Antikristus on paljastatud

MIDA sa teeksid siis, kui saaksid teada, et su lähikonnas levib surmatoov epideemia? Ilmselt püüaksid sa tugevdada oma immuunsüsteemi ning hoiaksid eemale nakatunud inimestest. Sama peaks tegema ka antikristuse suhtes. Pühakiri ütleb, et antikristus on „nüüd juba ... maailmas” (1. Johannese 4:3). Kui tahame pääseda selle nakkuse eest, peame kindlaks tegema, kes on nakkusekandjad ning neid vältima. Selles on meile abiks Piibel.

Antikristus tähendab ’Kristuse vastu’. Niisiis mõeldakse selle sõna all laias laastus kõiki, kes on Kristuse vastased või kes peavad end Kristuseks või tema esindajateks, seda siiski olemata. Jeesus ise ütles: „Kes minu poolt ei ole, on minu vastu [on antikristus]; ja kes minuga ei kogu, see hajutab” (Luuka 11:23).

Kuna Johannes kirjutas antikristusest rohkem kui 60 aastat pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist taevasse, siis näitab see, et antikristus tegutseb Jeesuse järelkäijate vastu, kes on maa peal (Matteuse 25:40, 45).

Antikristus on Kristuse järelkäijate vastane

Jeesus andis oma järelkäijatele teada, et maailm suhtub neisse üldiselt vaenulikult. Ta ütles: „Siis antakse teid viletsusse ja teid tapetakse ja te olete kõigi rahvaste viha all minu nime pärast. Ja palju valeprohveteid tõuseb, ja need eksitavad paljusid” (Matteuse 24:9, 11, P 1968).

Kuna Jeesuse järelkäijaid kiusatakse taga tema nime pärast, on tagakiusajad ilmselgelt Kristuse vastased. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka valeprohvetid,  kellest mõningad olid varem kristlased (2. Johannese 7). Johannes kirjutas, et paljud kristusevastased on „meist ... lähtunud, kuid nad ei olnud meist; sest kui nad oleksid olnud meist, siis nad oleksid jäänud meie juurde” (1. Johannese 2:18, 19).

Jeesuse ja Johannese sõnad näitavad selgelt, et antikristuse all ei mõelda ühtainust isikut. Kuna kristusevastaste alla kuuluvad ka valeprohvetid, on nende üheks põhieesmärgiks petta teisi usu kaudu. Millised on mõningad nende petmisvõtted?

Usuliste valede levitamine

Apostel Paulus hoiatas oma kaastöölist Timoteost, et ta oleks ettevaatlik ärataganejate, nagu Hümenaiose ja Fileetose suhtes, kelle „kõne sööbib enese ümber otsekui vähktõbi”. Paulus lisas, et nad on „eksinud ära tõest ja ütlevad ülestõusmise juba olnud olevat, ja rikuvad mõnede usu” (2. Timoteosele 2:16–18). Tõenäoliselt õpetasid Hümenaios ja Fileetos, et ülestõusmine on sümboolne ning et kristlased on juba vaimses mõttes üles äratatud. On tõsi, et Jeesuse tõeliseks järelkäijaks saades ärkab inimene Jumala silmis justkui ellu, millest Paulus oli ka ise varem rääkinud (Efeslastele 2:1–5). Kuid Hümenaios ja Fileetos heitsid kõrvale Jeesuse tõotuse sõnasõnalise ülesäratamise kohta Jumala Kuningriigi valitsuse all (Johannese 5:28, 29).

Kõigest vaimse ülesäratamise ideed arendasid hiljem edasi gnostikud. Arvates, et teadmisi (kreeka keeles gnoʹsis) saab müstilisel teel, panid gnostikud ühte patta nii ärataganenud kristlaste õpetused, kreeka filosoofia kui ka idamaade müstitsismi. Näiteks uskusid nad, et kogu mateeria on kurjast ja seega ei tulnud Jeesus maa peale  inimkehaga, vaid tal lihtsalt näis olevat keha. See uskumus on tuntud kui doketism. Just niisuguste valede eest apostel Paulus kristlasi hoiataski (1. Johannese 4:2, 3; 2. Johannese 7).

Teine vale, mis sai alguse sajandeid hiljem, on niinimetatud püha kolmainsuse doktriin, mille kohaselt Jeesus on nii Kõigeväeline Jumal kui ka tema Poeg. Dr Alvan Lamson kirjutab oma raamatus „The Church of the First Three Centuries”, et kolmainsuse doktriini „algallikas oli täiesti väljaspool juudi ja kristlikku Pühakirja; see kujunes välja ja poogiti kristluse külge platonistlike isade käe läbi”. Kes olid platonistlikud isad? Need olid ärataganenud vaimulikud, kes olid lummatud kreeka filosoofi Platoni paganlikest õpetustest.

Kolmainsuse pookimine kristluse külge oli antikristuse kaval võte, millega Jumal ümbritseti müsteeriumiga ning tema suhted Pojaga ähmastati (Johannese 14:28; 15:10; Koloslastele 1:15). Kuidas saaks keegi tulla Jumala ligi, nagu õhutab Pühakiri, kui Jumal on müsteerium? (Jakoobuse 4:8.)

Jumala isiku on veelgi segasemaks muutnud piiblitõlkijad, kes on võtnud tema nime Jehoova oma tõlgetest välja, kuigi algtekstis esineb see nimi üle 7000 korra. Püüd teha Kõigeväelist Jumalat mitte üksnes müsteeriumiks, vaid nimetuks müsteeriumiks, on äärmine lugupidamatus meie Looja ja tema inspireeritud Sõna vastu (Ilmutuse 22:18, 19). See, kui Jumala nimi asendatakse niisuguste tiitlitega nagu Issand või Jumal, on vastuolus Jeesuse toodud eeskujupalvega, mis ütleb: „Pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9).

Antikristus seisab vastu Jumala Kuningriigile

Antikristus on muutunud eriti aktiivseks praegustel viimsetel päevadel (2. Timoteosele 3:1). Meie aja petiste peamiseks eesmärgiks on ähmastada Jeesuse rolli Jumala taevase valitsuse Kuningana, kes hakkab peagi valitsema kogu maa üle (Taaniel 7:13, 14; Ilmutuse 11:15).

Näiteks õpetavad mõningad vaimulikud, et Jumala Kuningriik on inimese südame seisund, kuigi see ei leia Pühakirjast kinnitust (Taaniel 2:44). Teised jälle väidavad, et Kristus tegutseb inimvalitsuste ja -institutsioonide kaudu. Ent Jeesus ise ütles: „Minu riik ei ole sellest maailmast” (Johannese 18:36, meie kursiiv). Mitte Kristus, vaid Saatan on „selle maailma vürst” ja jumal (Johannese 14:30; 2. Korintlastele 4:4). See aitab aru saada, miks Jeesus kõrvaldab peagi kõik inimvalitsused ja saab maa ainsaks valitsejaks (Laul 2:2, 6–9; Ilmutuse 19:11–21). Just selle eest palvetavadki inimesed, kui kordavad Meie Isa palvet: „Sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Matteuse 6:10).

Kuna vaimulikud toetavad inimvalitsusi, on paljud neist seisnud vastu Jumala Kuningriigi tõe kuulutajatele ja neid isegi taga kiusanud. Piibli Ilmutusraamat mainib sümboolset hoora, „Suurt Baabüloni”, kes on „joobnud pühade verest ja Jeesuse tunnistajate verest” (Ilmutuse 17:4–6). Samuti tegeleb ta vaimse hoorusega, toetades „ilmamaa kuningaid” ehk poliitilisi valitsejaid, mille eest talle vastuteeneid osutatakse. See sümboolne naine kujutab kõiki maailma valereligioone, mis moodustavad suurema osa antikristusest (Ilmutuse 18:2, 3; Jakoobuse 4:4).

Antikristus kõditab kõrvu

Peale selle, et paljud niinimetatud kristlased on hüljanud Piibli tõe, on nad seda teinud ka Piibli moraalinormidega. Jumala Sõna oli seda ette ennustanud, öeldes: „Tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust,  vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu” (2. Timoteosele 4:3, P 1997). Selliseid petiseid on ka nimetatud „valeapostliteks, petisteks töötegijateks, kes endid moondavad Kristuse apostleiks”. Piibel jätkab: „Ent nende ots on nende tegude järgi” (2. Korintlastele 11:13–15).

Nad elavad „lodevat elu” ning põlastavad kõrgeid moraalinorme (2. Peetruse 2:1–3, 12–14). Järjest enam vaimulikke ja nende kiriku liikmeid suhtub sallivalt homoseksualismi ja abieluvälistesse seksuaalsuhetesse või elab ise niisugust ebakristlikku elu. Võta hetk aega, et võrrelda, mida ütleb selliste laialdaselt aktsepteeritud vaadete ja elukommete kohta Piibel kirjakohtades 3. Moosese 18:22; Roomlastele 1:26, 27; 1. Korintlastele 6:9, 10; Heebrealastele 13:4 ja Juuda 7.

„Katsuge vaimud läbi”

Eelnevat silmas pidades tuleks meil panna tähele apostel Johannese hoiatust mitte võtta kõiki usulisi õpetusi tõe pähe. „Ärge uskuge igat vaimu,” hoiatab ta, „vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast; sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma” (1. Johannese 4:1).

Meile on heaks eeskujuks esimese sajandi Beroia linna elanikud, keda Piibel nimetab üllasteks. Nad „võtsid sõna vastu kõige hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati [nagu kuulutasid Paulus ja Siilas]” (Apostlite teod 17:10, 11). Kuigi beroialased olid õpihimulised, uurisid nad järele, kas see, mida nad on kuulnud, põhineb kindlalt Pühakirjal.

Ka tänapäeval ei lase tõelised kristlased end mõjutada maailma moevooludel, vaid hoiavad kõvasti kinni Piibli tõest. Apostel Paulus kirjutas: „Ma palvetan järelejätmatult, et teil tuleks täpsete teadmiste ja täieliku vahetegemisvõime kaudu armastust aina juurde” (Filiplastele 1:9, UM).

Võta eesmärgiks omandada selliseid täpseid teadmisi ja kasvatada vahetegemisvõimet, uurides, mida Piibel tegelikult õpetab. Need, kes järgivad beroialaste eeskuju, ei lase end antikristuse „petlike sõnadega” tüssata (2. Peetruse 2:3). Selle asemel teeb tõelise Kristuse ja tema järelkäijate õpetatud tõde nad vaimselt vabaks (Johannese 8:32, 36).

[Kast/pilt lk 4]

MIDA ÜTLEB PIIBEL ANTIKRISTUSE KOHTA

„Lapsukesed, nüüd on viimne aeg [ilmselt apostlite ajajärgu lõpp]! Ja nagu te olete kuulnud, et kristusevastane tuleb, nõnda ongi nüüd ilmunud palju kristusevastaseid” (1. Johannese 2:18).

„Kes on valelik kui mitte see, kes salgab, et Jeesus on Kristus? See on kristusevastane, kes salgab Isa ja Poega” (1. Johannese 2:22).

„Ükski vaim, kes ei tunnista seda Jeesust, ei ole Jumalast; ja see on kristusevastase vaim, kelle te olete kuulnud tulemas olevat ja nüüd juba on maailmas” (1. Johannese 4:3).

„Palju eksitajaid on tulnud maailma, kes ei tunnista Jeesust Kristust, kes lihas pidi tulema. See on eksitaja ja kristusevastane” (2. Johannese 7).

[Kast/pildid lk 5]

MITME MASKIGA PETIS

Antikristuse ehk kristusevastase all mõeldakse kõiki, kes ei tunnista seda, mida Piibel ütleb Jeesus Kristuse kohta, kes seisavad vastu tema Kuningriigile ning kes kohtlevad halvasti tema järelkäijaid. Antikristuse alla käivad ka nii üksikisikud, organisatsioonid kui riigid, kes väidavad valelikult end Kristust esindavat või võtavad endale kohatult Messia rolli, lubades enesekindlalt saavutada seda, mida võib saavutada üksnes Kristus – tõelise rahu ja julgeoleku.

[Allikaviide]

Augustinus: ©SuperStock/age fotostock

[Pilt lk 7]

Sarnaselt beroialastega tuleks meil iga päev Pühakirja uurida