Elulugu

Võitlus selle nimel, et jääda vaimselt tugevaks

Jutustab Rolf Brüggemeier

Esimese kirja pärast vangistamist sain sõbralt. Ta kirjutas, et minu ema ja nooremad vennad – Peter, Jochen ja Manfred – on samuti vahistatud. Nii jäid meie kaks väikest õde ilma vanematest ja vendadest. Miks Ida-Saksamaa ametivõimud meie perekonda taga kiusasid? Mis aitas meil vaimselt tugevaks jääda?

TEINE maailmasõda purustas meie rahuliku lapsepõlve; saime omal nahal tunda sõja julmust. Isa liitus saksa armeega ja suri sõjavangina. Minu ema Berta hoolde jäi kuus ühe- kuni kuueteistaastast last.

Ema oli oma kiriku tõttu usus täiesti pettunud ja seetõttu ei tahtnud ta enam Jumalast kuuldagi. Kuid ühel päeval 1949. aastal tuli meie ukse taha väikesekasvuline naine Ilse Fuchs, kes rääkis Jumala Kuningriigist. Tema küsimused ja arutluskäik äratasid emas uudishimu. Piibliuurimine andis talle uut lootust.

Meie poisid olime aga esialgu skeptilised. Natsid ja kommunistid olid suuri lubadusi andnud, kuid valmistasid vaid pettumust. Kuigi me ei uskunud ühtegi uut lubadust, avaldasid meile muljet kogemused Jehoova tunnistajatest, kes pidid sõjategevusest keeldumise tõttu koonduslaagrites olema. Järgmisel aastal lasime end ema ja Peteriga ristida.

Meie noorem vend Manfred ristiti samuti, kuid ilmselt polnud Piibli tõde tema südames juurdunud. Kui kommunistid meie töö 1950. aastal keelustasid ja kurikuulus salapolitsei Stasi talle survet avaldas, reetis ta  meie koosolekupaiga. See viis lõpuks selleni, et minu ema ja teised vennad arreteeriti.

Teenime keelu all

Keelu tõttu pidime Piiblil põhinevat kirjandust Ida-Saksamaale sisse smugeldama. Kullerina sain meie varud kätte ja tõin üle piiri Berliini lääneosast, kus meie kirjandus polnud keelatud. Põgenesin politsei eest mitu korda, kuid 1950. aasta novembris võeti mind vahi alla.

Stasi pani mind kinni akendeta maa-alusesse kambrisse. Päeva ajal ei lubatud mul magada ning öösiti mind küsitleti ja mõnikord ka peksti. Mul polnud oma perega ühendust 1951. aasta märtsini, kui ema, Peter ja Jochen tulid minu kohtuprotsessile. Mind mõisteti vangi kuueks aastaks.

Peter, Jochen ja ema arreteeriti kuus päeva hiljem. Edaspidi hoolitses üks kaaskristlane minu õe Hannelore eest, kes oli 11-aastane, ja tädi hoolitses Sabine eest, kes oli seitsmene. Stasi valvurid kohtlesid ema ja vendi kui ohtlikke kurjategijaid, võtsid neilt ära isegi kingapaelad ning ülekuulamiste ajal pidid nad seisma püsti. Ka nemad mõisteti vangi kuueks aastaks.

1953. aastal määrati mind ja veel paar Jehoova tunnistajast vangi sõjaväe lennuvälja ehitama, millest me keeldusime. Ametivõimud karistasid meid selle eest 21-päevase isolatsiooniga: tööd me ei teinud, kirju ei saanud ja süüa anti minimaalselt. Mõned kristlikud õed panid üht-teist oma kasinast päevasest toiduportsjonist kõrvale ja toimetasid selle salaja meile. Nõnda tutvusin oma tulevase naise Anniga, kes vabanes vangist aastal 1956. Mina vabanesin 1957 ning varsti me abiellusime. Aasta pärast abiellumist sündis meile tütar Ruth. Peter, Jochen ja Hannelore abiellusid umbes samal ajal.

Kui vabanemisest oli möödunud umbes kolm aastat, võeti mind uuesti vahi alla. Stasi ohvitser püüdis mind veenda, et hakkaksin informaatoriks. Ta ütles mulle: „Kallis härra Brüggemeier, palun olge mõistlik. Te ju teate, mis tunne on olla vangis, ja me ei taha, et te uuesti peaksite sinna minema. Te võite Jehoova tunnistaja edasi olla, oma uurimisi jätkata ja Piiblist rääkida. Me tahame lihtsalt asjadega kursis olla. Mõelge ometi oma naise ja väikse tütre peale.” See viimane lause puudutas mind valusalt. Sellegipoolest teadsin, et minu vangistuse ajal võib Jehoova minu pere eest hoolitseda paremini, kui ise seda suudaksin, ja nii see oligi!

 Võimukandjad püüdsid Annit täiskohaga töötama sundida ja lubasid, et teised inimesed hoolitsevad Ruthi eest nädala jooksul. Anni polnud sellega nõus ja töötas öösiti, et ta saaks päeva ajal Ruthiga tegeleda. Meie vaimsed vennad olid väga hoolitsevad ja andsid mu naisele nii palju asju, et ta sai neid ka teistele jagada. Samal ajal istusin mina taas peaaegu kuus aastat trellide taga.

Kuidas säilitasime usu vanglas

Kui mind vangi tagasi viidi, tahtsid tunnistajatest kongikaaslased väga teada saada, mida uut on vahepeal välja antud. Kui õnnelik ma küll olin, et olin hoolsalt „Vahitorni” uurinud ja korrapäraselt koosolekutel käinud, nõnda sain neile vaimseks julgustuseks olla!

Kui me küsisime valvuritelt Piiblit, vastasid nad: „Jehoova tunnistajatele Piibli andmine on niisama ohtlik kui anda vahistatud murdvargale tööriistad põgenemiseks.” Iga päev valisid juhtivad vennad piibliteksti, mille üle arutleda. Igapäevasel pooletunnisel jalutuskäigul hoovis polnud me huvitatud niivõrd harjutustest ja värskest õhust kuivõrd selle päeva piiblitekstist. Kuigi me pidime olema üksteisest 5 meetri kaugusel ega tohtinud rääkida, leiutasime ikka viise, kuidas teksti teineteisele edastada. Kui jälle kongides olime, panime kokku kõik, mida igaüks oli kuulnud, ja arutasime siis omavahel.

Lõpuks avastas üks informaator meie tegevuse ning mind pandi üksikkongi. Milliseks õnnistuseks oli küll see, et olin eelnevalt sadu kirjakohti meelde jätnud! Sain need tühjad päevad täita piibliteemade üle mõtiskledes. Seejärel viidi mind üle teise vanglasse, kus valvur pani mind ühte kongi koos kahe tunnistajaga, ja meie suurimaks üllatuseks andis kaasa Piibli. Olin rõõmus, et pärast kuut kuud üksikvangistust sain jälle koos kaasteenijatega piibliteemade üle arutleda.

Minu vend Peter kirjeldab, mis aitas temal vangis vastu pidada: „Kujutasin endale ette elu uues maailmas ja hoidsin oma mõtted piibliteemade juures. Tunnistajatega tugevdasime üksteist nõnda, et esitasime Piiblil põhinevaid küsimusi või mõistatusi. Elu polnud kerge. Mõnikord pidime üheteistkümnekesi olema umbes 12-ruutmeetrises ruumis. Seal pidime tegema kõike – sööma, magama, pesema ja isegi loomulikke tarbeid õiendama. Närvid olid täitsa krussis.”

Teine vend Jochen meenutab oma vangisoleku kogemusi: „Laulsin laule, mis mulle lauluraamatust meenusid. Iga päev mõtisklesin mõne kirjakoha üle, mis mul meeles oli. Kui ma vangist välja sain, jätkasin regulaarse vaimse programmiga. Iga päev lugesin koos perega selleks päevaks valitud piibliteksti. Valmistusime ka kõigiks koosolekuteks.”

Ema saab vanglast välja

Veidi rohkem kui kaheaastase vangistuse järel sai ema vabaks. Ta kasutas vabadust selleks, et uurida Hannelore ja Sabinega, aidates neil rajada usule hea aluse. Ema õpetas neid käsitlema ka teemasid, mis võisid koolis esile tulla nende usu tõttu Jumalasse. Hannelore ütleb: „Me ei muretsenud tagajärgede pärast, kuna kodus julgustasime üksteist. Meie tugevad peresidemed korvasid kõik raskused, millega kokku puutusime.”

Hannelore jätkab: „Varustasime vaimse toiduga ka vangistatud vendi. Kirjutasime väikeses kirjas kogu „Vahitorni” vahapaberile ümber. Seejärel mähkisime lehed veekindla paberi sisse ja peitsime need kuivatatud ploomide vahele, ning saatsime need sinna igakuise pakiga. Küll oli rõõmustav vendadelt kuulda, et kuivatatud ploomid olid „nii maitsvad”. Olime oma töösse nii süüvinud, et tegelikult oli see lausa tore aeg.”

 Elu keelu all

Peter jutustab, missugune oli elu aastakümneid keelu all Ida-Saksamaal: „Saime väikeste gruppidena kokku üksteise kodudes, tulime ja lahkusime eri aegadel. Igal koosolekul tegime korraldusi järgmiseks korraks. Tegime seda märkide abil või kirjalikult, sest Stasi võis meid iga kell pealt kuulata.”

Hannelore selgitab: „Mõnikord saime kokkutulekute programmide helisalvestisi. Siis oli põhjust rõõmsaks kokkusaamiseks. Meie väike grupp tuli mitmeks tunniks kokku Piibli õpetusi kuulama. Kuigi me kõnelejaid ei näinud, kuulasime hoolsalt programmi ja tegime märkmeid.”

Peter ütleb: „Meie kristlikud vennad teistest maadest nägid palju vaeva, et meid piiblilise kirjandusega varustada. Viimasel kümnendil enne Berliini müüri langemist aastal 1989 andsid nad meie jaoks välja spetsiaalseid pisitrükiseid. Mõned riskisid oma auto, raha ja isegi vabadusega, et transportida vaimset toitu Ida-Saksamaale. Ühel ööl ootasime abielupaari, kes pidi meile kirjandust tooma, aga meieni nad ei jõudnudki. Politsei leidis kirjanduse ja konfiskeeris nende auto. Raskustest hoolimata ei mõelnud me kunagi, et lõpetame rahulikuma elu nimel oma töö.”

Manfred, minu noorem vend, kes meid 1950. aastal reetis, jutustab, mis aitas temal tõde uuesti leida ja selle juurde jääda: „Pärast seda, kui mind oli mõned kuud kinni peetud, kolisin Lääne-Saksamaale ja jätsin maha Piibli tõe. Tulin Ida-Saksamaale tagasi 1954 ning järgmisel aastal abiellusin. Peagi võttis minu naine vastu Piibli tõe ja 1957. aastal ta ristiti. Varsti hakkas südametunnistus mind piinama ning oma naise toetusel tulin kogudusse tagasi.

Kristlikud vennad, kes teadsid mind enne usust loobumist, võtsid mind armastaval viisil vastu, just nagu midagi poleks juhtunudki. Tore on saada südamliku naeratuse ja vastuvõtu osaliseks. Mul on väga hea meel, et sain taastada head suhted Jehoova ja oma vendadega.”

Vaimne võitlus jätkub

Kõigil meie peres on tulnud usu eest kõvasti võidelda. Minu vend Peter ütleb: „Praegu ümbritseb meid rohkem kui kunagi varem mitmesuguseid tähelepanu kõrvalejuhtivaid tegureid ja materiaalseid ahvatlusi. Keelu all olime rahul sellega, mis meil oli. Keegi ei tahtnud lihtsalt isiklikel põhustel minna teise uurimisgruppi ega hädaldanud sellepärast, et koosolekud on liiga kaugel või liiga hilja. Olime kokkusaamise üle õnnelikud, isegi kui mõni meist pidi ootama kella 11-ni õhtul, enne kui tuli tema kord koosolekupaigast lahkuda.”

Aastal 1959 otsustas ema koos Sabinega, kes oli siis 16-aastane, Lääne-Saksamaale  kolida. Kuna nad tahtsid teenida seal, kus on suurem vajadus Kuningriigi kuulutajate järele, suunas harubüroo nad Ellwangenisse Baden-Württembergis. Ema innukus tema kehvast tervisest hoolimata ajendas Sabinet 18-aastaselt alustama pioneerteenistust. Kui Sabine abiellus, õppis ema 58-aastaselt autot juhtima, et käia rohkem kuulutustööl. Ta pidas seda teenistust kalliks surmani 1974. aastal.

Pärast teistkordset kuueaastast vangistust saadeti mind 1965. aastal riigist välja Lääne-Saksamaale, ilma et perele oleks teatatud. Peagi sain kokku oma naise Anni ja meie tütre Ruthiga. Küsisime harubüroolt, kas me võiksime teenida kusagil, kus on suurem vajadus kuulutajate järele, ja nad palusidki meil minna Nördlingenisse Baierimaal. Seal kasvasid üles meie tütar Ruth ja poeg Johannes. Anni alustas pioneerteenistust. Tema hea eeskuju ajel alustas Ruth kohe pärast kooli lõppu samuti pioneerteenistust. Meie mõlemad lapsed abiellusid pioneeridega. Nüüd on neil mõlemal oma pere ja meid on õnnistatud kuue armsa lapselapsega.

Aastal 1987 haarasin kinni võimalusest jääda varakult pensionile ja liitusin Anniga pioneerteenistuses. Kolme aasta pärast kutsuti mind Seltersi harubüroosse sealseid ehitisi laiendama. Pärast seda aitasime ehitada esimese Jehoova tunnistajate kuningriigisaali Ida-Saksamaal Glauchaus, kus me hiljem majahoidjad olime. Tervislikel põhjustel kolisime hiljem tagasi oma tütre juurde Nördlingeni kogudusse, kus teenime pioneeridena.

Minu suureks rõõmuks teenivad kõik minu vennad ja õed ning suurem osa pereliikmetest jätkuvalt meie suurepärast Jumalat Jehoovat. Nende aastate jooksul oleme õppinud, et seni kui püsime vaimselt tugevana, kogeme Laulu 126:3 sõnade paikapidavust: „Jehoova on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad!”

[Pilt lk 13]

Meie pulmapäeval aastal 1957

[Pilt lk 13]

Koos oma perega aastal 1948: (ees, vasakult paremale) Manfred, ema Berta, Sabine, Hannelore, Peter; (taga, vasakult paremale) mina ja Jochen

[Pildid lk 15]

Väikseformaadiline raamat, mida kasutasime keeluajal, ja Stasi pealtkuulamisseadmed

[Allikaviide]

Forschungs- und Gedenkstätte NORMANNENSTRASSE

[Pilt lk 16]

Õdede-vendadega: (ees, vasakult paremale) Hannelore ja Sabine; (taga, vasakult paremale) mina, Jochen, Peter ja Manfred