Tõemeelsus – kas ootame seda vaid teistelt?

„MA ei salli valesid ja ma ei salli, et mulle valetatakse,” lausus 16-aastane tütarlaps ägedalt. Enamik meist arvab samamoodi. Me tahaksime, et meile antav info – olgu see suuline või kirjalik – oleks tõepärane. Ent kas meie räägime teistele infot edastades tõtt?

Saksamaal korraldatud küsitlusele vastas suurem osa inimesi, et „tühistes asjades valetamine eesmärgiga kaitsta ennast või teisi on lubatav, koguni vajalik, et omavahel hästi läbi saada”. Üks ajakirjanik kirjutas: „Rääkida igal ajal tõtt ja ainult tõtt on ülev, kuid siiski tüütu ideaal.”

Kas on siis nõnda, et me ootame seda, et teised kõneleksid tõtt, samas kui arvame, et meil endil on mõnikord mõjuv põhjus tõtt mitte rääkida? Kas meie tõe rääkimisel või mitterääkimisel on tähtsust? Mis on selle tagajärjed, kui me tõtt ei räägi?

Millist kahju toob ebatõde

Mõelgem, milline kahju võib ebatõega kaasneda. Valetamine külvab abielupartnerite ja pereliikmete vahele usaldamatust. Alusetu keelepeks võib rikkuda inimese hea maine. Töötajatepoolne tüssamine suurendab ärikulusid ja tõstab kaupade hindu. Maksupettused röövivad sotsiaalteenuste osutamiseks vajalikke riigitulusid. Teadlaste fabritseeritud andmed rikuvad nende paljutõotava karjääri ning määrivad lugupeetud institutsioonide hea maine. Ebaausad äkkrikastumisskeemid jätavad kergeusklikud investorid elu jooksul kogutud säästudest ilma või tekitavad veelgi hullemat kahju. Pole siis midagi imestada, et Piibel mainib Jehoova Jumala silmis jälestusväärsete asjade seas ka „valelikku keelt” ja „valetunnistajat, kes väidab valet” (Õpetussõnad 6:16–19).

Laialt levinud valetamine võib teha kahju nii üksikisikutele kui ühiskonnale tervikuna. Vaevalt, et keegi sellele tõsiasjale vastu vaidleks. Miks siis räägivad inimesed sihilikult ebatõtt? Kas iga ebatõde on vale? Neile ja teistelegi küsimustele annab vastuse järgnev artikkel.

[Pilt lk 3]

Valetamine külvab abielupartnerite vahele usaldamatust