viiksime, olime valmis seda tegema isegi siis, kui olime väsinud. Tegime seda sellepärast, et ei peaks neile taas ei ütlema.” Olla erapooletu, arvestav ja järeleandlik, tegemata Piibli põhimõtetes kompromissi, tähendabki mõistlikkust.

Rakenda ellu usaldusväärseid nõuandeid

Enamik vanemaid, keda tsiteeriti, on nüüd juba vanavanemad. Nad näevad, kuidas needsamad Piibli põhimõtted aitavad nende lastel ka omi lapsi kasvatada. Kas Piibli põhimõtted võiksid aidata sindki?

Kui artikli algul mainitud Ruth sai emaks, tundsid nad end mehega vahel üsna abituna. Tegelikult oli neile abi aga käepärast. See oli Jumala Sõna Piibel. Jehoova tunnistajad on andnud välja palju suurepäraseid Piiblil põhinevaid raamatuid, mis on laste kasvatamisel abiks. Nende seas on näiteks „Võta kuulda Suurt Õpetajat”, „Minu piiblilugude raamat”, „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” ja „Suurim inimene, kes kunagi on elanud”. Ruthi abikaasa Torlief ütleb: „Tänapäeval on külluslikult Piiblil põhinevaid nõuandeid lastevanematele täiesti kättesaadavad. Kui nad neid ainult rakendavad, saavad nad abi laste kasvatamise igas aspektis.”

 [Kast/pilt lk 5]

Mida ütlevad EKSPERDID, mida ütleb PIIBEL

Kas väljendada lastele oma tundeid?

Raamatus „The Psychological Care of Infant and Child” (1928) õhutab dr John Broadus Watson lapsevanemaid, et nad eales oma lapsi ei kallistaks ega musitaks. Samuti ütleb ta: „Ärge laske lastel kunagi oma süles istuda.” Hiljem märkisid aga doktorid Vera Lane ja Dorothy Molyneaux ajakirjas „Our Children” (1999 märts): „Uurimistulemused näitavad, et niisugused lapsed, kellel puudub oma vanematega füüsiline lähedus ning kellele ei väljendata kiindumust, ei ole õnnelikud.”

Piiblisalmist Jesaja 66:12 võime lugeda, kuidas Jumal väljendab oma rahvale isalikku armastust. Ka Jeesus, kelle jüngrid takistasid teisi oma lapsi tema juurde toomast, ütles: „Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid.” Seejärel ta „kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ning õnnistas neid” (Markuse 10:14, 16).

Kas õpetada lastele õigeid väärtusi?

Ühes ajakirja „New York Times” 1969. aasta numbris ilmunud artiklis rõhutas dr Bruno Bettelheim, et lapsel on „õigus langetada ise valikuid, mida ei mõjuta vanemate autoritaarne moraalilugemine, vaid tema enda elukogemused”. Ligikaudu 30 aastat hiljem tunnistas aga raamatu „The Moral Intelligence of Children” (1997) autor dr Robert Coles, et „lapsed vajavad hädasti elusihti ja suunamist, väärtusi”, mida tunnustavad nende vanemad ja teised täiskasvanud.

Õpetussõnad 22:6 ergutab vanemaid: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” Heebrea sõna, mis on tõlgitud vastega „õpetama”, tähendab ka ’algatama’ ning näitab selles kontekstis, et vanemad peavad olema need, kellelt laps saab kõigepealt elujuhiseid. Seega õhutab Piibel vanemaid alustama lastele õigete väärtuste õpetamist juba varakult (2. Timoteosele 3:14, 15). See, mida lapsed neil kasvuaastatel õpivad, jääb neisse tõenäoliselt püsima.

Kas lapsi on õige karistada?

Dr James Dobson kirjutas väljaandes „The Strong-Willed Child” (1978): „Kehaline karistus aitab armastaval vanemal hoida last halvale teele sattumast.” Ent artikkel, mis põhines Benjamin Spocki kuulsa raamatu „Teie laps” seitsmendal väljaandel (inglise keeles, 1998), ütles: „Lapse löömine näitab talle seda, et see, kes on suurem ja tugevam, võib alati saada oma tahtmise, on tal siis õigus või mitte.”

Piibel aga ütleb laste karistamise kohta järgmist: „Vits ja noomimine annavad tarkust” (Õpetussõnad 29:15). Siiski ei tähenda see, et kõiki lapsi peaks kehaliselt karistama. Õpetussõnad 17:10 (P 1997) märgib: „Noomitus mõjub arukale rohkem kui sada hoopi albile.”

[Pilt]

Kasuta lapse südameni jõudmiseks Piiblit

[Pilt lk 7]

Targad vanemad korraldavad oma lastele meelelahutust