”Ligidal on Jehoova suur päev”
„Ligidal on Jehoova suur päev”
„Ligidal on Jehoova suur päev, see on ligidal ja ruttab väga!” (SEFANJA 1:14)
1., 2. a) Millist erilist päeva ootavad kristlased? b) Millised küsimused on meil tarvis tõstatada ja miks?
ÕNNEST särav neid ootab pikisilmi pulmapäeva kättejõudmist. Lapseootel naine mõtleb armastusega eesootavale beebi sünnile. Kurnatud tööline ootab kannatamatult puhkuse algust. Mis on neil kõigil ühist? Nad kõik ootavad üht konkreetset päeva – päeva, millel on nende elus eriline koht. Nende emotsioonid on sügavad, ehkki täiesti erisugused. Oodatav päev ka saabub lõpuks, ning nad loodavad, et on selleks valmis.
2 Nüüdisaja tõsikristlased ootavad samuti ühe erilise päeva tulekut. See on suur „Jehoova päev” (Jesaja 13:9; Joel 2:1; 2. Peetruse 3:12). Mis on see saabuv „Jehoova päev” ning kuidas puudutab selle tulek inimkonda? Lisaks, mil moel me võime olla kindlad, et oleme selle tulekuks valmis? On hädavajalik otsida praegu neile küsimustele vastust, sest tõendid osutavad järgmiste sõnade paikapidavusele: „Ligidal on Jehoova suur päev, see on ligidal ja ruttab väga!” (Sefanja 1:14).
„Jehoova suur päev”
3. Mis on „Jehoova suur päev”?
3 Mis on see „Jehoova suur päev”? Kõikjal Pühakirjas märgistab väljend „Jehoova päev” erilisi aegu, mil Jehoova viis täide kohtuotsuse enda vaenlaste üle ning tõstis ausse oma üleva nime. Nii ustavusetuid Juuda ja Jeruusalemma asukaid kui ka rõhujatest babüloonlasi ja egiptlasi tabas Jehoova päev, kui nende üle viidi täide tema langetatud kohtuotsused (Jesaja 2:1, 10–12; 13:1–6; Jeremija 46:7–10). Kuid Jehoova päevadest suurim ootab meid veel ees. See on päev, mil Jehoova kohtuotsus tabab neid, kes on tema nime teotanud. Algab see „Suure Baabüloni”, valereligiooni maailmaimpeeriumi hävinguga ning kulmineerub ülejäänud kurja maailma täieliku hävitamisega Harmagedooni sõjas (Ilmutuse 16:14, 16; 17:5, 15–17; 19:11–21).
4. Miks peaks see kiiresti lähenev Jehoova päev valdavale osale inimestele hirmu sisendama?
4 Ükskõik, kas valdav osa inimesi seda kõike mõistab või ei, peaks see kiiresti lähenev päev neile hirmu sisendama. Miks? Sellele vastab Jehoova oma prohveti Sefanja kaudu: „See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, õnnetuse ja hävingu päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev.” Tõepoolest hirmuäratav! Prohvet ütleb lisaks: „Ma viin inimesed ahastusse, ... sest nad on teinud pattu Jehoova vastu!” (Sefanja 1:15, 17).
5. Milline optimistlik suhtumine on miljonitel inimestel Jehoova päeva ja miks?
5 Ent on miljoneid inimesi, kes innukalt ootavad Jehoova päeva tulekut. Miks? Sest neile on see aeg, mil õiged päästetakse ja vabastatakse, päev, mil Jehoova kõrgeks ülendatakse ja tema auline nimi pühitsetakse (Joel 4:16, 17; Sefanja 3:12–17). See, kas inimesed seda päeva kardavad või innukalt ootavad, sõltub suurel määral sellest, kuidas nad praegu oma elu elavad. Kuidas sina selle päeva tulekule vaatad? Kas sa oled selleks valmis? Kas fakt, et Jehoova päev on silmapiiril, avaldab juba praegu mõju sinu igapäevaelule?
„Tuleb pilkesõnadega pilkajaid”
6. Kuidas suurem osa inimesi Jehoova päeva suhtub ning miks see tõsikristlasi ei üllata?
6 Olukorra pakilisusest hoolimata ei tunne suurem osa maakera elanikest saabuva Jehoova päeva pärast muret. Nad naeruvääristavad ja pilkavad inimesi, kes neid selle peatse saabumise eest hoiatavad. Tõsikristlasi see ei üllata. Neil on meeles hoiatus, mille on pannud kirja apostel Peetrus: „Seda teadke kõigepealt, et viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid, kes elavad iseeneste himude järgi ning ütlevad: „Kus on tema tulemise tõotus? Sest sellest ajast, kui isad läksid hingama, jääb kõik nõnda, nagu oli loomise algusest!”” (2. Peetruse 3:3, 4).
7. Mis aitab meil säilitada pakilisustunnet?
7 Mis aitab meil sellisele skeptilisele mõtteviisile vastu seista ja seeläbi pakilisustunnet säilitada? Peetrus ütleb meile: „Ma hoian oma meeldetuletamisega ärkvel teie puhast meelt, et te meenutaksite neid sõnu, mis pühad prohvetid enne on rääkinud, ja Issanda ning Õnnistegija käsku, mille on andnud teie apostlid” (2. Peetruse 3:1, 2). Kui pöörame tähelepanu prohvetlikele hoiatustele, aitab see meil puhast meelt ärkvel hoida. Võib-olla me oleme neid meeldetuletusi korduvalt kuulnud, kuid praegu on meil rohkem kui kunagi varem tarvilik neid hoiatusi jätkuvalt meeles pidada (Jesaja 34:1–4; Luuka 21:34–36).
8. Miks paljud Piibli meeldetuletusi tähele ei pane?
8 Miks neid meeldetuletusi tähele ei panda? Peetrus jätkab: „Neil, kes seda tahavad, on teadmata, et taevad olid vanasti olemas ja maa koosnes veest ja vee läbi Jumala sõna väe tõttu ja et nende läbi tookordne maailm hukkus veeuputuses” (2. Peetruse 3:5, 6, meie kursiiv). Jah, on neid, kes ei taha, et Jehoova päev tuleks. Nad ei taha, et nende ellu sekkutaks. Nad ei taha, et Jehoova nad nende iseka elustiili pärast vastutusele võtab! Nagu Peetrus mainib, elavad nad „iseeneste himude järgi”.
9. Milline hoiak oli Noa ja Loti päevil elanud inimestel?
9 Kuna need pilkajad kõike seda ei taha, peavad nad paremaks ignoreerida seda, et Jehoova on minevikus inimkonna asjadesse sekkunud. Kahele sellisele sündmusele – „Noa päevadele” ja „Loti päevadele” – viitavad nii Jeesus Kristus kui ka apostel Peetrus (Luuka 17:26–30; 2. Peetruse 2:5–9). Inimesed ei pannud enne veeuputust sugugi Noa antud hoiatust tähele. Samuti enne Soodoma ja Gomorra hävingut ’heitis Lott oma väimeeste silmis nalja’ (1. Moosese 19:14).
10. Kuidas kohtleb Jehoova neid, kes hoiatusi tähele ei pane?
10 Tänapäeval pole miski muutunud. Kuid vaadelgem, kuidas kohtleb Jehoova neid, kes hoiatusi tähele ei pane: „Ma ... karistan neid mehi, kes on tardunud oma pärmi peale, kes ütlevad oma südames: „Jehoova ei tee head ega kurja!” Nende varandus riisutakse ja nende kojad jäävad tühjaks! Kuigi nad ehitavad kodasid, nemad neis ei ela ja kuigi nad istutavad viinamägesid, nemad neist viina ei joo!” (Sefanja 1:12, 13). Inimesed võivad küll jätkata oma tavapäraseid igapäevaaskeldusi, ent nende rängeldamine ei too mingit püsivat kasu. Miks? Sest äkitselt saabub Jehoova päev ning mitte mingi kokku kuhjatud aineline vara ei päästa neid (Sefanja 1:18).
„Oota teda”
11. Millist manitsust meil tuleks meeles pidada?
11 Erinevalt meid ümbritsevast kurjast maailmast tuleb meil pidada meeles manitsust, mille on pannud kirja prohvet Habakuk: „Nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta mitte! Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle mitte!” (Habakuk 2:3). Kuigi ebatäiuslikust vaatekohast lähtudes võib meile ehk tunduda, et see päev viibib, ei tohi me siiski unustada, et Jehoova ei jää hiljaks. Tema päev saabub täpselt õigel ajal, tunnil, mil inimesed seda ei oota (Markuse 13:33; 2. Peetruse 3:9, 10).
12. Mille eest Jeesus hoiatas ning kuidas tegutsevad seevastu Jeesuse ustavad järelkäijad?
12 Rõhutamaks seda, kui oluline on Jehoova päeva ootuses elada, hoiatas Jeesus, et isegi mõningad tema järelkäijad minetavad pakilisustunde. Nende kohta ennustas ta: „Kui see halb sulane mõtleb oma südames: mu isand viibib tulles! ja hakkab lööma oma kaassulaseid, joomaritega sööma ja jooma, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta teda ei oota, ja tunnil, mil ta ei tea arvata, ja raiub ta pooleks” (Matteuse 24:48–51). Seevastu ustava ja mõistliku sulase klass säilitab truult pakilisustunde. See sulaseklass on püsinud valvel ja ilmutanud valmisolekut. Jeesus on pannud ta „üle kogu oma vara” siin maa peal (Matteuse 24:42–47).
Vajadus pakiliselt tegutseda
13. Kuidas rõhutas Jeesus pakilise tegutsemise vajalikkust?
13 Esimese sajandi kristlastel oli hädavajalik säilitada pakilisustunne. Kui nad nägid Jeruusalemma „olevat sõjaväe poolt ümber piiratud”, tuli neil viivitamatult tegutseda ja linnast põgeneda (Luuka 21:20, 21). Nii juhtuski aastal 66. Pangem tähele, mil moel rõhutas Jeesus tolle aja kristlastele pakilise tegutsemise vajalikkust: „Kes on katusel, ärgu tulgu maha midagi oma majast võtma; ja kes on väljal, ärgu mingu tagasi võtma oma kuube!” (Matteuse 24:17, 18). Miks oli kristlastel vaja aastal 66 järgida Jeesuse sõnu sellise pakilisusega, kui mõelda ajaloofaktile, et Jeruusalemm jäi veel neljaks aastaks püsima?
14., 15. Miks oli esimese sajandi kristlastel hädavajalik viivitamatult tegutseda, nähes, et Jeruusalemm on sõjaväe poolt ümber piiratud?
14 Ehkki on tõsi, et Rooma väed hävitasid Jeruusalemma alles aastal 70, polnud sellele eelnenud aastad sugugi rahulikud. Kaugel sellest! Need olid aastad täis vägivalda ja verevalamist. Üks ajaloolane iseloomustab tol ajal Jeruusalemmas valitsenud olukorda kui „kohutavalt verist kodusõda, millega kaasnes hirmus julmus”. Noored mehed värvati kindlustusi tugevdama, relvastuma ja sõjaväes teenima. Sõjaväedrilli tuli neil teha iga päev. Neid, kes äärmuslikke meetmeid heaks ei kiitnud, peeti reeturiteks. Kui kristlased oleksid kauemaks linna jäänud, oleksid nad sattunud erakordselt ohtlikku olukorda (Matteuse 26:52; Markuse 12:17).
15 Ei tohiks unustada ka seda, et Jeesuse sõnul tuli põgeneda „neil, kes on Juudamaal”, mitte ainult Jeruusalemmas. See oli tähtis, sest mõni kuu pärast Jeruusalemma alt tagasitõmbumist alustasid Rooma väed taas sõjaliste operatsioonidega. Kõigepealt alistati aastal 67 Galilea, järgneval aastal aga toimusid süstemaatilised vallutused Juudamaal. Tagajärjeks oli kogu maad haaranud mõõtmatu viletsus. Ka Jeruusalemmast oli juutidel järjest raskem põgeneda. Linna väravaid valvati ning põgenemispüüdu peeti roomlaste poolele ülejooksmiseks.
16. Milline hoiak pidi esimese sajandi kristlastel olema, et tol hädaajal ellu jääda?
16 Kõiki neid tegureid meeles pidades võime mõista, miks rõhutas Jeesus olukorra pakilisust. Kristlased pidid olema valmis ohvreid tooma ega tohtinud lasta end ainelisel omandil eksiteele viia. Võttes kuulda Jeesuse hoiatust, tuli neil olla valmis koguni ’loobuma kõigest’ (Luuka 14:33). Need, kes kohe kuuletusid ja Jordani vastaskaldale põgenesid, pääsesid.
Säilitagem pakilisustunne
17. Miks me peaksime tugevdama pakilisustunnet?
17 Piibli prohvetikuulutused näitavad selgelt, et me elame lõpuaja lõpus. Meil on tarvis pakilisustunnet tugevdada rohkem kui kunagi varem. Sõdur ei taju rahuajal lahingutegevuse pingeid ja ohte. Kui ta aga seetõttu arvab, et tal polegi tungivat vajadust valvas olla, ning ta siis ootamatult sõtta kutsutakse, võib ta olla selleks ette valmistamata ning elu kaotada. Sama asi peab paika ka vaimses mõttes. Kui lubame pakilisustundel nõrgeneda, võime olla ootamatuteks rünnakuteks ette valmistamata, ning kui Jehoova päev lõpuks saabub, võib see meid tabada äkitselt (Luuka 21:36; 1. Tessalooniklastele 5:4). Kõigil, kes „on taganenud Jehoova järelt”, on praegu õige aeg teda taas otsida (Sefanja 1:3–6; 2. Tessalooniklastele 1:8, 9).
18., 19. Mis aitab meil igatseda Jehoova päeva tulekut?
18 Pole midagi imestada, et apostel Peetrus manitseb meid igatsema „Jumala päeva tulekut”! Kuidas me saame seda teha? Üks moodus on teha seda „pühas elus ja jumalakartuses” (2. Peetruse 3:11, 12). Sel kombel usinalt tegutsedes on meil hõlpsam innukalt oodata Jehoova päeva tulekut. Sõnaga „igatsema” tõlgitud kreeka sõna tähendab sõna-sõnalt „kiirendama”. Tegelikult pole meie võimuses kiirendada aega, mis on jäänud Jehoova päeva saabumiseni. Ent kui me seda päeva oodates oleme agarad Jumalat teenima, paistab aeg kulgevat tunduvalt kiiremini (1. Korintlastele 15:58).
19 ’Oodata ja kiirendada’ selle päeva tulekut aitab ka see, kui me Jumala Sõna ja selles toodud meeldetuletuste üle sügavalt järele mõtleme (2. Peetruse 3:12, P 1997). Sellisteks meeldetuletusteks on ka arvukad prohvetikuulutused, mis lisaks Jehoova päeva tulekule ennustavad rikkalike õnnistuste väljavalamist nende peale, kes ootavad Jehoovat (Sefanja 3:8).
20. Millist manitsust me peaksime järgima?
20 Praegu on meil kõigil tõesti käes aeg järgida prohvet Sefanja kaudu antud manitsust: „Enne kui teie peale tuleb Jehoova tuline viha, enne kui teie peale tuleb Jehoova vihapäev! Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Jehoova vihapäeval!” (Sefanja 2:2, 3).
21. Milles on Jumala rahvas aastal 2007 kindel?
21 Kui kohane on küll 2007. kalendriaastaks valitud aastatekst „Ligidal on Jehoova suur päev”! Jumala rahvas on veendunud, et „see on ligidal ja ruttab väga” (Sefanja 1:14). „See ... ei viibi” (Habakuk 2:3, P 1938–40). Niisiis, pangem seda päeva oodates hoolega tähele aega, milles me elame, mõistes, et nende prohvetikuulutuste lõplik täideminek on väga lähedal!
Kas oskad vastata?
• Mis on „Jehoova suur päev”?
• Miks paljud ignoreerivad aja pakilisust?
• Miks pidid esimese sajandi kristlased pakiliselt tegutsema?
• Kuidas me saame endas süvendada pakilisustunnet?
[Küsimused]
[Väljavõte lk 19]
Aastatekst 2007 on: „Ligidal on Jehoova suur päev” (Sefanja 1:14).
[Pildid lk 16, 17]
Nagu Noa päevilgi, tabab Jehoova otsustav tegutsemine pilkajaid ootamatult
[Pilt lk 18]
Kristlastel tuli tegutseda viivitamatult, kui nad nägid, et Jeruusalemm „on sõjaväe poolt ümber piiratud”