„Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”

Ta andis tõest julgelt põhjalikku tunnistust

VÄGIVALDNE rahvajõuk on valmis üht kuulekat jumalateenrit surnuks peksma. Just õigel ajal astuvad aga Rooma sõdurid vahele. Nad küll vahistavad jumalateenri, kuid tänu sellele vahejuhtumile avaneb talle võimalus ligikaudu viie aasta jooksul kõrgetele Rooma ametnikele Jeesus Kristusest rääkida.

See jumalateener, kes sattus rahvahulga viha alla, on apostel Paulus (Saulus). 34. aasta paiku sai Paulus Jeesuselt ilmutuse, et ta peab kandma tema nime valitsejate ette (Apostlite teod 9:15). Kuni kolmanda misjonireisini polnud see Paulusel siiski veel õnnestunud. Ent kolmanda misjonireisi lõpu poole aastal 56 võtab Pauluse elu uue pöörde.

Julge, rünnakutest hoolimata

Kui Paulus on teel Jeruusalemma, hoiatavad teised kristlased Paulust „Vaimu mõjul”, et selles linnas ootab teda ees ränk tagakiusamine. Paulus aga ütleb kartmatult: „Ma pole mitte üksnes valmis laskma ennast siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas Issanda Jeesuse nime pärast!” (Apostlite teod 21:4–14). Niipea kui Paulus on jõudnud Jeruusalemma ning läinud templisse, märkavad teda seal Aasiast pärit juudid, kes teavad, milline edu on saatnud tema kuulutustööd nende kodukandis, ning nad õhutavad rahvahulka Paulust tapma. Rooma sõdurid tulevad aga kiiresti Paulusele appi ja päästavad ta (Apostlite teod 21:27–32). Nii avaneb Paulusel harukordne võimalus kuulutada tõde Kristuse kohta vaenulikule rahvahulgale ja ka kõrgetele ametnikele.

Võimalus kuulutada neile, kelle jutule pole kerge pääseda

Sõdurid viivad Pauluse trepist üles Antonia kindlusesse, kus ta on kaitstud. * Sellel trepil annab apostel usklikule rahvahulgale tõest võimsat tunnistust (Apostlite teod 21:33–22:21). Ent niipea, kui Paulus mainib oma ülesannet kuulutada paganatele, lööb rahvahulk taas põlema. Ülempealik Lüüsias annab käsu Paulust piitsutades üle kuulata, et teada saada, miks juudid teda süüdistavad. Paulus siiski pääseb piitsutamisest, sest ta annab teada, et on Rooma kodanik. Järgmisel päeval viib Lüüsias Pauluse Suurkohtu ette (Apostlite teod 22:22–30).

Suurkohtu ees olles avaneb Paulusele taas kord hea võimalus oma kaasmaalastele Jeesusest tunnistust anda. Kartmatu kuulutaja räägib oma usust ülestõusmisesse (Apostlite teod 23:1–8). Juutide meeletu viha ei vaibu ning sõdurid viivad Pauluse sõjaväekasarmusse. Järgmisel ööl kinnitab Issand Paulust: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!” (Apostlite teod 23:9–11).

Vandenõu Paulus tappa nurjub, kui ta toimetatakse salaja Kaisareasse, Rooma asevalitsejate residentsi Juudamaal (Apostlite teod 23:12–24). Kaisareas tekib Paulusel kuulutamiseks veel häid võimalusi ning ta saab anda tõest tunnistust ka valitsejatele. Kõigepealt annab apostel siiski maavalitseja Feeliksile teada, et tema vastu esitatud süüdistustel pole mingit alust. Hiljem räägib Paulus nii Feeliksile kui ka tema naisele Drusillale Jeesusest, enesevalitsemisest, õigusest ja tulevasest kohtumõistmisest.  Feeliks laseb Paulust hoida vangis kaks aastat, lootes temalt saada altkäemaksu, kuid seda asjatult (Apostlite teod 23:33–24:27).

Kui Feeliksi asemel saab maavalitsejaks Festus, esitavad juudid jälle Pauluse vastu kaebuse, et see süüdi mõistetaks ning hukataks. Nii astub Paulus Kaisareas uuesti kohtu ette. Kuna ta ei soovi, et tema kohtuasi Jeruusalemma üle viidaks, ütleb ta: „Ma seisan keisri kohtujärje ees ... mina nõuan keisri kohut!” (Apostlite teod 25:1–11, 20, 21). Mõned päevad hiljem, kui apostel kostab enese eest kuningas Herodes Agrippa II ees, ütleb kuningas talle: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!” (Apostlite teod 26:1–28). Paulus saadetaksegi 58. aasta paiku Roomasse. Viibides seal kaks aastat vangina, leiab nutikas apostel ka sel ajal viise, kuidas teistele Kristusest rääkida (Apostlite teod 28:16–31). Näib, et lõpuks seisiski Paulus kohtus keiser Nero ees, ta mõisteti õigeks ning võis taas vaba mehena misjonitegevust jätkata. Pole teada, et ükski teine apostel oleks saanud kuulutada head sõnumit nii kõrgetele isikutele.

Nagu näha, elas apostel Paulus kooskõlas selle tähtsa põhimõttega, mille tõid välja tema kaasteenijad juudi kohtu ees: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29). Millise hea eeskuju Paulus meile küll jättis! Kuigi Pauluse kuulutustegevust püüti pidevalt takistada, kuuletus ta täielikult käsule anda tõest põhjalikku tunnistust. Tänu kõigutamatule kuulekusele täitis Paulus oma ülesannet kui „valitud tööriist” ning kandis Jeesuse nime „rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette” (Apostlite teod 9:15, P 1997, meie kursiiv).

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 9]

KAS PAULUS OLI HUVITATUD VAID ENDA KAITSMISEST?

Kommenteerides seda küsimust, kirjutab piibliõpetlane Ben Witherington III: „Pauluse ... jaoks polnud kõige tähtsam mitte niivõrd ennast kaitsta kui rääkida heast sõnumist võimulolijaile, nii juutidele kui ka paganatele. ... Tegelikult oli evangeelium see, mille üle kohut mõisteti.”