Avardagem oma südant

LAEVA ankrukett peab vastu pidama tohutule pingele, et laev ei hakkaks triivima. See on võimalik ainult juhul, kui keti lülid on terved ja tugevad. Vastasel korral kett katkeks.

Sama peab paika ka kristliku koguduse puhul. Et kogudus oleks tugev, peavad selle liikmed olema kokku liidetud. Mis aga liidab kristlasi? See on armastus, tugevaim ühtsuse side. Just sellepärast ütleski Jeesus Kristus oma jüngritele: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” Tõeliste kristlaste seas peab valitsema armastus, mis on palju tugevam kui lihtsalt sõbralikud suhted või vastastikune lugupidamine. See on ennastohverdav armastus (Johannese 13:34, 35).

Hinnakem oma usukaaslasi

Kogudused koosnevad inimestest, kes erinevad üksteisest vanuse, rassi, rahvuse, kultuuri, keele või sotsiaalse tausta poolest. Igaühel neist on omad sümpaatiad ja antipaatiad, ootused ja hirmud ning oma koorem kanda, olgu selleks siis kehv tervis või majanduslik kindlusetus. Kõik see võib ohustada kristlikku ühtsust. Mis aitab siis kristlastel armastada oma usukaaslasi ning koguduses ühtsust säilitada? Abiks on see, kui õpime igat koguduseliiget tõeliselt hindama.

Ent mida hõlmab endas teiste hindamine? Kui me kedagi hindame, siis paneme tähele tema vajadusi, austame teda vääriliselt, tunnustame tema väärtust ja oleme talle tänulikud selle eest, et ta koos meiega Jumalat teenib. Tänu sellele hakkame koguduseliikmeid siiralt armastama. Kui vaatame, mida apostel Paulus esimese sajandi Korintose kristlastele kirjutas, aitab see meil mõista, kuidas ilmutada kristlikku armastust kogu südamest.

Korintlastel oli oma südames kitsas

Paulus kirjutas korintlastele 55. aastal kaks kirja. Tema sõnadest järeldub, et mõningad Korintose koguduse liikmed ei hinnanud oma kaasusklikke. Paulus ütles nende kohta nii: „Meie suu on avatud teie vastu, korintlased, meie süda on avardunud; meie sees ei ole teil kitsas, vaid teil on kitsas teie omas südames” (2. Korintlastele 6:11, 12). Mida Paulus mõtles selle all, kui ütles, et korintlastel on oma südames kitsas?

Ta mõtles seda, et neil polnud oma südames igaühe jaoks ruumi ja nad olid armastuses kitsid. Üks piibliõpetlane arvab, et korintlasi takistas Paulust armastamast „alusetu kahtlus ... ja riivatud uhkus”.

 Pane tähele, millist nõu Paulus korintlastele andis: „Vastutasuks tehke sedasama – ma ütlen teile kui lastele – avardage ka teie oma süda!” (2. Korintlastele 6:13). Paulus innustas neid avardama oma südant, et osutada armastust üha enamatele kaaskristlastele. See aga nõudis neilt positiivset hoiakut ja suuremeelsust ning seda, et nad ei laseks usaldamatusel ja haavatud tunnetel enda üle võitu saada.

Avardagem meiegi oma südant

On meeldiv näha, kuidas tõelised Jumala teenijad praegusel ajal annavad endast parima, et teha südames ruumi üha enamatele inimestele. Muidugi pole see lihtne, sest ei piisa vaid teadmisest, mida peaks tegema. Oma südame avardamine nõuab meilt seda, et käituksime teisiti kui inimesed, kes ei ela Piibli normide järgi. Niisugused inimesed ei hinda tihtipeale teisi. Paljud neist on hoolimatud, lugupidamatud ja sarkastilised. Ärgem siis laskem end kunagi säärasel suhtumisel mõjutada. Oleks kurb, kui usaldamatus takistaks meid sarnaselt korintlastega teisi armastamast. Nii võib juhtuda, kui oleme kiired märkama vendade ja õdede puudusi, ent aeglased nägema nende häid omadusi. Sama vea võime teha ka siis, kui meie südames pole mõne inimese jaoks kohta seetõttu, et ta on pärit teisest kultuurist.

Jumala teenija, kes aga avardab oma südant, hindab tõeliselt oma kaasusklikke. Ta peab neist väga lugu, austab nende väärikust ja paneb tähele nende vajadusi. Isegi  siis, kui tal on kurtmiseks põhjust, on ta valmis andestama ega pea vimma. Ta ei sea kaasusklike motiive kahtluse alla. Suuremeelsus aitab tal ilmutada sellist armastust, millest rääkis Jeesus, kui ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35).

Loogem uusi sõprussuhteid

Südamest tulev armastus aitab meil laiendada oma sõpruskonda ja otsida nende koguduseliikmete kaaslust, kellega meil varem pole olnud lähedasi suhteid. Nende hulka võivad kuuluda näiteks sellised kristlikud vennad ja õed, kes on ujedad või kellel pole palju sõpru. Alguses võib meile tunduda, et meil pole muud ühist kui see, et teenime ühte ja sama Jumalat. Ent kas pole tõsi, et mõningatel väga lähedastel sõpradel, kellest jutustab Piibel, oli samuti näiliselt vähe ühist.

Näiteks võib tuua Ruti ja Noomi, kes kuulusid eri põlvkonda, rahvusesse ja kultuuri ning kellel oli isegi erinev emakeel. Siiski ei lasknud nad end sellistel erinevustel takistada üksteisega lähedaseks saamast. Pühakirjas on räägitud ka Joonatani ja Taaveti sõprusest. Joonatan oli kuningapoeg, Taavet aga karjus. Kuigi Joonatanil ja Taavetil oli suur vanusevahe, oli nende sõprus üks lähedasemaid, millest Pühakiri jutustab. Nii Rutt ja Noomi kui ka Taavet ja Joonatan olid üksteisele rõõmuks ja toeks (Rutt 1:16; 4:15; 1. Saamueli 18:3; 2. Saamueli 1:26).

Tänapäevalgi on Jumala teenijad leidnud lähedasi sõpru nende seast, kes erinevad neist vanuse poolest või kelle eluolud on nende omadest sootuks teistsugused. Üheks näiteks on Regina ning Haraldi ja Ute sõprus. * Regina on üksikema, kes kasvatab kahte teismelist last. Tal on tihe ajakava ning vähe aega seltskonnaeluks. Harald ja Ute on aga pensionärid, kellel pole lapsi. Väliselt ei paista neil kahel perel eriti midagi ühist olevat. Harald ja Ute püüdsid aga rakendada ellu Piibli nõuannet avardada oma südant. Nii otsustasid nad kaasata Reginat ja tema lapsi oma tegemistesse, kutsudes neid kuulutama ja koos vaba aega veetma.

Kas ka meie võiksime oma sõpruskonda laiendada? Miks mitte püüda rohkem suhelda selliste usukaaslastega, kes kuuluvad teise rahvusesse, kultuuri või vanusegruppi?

Pangem tähele teiste vajadusi

Südame avardamine aitab meil tähele panna teiste vajadusi. Milliseid? Koguduse noored vajavad näiteks juhatust, eakamad vennad ja õed head sõna, täisajalised teenijad kiitust ja toetust ning rõhutud kuulvat kõrva. Igaühel on omad vajadused. Meil tuleks nendele vajadustele tähelepanu pöörata nii palju, kui me mõistlikkuse piirides suudame.

Südame avardamine hõlmab ka seda, et oleme mõistvad nende suhtes, keda on tabanud suured raskused. Kas sa tead kedagi, kes on krooniliselt haige või kellel on mõni muu katsumus? Südame avardamine aitab niisuguseid inimesi toetada.

Kui meie lähitulevikku puudutavad Piibli ennustused täituvad, siis on tugevad sidemed koguduseliikmete vahel palju olulisemad kui kellegi varandus, võimed või saavutused (1. Peetruse 4:7, 8). Igaüks meist võib tugevdada koguduses ühtsuse sidemeid, tehes kaasusklikele oma südames ruumi. Võime olla kindlad, et Jehoova õnnistab meid rikkalikult, kui toimime kooskõlas tema Poja Jeesus Kristuse järgmiste sõnadega: „See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud!” (Johannese 15:12).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 10]

Kui hindame oma vendi ja õdesid, siis peame neist lugu, austame nende väärikust ja paneme tähele nende vajadusi