Elulugu

Õiged valikud on toonud eluaegseid õnnistusi

Jutustab Paul Kushnir

AASTAL 1897 kolisid mu vanavanemad Ukrainast Kanadasse ja asusid elama Yorktonisse Saskatchewani provintsi. Nad saabusid sinna koos nelja lapsega: kolme poisi ja ühe tüdrukuga. Aastal 1923 sai tüdrukust Marinkast minu ema; olin tema seitsmes laps. Tol ajal oli elu lihtne, kuid see-eest rahulik. Meil oli kõht täis ja soojad riided seljas ning valitsus tagas põhiteenused. Sõbralikud naabrid aitasid üksteist meelsasti suuremate tööde juures. 1925. aasta talvel külastas meid üks piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid siis kutsuti. See külaskäik ajendas meid tegema valikuid, mille eest olen senini tänulik.

Piibli tõde tuleb meie majja

Ema võttis piibliuurijalt brošüüre ja mõistis peagi, et on leidnud tõe. Ta edenes vaimselt kiiresti ja lasi ennast 1926. aastal ristida. Kui emast sai piibliuurija, andis see meie pereelule täiesti uue suuna. Meie kodu uksed olid külalistele alati valla. Sageli peatusid meie pool reisivad ülevaatajad, keda nimetati pilgrimiteks, ja teised piibliuurijad. Aastal 1928 näitas reisiv ülevaataja meile „Heureka draamat”, „Loomise fotodraama” lihtsustatud varianti. Ta laenas meilt lastelt mängukonna, mis tegi plõksuvat häält. Kui konn plõksatas, oli aeg slaidi vahetada. Olime väga uhked oma panuse üle!

Reisiv ülevaataja Emil Zarysky käis meil sageli külas oma vagunelamuga. Vahel võttis ta endaga kaasa oma täiskasvanud poja, kes innustas meid lapsi mõtlema täisajalise teenistuse ehk pioneeritöö peale. Meie kodus peatus ka palju pioneere. Kord laenas ema ühele pioneerist vennale särgi, kuniks ta tema oma parandas. Pioneer võttis selle aga lahkudes kogemata kaasa. Tüki aja  pärast saatis ta särgi tagasi ning vabandas viivituse pärast. „Mul polnud postikuludeks vajalikku kümmet senti,” kirjutas ta. Soovisime, et ta oleks selle särgi endale jätnud! Lootsin, et kunagi saan jäljendada niisuguseid ennastohverdavaid pioneere. Olen tänulik emale ta külalislahkuse eest, mis rikastas meie elu ja kasvatas armastust vennaskonna vastu (1. Peetruse 4:8, 9).

Isast ei saanud küll piibliuurijat, ent ta ei seisnud meile vastu. 1930. aastal lubas ta vendadel koguni oma suure kuuri all ühepäevast kokkutulekut pidada. Ehkki olin kõigest seitsmene, avaldasid mulle muljet selle sündmusega kaasnenud rõõm ja väärikus. Isa suri aastal 1933. Ema, kes oli siis kaheksa lapsega lesk, ei olnud karvavõrdki taganenud oma otsusest hoida meid õige jumalakummardamise teel. Pidin olema koos emaga koosolekutel. Tol ajal tundusid need ütlemata pikad ja ma oleks tahtnud minna teiste laste juurde, kel lubati väljas mängida. Kuid austusest ema vastu ma ei läinud. Söögitegemise ajal tsiteeris ema tihtilugu mõnd piiblisalmi ja seejärel küsis minult, kus see Piiblis asub. 1933. aastal saime ülihea viljasaagi ja ema ostis lisasissetuleku eest auto. Osa naabreid kritiseeris teda raha raiskamise pärast, aga ema lootis, et autost on abi teokraatlike tegevuste juures. Tal oli õigus.

Teised aitasid mul teha õigeid valikuid

Tuleb aeg, mil noor inimene peab tegema valikuid, mis mõjutavad tema tulevikku. Kui mu vanematel õdedel Helenil ja Kayl see aeg saabus, hakkasid nad pioneerideks. Üks pioneer, kes oli meie külalislahkust tunda saanud, oli tubli noormees John Jazewsky. Ema palus Johnil mõneks ajaks meile jääda ja olla farmis abiks. John abiellus hiljem Kayga ja nad teenisid pioneeridena üsna meie ligidal. Kui olin 12-aastane, kutsusid nad mind koolivaheajaks enda juurde, et saaksin nendega koos teenistuses osaleda. See andis mulle võimaluse maitsta pioneerielu.

Ajapikku tulime mina ja mu vend John farmi pidamisega enam-vähem toime. See võimaldas emal teenida suvekuudel tänapäeva mõistes abipioneerina. Ta sõitis kaherattalise vankriga, mida vedas vana hobune. Isa oli kutsunud seda põikpäist setukat Sauliks, kuid ema jaoks oli ta kuulekas loom, kellega ta hakkama sai. Me Johniga armastasime farmitööd, aga iga kord, kui ema kuulutamast koju tuli ja kogemusi jutustas, kaldus meie armastus farmitöölt järjest rohkem pioneerteenistuse suunas. Hakkasin 1938. aastal rohkem kuulutamas käima ning 9. veebruaril 1940 mind ristiti.

Mõne aja pärast määrati mind koguduses sulaseks. Hoolitsesin koguduse aruannete eest ja rõõmustasin iga kord, kui märkasin kasvu. Mul oli oma kuulutustöö territoorium linnas, kuhu oli meie kodust umbes 15 kilomeetrit. Talvel kõndisin sinna iga nädal ja magasin öö või paar maja pööningul, mis kuulus Piibli tõest huvitatud perele. Kord pärast vestlust luteri jutlustajaga – mille käigus mul jäi pisut puudu taktitundest – ähvardas ta mulle politsei kaela saata, kui ma tema kogudust rahule ei jäta. Kuid see pani mind veelgi otsustavamalt edasi tegutsema.

1942. aastal plaanisid mu õde Kay ja tema mees John minna Ühendriikidesse konvendile, mis toimus Clevelandis Ohios.  Olin väga õnnelik, et mind kaasa kutsuti. See konvent oli meeldejäävamaid sündmusi minu elus. Tänu sellele võtsid mu tulevikuplaanid selgema kuju. Kui vend Nathan Knorr, kes tol ajal ülemaailmset tööd juhtis, esitas liigutava üleskutse, et oleks vaja 10 000 pioneeri, otsustasin sealsamas, et mina olen üks neist!

Jaanuaris 1943 külastas meie kogudust reisiv ülevaataja Henry. Ta pidas sütitava kõne, mis meid väga innustas. Kõnele järgneval päeval oli 40 kraadi külma ja kuna puhus vinge loodetuul, tundus olevat veelgi külmem. Niisuguse külmalaine ajal redutasime tavaliselt sees, aga Henry kibeles minna välja teenistusse. Kinnise, puukütteahjuga saani ette rakendati hobune ning Henry ja teised sõitsid sellega külasse, mis asus 11 kilomeetri kaugusel. Mina külastasin üksi üht perekonda, kus kasvas viis poissi. Nad nõustusid minu ettepanekuga uurida koos nendega Piiblit ja aja möödudes võtsid nad tõe vastu.

Kuulutustöö keelu all

Teise maailmasõja ajal keelustati Kanadas Kuningriigi töö. Pidime oma piiblilist kirjandust varjama. Meie farmis oli selleks hulgaliselt peidupaiku. Politsei käis korduvalt meie juures kirjandust otsimas, aga ei leidnud iial midagi. Kuulutustööl kasutasime üksnes Piiblit. Kogunesime väikestes rühmades ning meid Johniga, minu vennaga, valiti salajasteks kulleriteks.

Sõja ajal võttis meie kogudus osa ülemaailmsest brošüüri „Natsismi lõpp” levitamisest. Läksime välja keset ööd. Mul oli hirm naha vahel, kui hiilisime vargsi ühe maja juurest teise juurde ja jätsime ukselävele brošüüri. Kartsin rohkem kui kunagi varem. Hingasime kergendatult, kui olime ukse taha pannud viimase brošüüri! Seejärel ruttasime pargitud auto juurde, lugesime pead üle ja haihtusime ööpimedusse.

Pioneeritöö, vanglad ja kokkutulekud

1. mail 1943 jätsin emaga hüvasti ning asusin, 20 dollarit rahataskus ja väike kohver käes, esimesele pioneeritöö territooriumile. Vend Tom Troop oma armsa perekonnaga Quill Lake’i linnast Saskatchewanis võttis mind soojalt vastu. Aasta pärast läksin kõrvalisele territooriumile Weyburni linna Saskatchewanis. Tegin 24. detsembril 1944 parajasti tänavatööd, kui mind vahistati. Mõnda aega olin kohalikus arestimajas ning seejärel viidi mind Jasperi laagrisse Alberta provintsis. Olin seal koos teiste tunnistajatega ja meie ümber oli Jehoova suursugune loomistöö – Kanada Kaljumäestik. Laagri ametnikud lubasid meil 1945. aastal osa võtta Edmontonis (Albertas) toimuvast koosolekust. Vend Knorr andis põneva ülevaate edusammudest ülemaailmses töös. Ootasime igatsusega päeva, mil meie vangistus läbi saab ja meil on taas võimalik täiel määral teenistuses osaleda.

Kui mind vabaks lasti, jätkasin pioneerteenistust. Peagi teatati, et Los Angeleses Californias toimub kokkutulek „Kõigi rahvasteni jõudmine”. Üks vend uuest paikkonnast, kus ma pioneerina teenisin, seadis oma veoautosse istmed 20 sõitja tarvis. 1. augustil 1947 asusimegi meeldejäävale 7200 kilomeetrit pikale reisile, mis viis meid läbi preeriate, kõrbete ja muljetavaldava maastiku, kaasa arvatud Yellowstone’i ja Yosemite’i rahvuspargi. Kogu reis kestis 27 päeva – see oli võrratu elamus!

Konvent oli kogemus, mida ma eal ei unusta. Et seal võimalikult palju kaasa lüüa, olin päeval teenindaja ja öösel öövaht. Pärast misjonitööst huvitatutele mõeldud koosolekut täitsin avalduse, aga suurt midagi  ei lootnud. 1948. aastal vastasin pioneeridele esitatud üleskutsele teenida Kanada provintsis Québecis (Jesaja 6:8).

Gilead ja hilisem elu

1949. aastal sain oma suureks rõõmuks kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 14. kursusele. Saadud väljaõpe tugevdas minu usku ja lähendas mind Jehoovaga. John ja Kay olid juba lõpetanud 11. kursuse ja teenisid misjonäridena Põhja-Rodeesias (nüüd Sambia). Minu vend John lõpetas Gileadi kooli 1956. aastal. Ta teenis koos abikaasa Friedaga Brasiilias 32 aastat kuni surmani.

Lõpuaktuse päeval veebruaris 1950 julgustasid mind väga kaks telegrammi, ühe sain emalt ja teise perekond Troopilt Quill Lake’ist. Viimaste telegramm pealkirjaga „Nõu koolilõpetajale” kõlas: „See on tähtis päev sinu elus. Päev, mida ikka kalliks pead. Ei puudu sul õnn ega edu, need saat’vad sind üha, sa tead.”

Mind määrati teenima Québeci linna, aga mõneks ajaks jäin Kuningriigi farmi New Yorgi osariigis, kus tollal asus Gileadi kool. Ühel päeval küsis vend Knorr, kas tahaksin minna Belgiasse. Ent paari päeva pärast küsis ta, kas oleksin nõus minema Hollandisse. Kui sain määramiskirja, selgus, et pidin „asuma tööle harubüroo sulasena”. Olin rabatud.

24. augustil 1950 alustasin meresõitu Hollandisse, mis kestis 11 päeva – piisavalt kaua, et lugeda läbi äsja välja antud Kristlike Kreeka Kirjade Uue Maailma Tõlge. Saabusin 5. septembril 1950 Rotterdami, kus Peeteli pere mind soojalt vastu võttis. Hoolimata Teise maailmasõja laastamistöödest, olid vennad suutnud kristlikud tegevused jälle väga hästi käima saada. Kui kuulasin nende lugusid sellest, kuidas nad ägeda tagakiusamise ajal laitmatuks jäid, arvasin, et neil vendadel on kindlasti raske teenida kogenematu noore harubüroo sulase juhtimise all. Peagi aga nägin, et mu kartused olid olnud asjatud.

Loomulikult vajasid mõned valdkonnad tähelepanu. Olin saabunud just enne konventi ja mind hämmastas, et tuhanded delegaadid olid majutatud konvendipaika. Järgmise konvendi eel tegin ettepaneku leida majutus inimeste kodudes. Vendade meelest oli see hea mõte – aga mitte teostatav nende maal. Kui olime aru pidanud, jõudsime kompromissile: pooled delegaadid majutati konvendipaika ja teine pool mitte-tunnistajate kodudesse konvendilinnas. Uhkusega juhtisin sellele vend Knorri tähelepanu, kui ta konvendile tuli. Ent rõõm saavutatu üle haihtus kiiresti, kui lugesin hiljem meie konvendi kohta „Vahitornist”:  „Loodame, et järgmisel korral tehakse usus pingutusi eelkõige selleks, et pakkuda konvendikülalistele peavarju kuulutamise jaoks kõige tõhusamas paigas – inimeste kodudes.” Täpselt nõnda me „järgmisel korral” tegimegi!

Juulikuus aastal 1961 kutsuti kaks meie harubüroo esindajat koosolekule, mis toimus koos teiste harubüroode esindajatega Londonis. Vend Knorr teatas, et Pühakirja Uue Maailma Tõlge antakse välja rohkemates keeltes, sealhulgas hollandi keeles. Oli see alles tore uudis! Õnneks polnud meil vähimatki aimu, kui suur ettevõtmine see on. Kaks aastat hiljem, aastal 1963, oli mul rõõm osaleda New Yorgis konvendi programmiosas, kui anti välja hollandikeelne Kristlike Kreeka Kirjade Uue Maailma Tõlge.

Otsused ja uued ülesanded

Augustis 1961 abiellusin Leida Wamelinkiga. Terve tema pere oli tõesse tulnud 1942. aastal natsliku tagakiusamise ajal. Leida hakkas 1950. aastal pioneeriks ja läks Peetelisse aastal 1953. Tema töökus Peetelis ja koguduses näitas, et temast saaks mulle teenistuses ustav kaaslane.

Kui olime veidi üle aasta abielus olnud, kutsuti mind Brooklynisse kümnekuisele lisaväljaõppe kursusele. Ei olnud ette nähtud, et naised oma abikaasadega ühes tuleksid. Ehkki Leida tervis polnud hea, oli ta armastavalt seda meelt, et peaksin kutse vastu võtma. Hiljem halvenes Leida tervis veelgi. Me püüdsime jätkata oma teenistust Peetelis, aga lõpuks otsustasime, et meil oleks targem jätkata täisajalist teenistust kuulutustööpõllul. Seega saime asuda reisivale tööle. Üsna pea pärast seda ootas mu naist ees raske operatsioon. Tänu armastavate sõprade toetusele tulime olukorraga toime ja aasta hiljem saime isegi võtta vastu ülesande teha piirkonnatööd.

Meil oli rõõm olla seitse aastat palju jõudu andval reisival tööl. Seejärel oli taas kord vaja langetada kaalukas otsus, kui mind kutsuti Peetelisse, et ma õpetaksin Kuningriigi teenistuskoolis. Nõustusime, ehkki üleminek oli raske, kuna armastasime reisivat tööd. Kooli 47 kursust, millest igaüks kestis kaks nädalat, pakkusid head võimalust jagada kogudusevanematega vaimseid õnnistusi.

Tol ajal tegin ettevalmistusi, et 1978. aastal oma emale külla sõita. Kuid ootamatult sain 29. aprillil 1977 telegrammi, kus teatati, et ema on surnud. Ma lausa kangestusin mõttest, et ma ei saa enam kuulda tema sooja häält ega öelda talle veel kord, kui tänulik ma olen kõige eest, mida ta on minu heaks teinud.

Kui Kuningriigi teenistuskooli kursus lõppes, paluti meil jääda Peeteli perre. Järgneval kümnel aastal teenisin harubüroo komitee koordinaatorina. Peagi määras juhtiv kogu uue koordinaatori, kellel oli võimalik paremini vastutust kanda. Olen selle eest väga tänulik.

Teenime nii, kuidas vanus lubab

Oleme Leidaga praegu mõlemad 83-aastased. Olen rõõmuga teeninud täisajaliselt enam kui 60 aastat, viimased 45 neist koos oma ustava abikaasaga. Ta on pidanud minu toetamist kõigis meie ülesannetes osaks oma pühendunud teenistusest Jehoovale. Praegu teeme nii Peetelis kui koguduses seda, mida suudame (Jesaja 46:4).

Aeg-ajalt meenutame rõõmuga meie elu kõrgpunkte. Me ei kahetse sugugi seda, mida oleme teinud Jehoova teenistuses, ja oleme veendunud, et meie noorpõlve valikud olid parimad. Tahame edaspidigi teenida ja austada Jehoovat kogu oma jõust.

[Pilt lk 13]

Oma vanema venna Billi ja meie hobuse Sauliga

[Pilt lk 15]

Meie pulmapäeval augustis 1961

[Pilt lk 15]

Leidaga praegu