Miks olla tõemeelne?

KUI Manfred oli 18-aastane, töötas ta ühes büroos praktikandina. * Ettevõte, kus ta ametis oli, võimaldas temal ja veel mõnel praktikandil käia kahel nädalapäeval kutsekoolis. Ühel päeval sai kogu klass ettenähtust varem vabaks. Ettevõttes kehtestatud reeglite kohaselt pidid praktikandid ülejäänud päeva tööl olema. Selle asemel läksid kõik peale töökohale naasnud Manfredi lõbusalt aega veetma. Ettevõtte praktikantide juhendaja juhtus tööruumist läbi astuma. Manfredi nähes päris ta: „Miks sa täna koolis pole? Ja kus teised praktikandid on?” Mida oleks Manfred pidanud vastama?

Manfredi täbar olukord oli tüüpiline: kas rääkida tõtt või varjata klassikaaslaste üleastumist? Tõemeelne vastus oleks teistele häda kaela tõmmanud ja talle ebapopulaarsust toonud. Kas neis oludes oleks olnud sobiv valetada? Mida sina oleksid teinud? Me tuleme Manfredi juurde hiljem tagasi, kõigepealt aga vaadelgem, mis on kaalul, kui meil tuleb otsustada, kas rääkida tõtt või mitte.

Tõde ja vale – põhivastandid

Kohe inimajaloo algusest peale rajanes kõik tõel. Polnud ei faktide väänamist ega tõega manipuleerimist või selle moonutamist. Looja Jehoova on tõe Jumal. Tema sõna on tõde, ta ei valeta ning mõistab valetamise ja valetajad hukka (Laul 31:6; Johannese 17:17; Tiitusele 1:2).

Kust on siis sel juhul pärit ebatõde? Jeesus Kristus andis usaldusväärse vastuse, lausudes teda tappa üritanud usulistele vastastele: „Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!” (Johannese 8:44). Muidugi mõista viitas Jeesus siin Eedeni aia sündmustele, kui Saatan õhutas  esimest inimpaari sõnakuulmatusele Jumala vastu, misläbi neid hakkas valitsema patt ja surm (1. Moosese 3:1–5; Roomlastele 5:12).

Jeesuse sõnad osutavad selgelt Saatanale kui „vale isale”, valetamise ja ebatõdede alusepanijale. Saatan ongi jäänud ebatõdede peapropageerijaks, kes tegelikult „eksitab kogu maailma”. Temal lasub põhisüü kogu selle kahju eest, mida laialt levinud valetamine nüüdisaja inimestele on põhjustanud (Ilmutuse 12:9).

Kurat-Saatana algatatud vale ja tõe vastasseis on ka tänapäeval äge. See on haaranud inimühiskonna kõiki tasandeid ning puudutab igat üksikisikut. Inimese eluviis seab ta selles küsimuses ühele või teisele poolele. Jumala poolel seisjad rajavad oma elutee muidugi mõista Jumala Sõnale Piiblile. Kõik, kes tõeteed ei käi, langevad kas teadlikult või teadmata Saatana mõjusfääri, sest „kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19; Matteuse 7:13, 14).

Miks kiputakse valetama?

Fakt, et kõik maailm on Saatana võimuses, selgitab, miks nii paljud inimesed valetavad. Ent kerkida võib küsimus, miks Saatan, vale isa, nõnda toimis? Saatan teadis, et Jehoova on õiguspärane Suverään kõige loodu, kaasa arvatud esimese inimpaari üle. Ent Saatan ihkas saada endale seda ülevat ja ainukordset positsiooni, milleks tal õigust polnud. Ajendatuna saamahimust ja isekatest ambitsioonidest, püüdis ta salasepitsuste teel omastada Jehoova kohta. Selle saavutamiseks võttis Saatan appi valed ja pettuse (1. Timoteosele 3:6).

Kuidas on lood tänapäeval? Kas pole nii, et ikka on just saamahimu ja isekad ambitsioonid see, mis paneb paljud inimesed valetama? Ahne äritegevus, korrumpeerunud poliitika ja valereligioon on valetamisest, kavaldamisest ja petturlusest läbi imbunud. Miks? Kas pole tihtilugu põhjuseks see, et inimesed püüdlevad saamahimu ja ambitsioonide ajel edu poole või taotlevad rikkust, võimu või positsiooni, millele neil pole õigust? Kuningas Saalomon, muistse Iisraeli tark valitseja, hoiatas: „Kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta!” (Õpetussõnad 28:20). Apostel Paulus kirjutas: „Rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur” (1. Timoteosele 6:10). Sedasama võiks öelda liialdatud võimu- või positsiooniiha kohta.

Valetamist soodustab ka hirm – hirm tagajärgede ees või selle ees, mida teised võivad tõtt kuulda saades mõelda. On igati loomulik, et inimesed soovivad teistele meeldida või nende heakskiitu pälvida. Paraku võib see soov viia neid kas või pisukese tõeväänamiseni, et varjata vajakajäämisi, vältida ebameeldivaid üksikasju või lihtsalt jätta endast head muljet. Saalomon kirjutas tabavalt: „Inimeste kartmine paneb püüdepaela, aga kes loodab Jehoova peale, on kaitstud!” (Õpetussõnad 29:25).

Ustavus tõe Jumalale

Mida Manfred lausus, kui ettevõtte praktikajuhendaja talt selgitust nõudis? Manfred rääkis tõtt. Ta ütles: „Õpetaja laskis meid täna varem vabaks, seepärast tulin tööle. Teiste eest ma ei oska vastata. Ehk küsiksite neilt endilt.”

Manfred oleks võinud kavaldada ja seeläbi teiste praktikantide silmis populaarsust võita, kuid tal oli tõsine põhjus ustavalt  tõest kinni pidada. Manfred on Jehoova tunnistaja. Tänu aususele säilitas ta puhta südametunnistuse. Ka võitis ta tööandja usalduse. Praktika käigus määrati ta juveeliosakonda, kuhu praktikante tavaliselt tööle ei lubata. Kui Manfred 15 aastat hiljem ettevõttes vastutavale kohale edutati, helistas seesama juhataja talle, et teda õnnitleda ja tuletada talle meelde juhtumit, mil ta ausalt tõtt rääkis.

Kuna Jehoova on tõe Jumal, tuleb igaühel, kes soovib olla temaga lähedastes suhetes, ’jätta maha vale’ ja ’rääkida tõtt’. Jumala teenija peaks tõtt armastama. „Tõetruu tunnistaja ei valeta,” kirjutas üks tark mees. Mis siis on vale? (Efeslastele 4:25; Õpetussõnad 14:5.)

Mis on vale?

Iga vale on ebatõde, kuid iga ebatõde pole veel vale. Miks nii võib öelda? Üks sõnaraamat määratleb valet kui „sellist ütleja väidet, mida ta teab või arvab tõele mitte vastavat ning mille eesmärgiks on teisi sihilikult eksitusse viia”. Jah, valetamine tähendab kavatsust kedagi tüssata. Seega pole tahtmatult ebatõe edastamine – näiteks kellelegi kogemata ebaõigete faktide või arvandmete teatamine – seesama mis valetamine.

Lisaks tuleb meil kaaluda, kas infot küsiv isik on õigustatud saama täielikku vastust. Oletagem näiteks, et needsamad küsimused esitab Manfredile teise ettevõtte juhataja. Kas Manfred oleks kohustatud talle kõik ära rääkima? Tegelikult mitte. Kuna sellel juhatajal poleks sellisele infole õigust, ei lasuks Manfredil kohustust seda edastada. Loomulikult oleks ka sel juhul väär valetada.

Millist eeskuju andis Jeesus Kristus selles vallas? Kord ajas Jeesus juttu inimestega, kes temasse ei uskunud, kuid tundsid huvi tema rännuplaanide vastu. „Mine siit ära Judeasse,” soovitasid nad. Mida Jeesus kostis? „Minge teie üles [Jeruusalemma] pühiks; mina veel ei lähe üles neiks pühiks, sest minu aeg ei ole veel täis saanud.” Peagi pärast seda rändas Jeesus pühiks Jeruusalemma. Miks ta siis nõnda vastas? Neil polnud vaja teada täpseid üksikasju tema käikude kohta. Niisiis, ehkki Jeesus ei rääkinud ebatõtt, jättis ta neile täieliku vastuse andmata, vältimaks võimalikku kahju, mida nad temale või ta jüngritele oleksid põhjustanud. Tegemist polnud valega, sest apostel Peetrus kirjutab Kristusest, „kes ei teinud pattu ja kelle suust ei leitud pettust” (Johannese 7:1–13; 1. Peetruse 2:22).

Mida öelda Peetruse enda kohta? Kas ta mitte ei valetanud Jeesuse arreteerimise ööl kolm korda ning salanud, et ta Jeesust tunneb?  Jah, Peetrust valdas hirm inimeste ees ja ta valetas. Kuid peagi ta „nuttis kibedasti” ning tundis kahetsust, nii et ta patt andestati. Lisaks sellele võttis ta oma veast õppust. Päevi hiljem kõneles ta rahvale Jeesusest ning kuigi juudi võimumehed Jeruusalemmas teda ähvardasid, keeldus ta resoluutselt oma tegevust lõpetamast. Peetruse ajutine tagasilangus ja kiire meeleparandus peaks olema kindlasti toeks kõigile meile, kes me võime hõlpsasti hetkelisele nõrkusele alla anda ning sõna või teoga komistada (Matteuse 26:69–75; Apostlite teod 4:18–20; 5:27–32; Jakoobuse 3:2).

Tõde kestab igavesti

„Tõehuuled kestavad igavesti, aga valelik keel on üürikeseks!” selgitab kirjakoht Õpetussõnad 12:19. Jah, tõemeelset kõnet iseloomustab ajale vastupidavus ja püsivus. Kui inimesed kindlalt tõtt räägivad ja sellega kooskõlas tegutsevad, on nende suhted teistega stabiilsemad ja rahuldustpakkuvamad. Tõemeelsus tasub end tõepoolest kohe ära nii puhta südametunnistuse, hea maine kui ka kindlate suhete näol abielus, perekonnas, sõprade seas ning ka äritegevuse vallas.

Seevastu valed ajaproovile vastu ei pea. Valelik keel võib küll mõnda aega petta, aga ebatõde ei jää kauaks püsima. Pealegi sallib tõe Jumal Jehoova valet ja valede levitajaid vaid piiratud aja jooksul. Piibel tõotab, et Jehoova likvideerib selle mõju, mida avaldab vale isa Kurat-Saatan, kes on eksitamas kogu asustatud maad. Varsti teeb Jehoova lõpu kõigile valedele ja valelikele (Ilmutuse 21:8).

Millist kergendust see küll toob, kui lõpuks „tõehuuled” igaveseks kestma jäävad!

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Inimesi õhutavad valetama saamahimu ja isekad ambitsioonid

[Väljavõte lk 6]

Iga vale on ebatõde, kuid iga ebatõde pole veel vale

[Pilt lk 6]

Mida me õpime sellest, et Peetrus salgas Kristuse?

[Pilt lk 7]

Tõtt rääkides saab luua stabiilsed ja rahuldustpakkuvad suhted