Vaimne ehitustöö „kivimajades”

Selle Aafrika riigi nimi tähendab „kivimajad”. See riik on kuulus Victoria joa ja vaheldusrikka eluslooduse poolest. Saharast lõuna pool pole üheski teises riigis nii suuri iidsest ajast pärit ehitisi. Maa keskosa läbib graniitplatoo ning tänu võrdlemisi mõõdukale kliimale on seal viljarikas ja lopsakas maastik. See riik on Zimbabwe ja see on koduks umbes 12 miljonile inimesele.

MIKS hakati seda riiki nimetama „kivimajadeks”? 1867. aastal sattus kütt ja maadeavastaja Adam Renders ootamatult massiivsete kiviehitiste peale, mis paiknesid 720 hektari suurusel maa-alal. Aafrika rohtlas ringi rännates oli ta seni näinud inimesi elamas üldiselt vaid savist, roigastest ja pilliroost onnides. Siin sattus ta aga suure linna kivivaremete peale, mis nüüd kannavad nime Suur-Zimbabwe varemed.

Need varemed paiknevad praegusest Masvingo linnast lõuna pool. Osa müüre on kuni üheksa meetrit kõrged, graniitkivid on laotud ilma mördita. Varemete keskel asetseb ebatavaline 11 meetri kõrgune koonusekujuline torn, mille jalami läbimõõt on kuus meetrit. Selle ehitise täpne otstarve pole teada. Varemed on pärit kaheksandast sajandist, kuid on olemas tõendeid selle kohta, et see paik oli asustatud sadu aastaid enne seda.

 1980. aastal saavutas tollane Rodeesia iseseisvuse Suurbritanniast ja sai nimeks Zimbabwe. Siin elab kaks peamist rahvusgruppi – šonad, kes moodustavad valdava osa rahvastikust, ja ndebeled. Majast majja kuulutades on Jehoova tunnistajad täheldanud sageli seda, kui külalislahked on zimbabwelased. Vahel kostab majast pärast uksele koputust kohe hüüe „sisse” ja „palun võtke istet”, ilma et oleks teada, kes on külaline. Suur osa zimbabwelasi peab Piiblit au sees ning tihti käsivad nad oma lastel istuda ja kuulata Pühakirja üle toimuvat arutelu.

Ülesehitava lohutussõnumi jagamine

Kui meedias kajastatakse Zimbabwes toimuvat, võib alatasa kuulda sõnu „AIDS” ja „põud”. AIDS on laastanud rahvastikku ja mõjunud halvasti Sahara-taguste riikide majandusele. Haiglasse satutakse tihti just AIDS-i tõttu. See haigus on hävitanud paljude pereelu.

Selleks et aidata zimbabwelasi, räägivad Jehoova tunnistajad neile innukalt, et parim eluviis on selline, kus juhindutakse Piiblis toodud Jumala mõõdupuudest. Näiteks õpetab Jumala Sõna, et seksuaalsuhted on lubatud vaid inimeste vahel, kes on omavahel abielus, ja et homoseksuaalsus on Jumalale vastuvõetamatu ning et Jehoova on andnud seadused, mis keelavad vereülekanded ja mõnuainete kasutamise (Apostlite teod 15:28, 29; Roomlastele 1:24–27; 1. Korintlastele 7:2–5; 2. Korintlastele 7:1). Samuti levitavad tunnistajad kindlat lootusesõnumit, juhtides tähelepanu sellele, et lähitulevikus kõrvaldab Jumala Kuningriik kõik haigused (Jesaja 33:24).

Pakutakse hädaabi

Põud on viimasel aastakümnel Zimbabwes kõva laastamistööd teinud. Osa metsloomi on nälja ja janu tõttu kokku varisenud. Sadu tuhandeid kariloomi on hukkunud. Metsades, kus kasvatatakse tarbepuitu, on raevutsevad tulekahjud laastanud terveid hektareid maad. Suurel hulgal lapsi ja eakaid on surnud alatoitumuse tõttu. Isegi võimsa Zambezi jõe veed alanesid sedavõrd, et ähvardasid seisata hüdroelektrijaamade töö.

Selleks et aidata seda laastamistööd leevendada, moodustasid Jehoova tunnistajad riigi eri osades kaheksa hädaabikomiteed. Reisivad ülevaatajad külastasid kogudusi, et näha tegelikku olukorda. Kogutud informatsioon edastati vastavatele hädaabikomiteedele. Üks reisiv ülevaataja andis teada: „Viimase viie aasta jooksul oleme jaganud inimestele enam kui tonn maisi, kümme tonni kuivatatud kala ja sama palju kuivatatud aedube. Meie vaimsed vennad valmistasid kaks tonni mufushwa’d [kuivatatud puuvilja]. Samuti jagasime inimestele suurtes kogustes annetatud rõivaesemeid ja muud vajalikku.” Teine reisiv ülevaataja märkis: „Mõeldes selle peale, kui keeruline on olnud saada lube, et toimetada hädaabi Zimbabwesse ja Lõuna-Aafrikasse, ning arvestades ka alalist kütusekriisi, mistõttu abi jõudmine hädavajajateni on raskendatud, võin öelda vaid üht: meie edu selles vallas kinnitab Jeesuse sõnu, et meie taevane Isa teab, et vajame kõike seda.” (Matteuse 6:32.)

 Kuidas reisivad ülevaatajad tulevad toime põuapiirkondades teenimisega? Mõned võtavad toitu kaasa endale ja peredele, kelle juures nad ööbivad. Üks neist jutustas kristlikest õdedest, kes kaalusid kord, kas minna sellel päeval veel kuulutustööle või minna seisma sappa, et saada valitsuse hädaabi. Nad otsustasid siiski usaldada Jehoovat ja keskenduda kuulutustööle ning vaadata, kuidas olukord laheneb. Sel päeval ei saabunud mingit valitsuse hädaabi.

Järgmisel päeval toimus kristlik koosolek ning taas pidid õed otsustama, mida teha. Kas tulla koosolekule või jääda ootama hädaabi saabumist? Nad seadsid asjad õigesse tähtsusjärjekorda ning läksid kuningriigisaali koosolekule (Matteuse 6:33). Lauldes lõpulaulu, kuulsid nad veoauto häält. Hädaabi oli saabunud otse kuningriigisaali ette ja selle olid korraldanud nende vaimsed vennad hädaabikomiteest! Oli äärmiselt liigutav näha, kui rõõmsad ja tänulikud olid need ustavad tunnistajad, kes sellest koosolekust osa võtsid.

Armastus ehitab

Kui teeme heateo kellelegi, kes ei kuulu kristlikusse kogudusse, võib avaneda võimalus anda head tunnistust. Reisiv ülevaataja, kes teenib Masvingo piirkonnas, tegi koos kohalike tunnistajatega kuulutustööd. Ta märkas teepervel lamamas üht tüdrukut. Kuna neiu hääl värises nii kõvasti, et ta ei suutnud hästi rääkida, mõistsid tunnistajad, et ta on väga haige. Ta nimi oli Hamunyari, mis šona keeles tähendab „Kas sul häbi pole?”. Ta ütles vendadele, et tema kiriku liikmed, kes olid suundunud mägedesse jumalateenistusele, olid ta sinna maha jätnud. Tunnistajad aitasid Hamunyarit lahkelt ja viisid ta lähedal asuvasse külla.

Mõned selle küla elanikud teadsid Hamunyarit ning palusid ta sugulastel talle järele tulla. Külaelanikud märkisid tunnistajate kohta: „Teil on õige religioon. Just sellist armastust peaksid kristlased osutama.” (Johannese 13:35.) Enne lahkumist andsid vennad Hamunyarile traktaadi „Kas sa sooviksid rohkem teadmisi Piiblist?”. *

Järgmisel nädalal külastas see reisiv ülevaataja kogudust, mis asus samas piirkonnas, kus Hamunyari elas. Ta soovis teada saada, kas Hamunyari oli turvaliselt koju jõudnud. Kogu pere oli seda venda ja temaga kaasas olnud kohalikke tunnistajaid nähes väga rõõmus. Hamunyari vanemad täheldasid: „Teil on õige religioon. Te päästsite meie tütrekese, kes oli jäetud tee äärde surema.” Nad olid küsinud tüdruku koguduseliikmete käest, viidates neiu nimele: „Kas teil häbi polnud jätta Hamunyarit niimoodi surema?” Tunnistajad vestlesid Hamunyari pereliikmetega Piibli teemadel ja jätsid neile piiblilist kirjandust. Perekond soovis, et vennad neid uuesti külastaksid, ning oli valmis Piiblit uurima. Mõned pereliikmed, kes varem olid tunnistajate vastu, muutsid oma meelt. Üks neist, Hamunyari õemees, oli nende paikkonnas kohaliku kiriku juht. Ka tema soovis Piiblit uurida.

Kummardamispaikade ehitamine

Ammu aega tagasi kirjutas laulik inspiratsiooni ajel: „Jumal ... Sinu järele januneb  mu hing ... kuival ja põudsel maal, kus pole vett” (Laul 63:2). Need sõnad on osutunud tõeks zimbabwelaste puhul. Füüsilises mõttes tuleb neil taluda põuda, vaimses mõttes janunevad nad Jumala ja tema headuse järele. Seda näitavad Jehoova tunnistajate kristliku teenistuse tulemused. Kui Zimbabwe sai 1980. aastal iseseisvaks, oli selles riigis umbes 10 000 kuulutajat, kes kuulusid 476 kogudusse. Nüüd, umbes 27 aastat hiljem, on tegevkuulutajate arv kolmekordistunud ja kogudusi on peaaegu kaks korda enam.

Vähestel kogudustel oli aga oma kummardamispaik. 2001. aasta jaanuaris oli Zimbabwe 800 kogudusest kõigest 98-l oma kuningriigisaal, kus koguneda. Suur osa koosolekuid toimus puude all või mõnes ritvadest hurtsikus, mille seinad olid kaetud saviga ning katus oli pilliroost.

Zimbabwe tunnistajad on saanud tänu ülemaailmse vennaskonna lahketele annetustele ja usinale tööle panna aluse programmile, misläbi üha enam kogudusi saab endale tagasihoidliku, kuid väärika kuningriigisaali. Mitmed välisriikidest pärit tunnistajad, kel on ehitusalaseid oskusi, korraldasid oma elu nii, et said minna Zimbabwesse ja ehitada seal koos kohalike vabatahtlikega. Üks kohalik tunnistaja kirjutas: „Täname südamest kõiki vendi ja õdesid, kes tulid nii paljudest eri riikidest meile Zimbabwesse appi kauneid kuningriigisaale ehitama. Samuti tahame tänada teid kõiki annetuste eest, mis te olete teinud kuningriigisaalide fondi heaks, tänu millele see kõik on saanud võimalikuks.”

Riigi idaosas kogunesid vennad 50 aasta jooksul ühe võimsa ahvileivapuu all. Kui siis sealsetele kristlikele kogudusevanematele anti teada plaanist ehitada sinna tõeline jumalakoda, tulid ühel neist pisarad silma. Lähedal asuva koguduse 91-aastane kogudusevanem sõnas: „Olen Jehoovat selle pärast palju pisarsilmi anunud!”

Mitmed on kommenteerinud seda, millise kiirusega meie kaunid hooned kerkivad. Üks pealtvaataja ütles: „Teie inimesed ehitavad päeval, aga Jumal ehitab öösel!” Märgatud on ka ehitajate seas valitsevat ühtsust ja rõõmsat meelt. Praeguseks on Zimbabwes rajatud 350 uut kuningriigisaali. Nüüd saab 534 kogudust koguneda tellistest ehitatud vastupidavates kuningriigisaalides.

Zimbabwes jätkub ka väga oluline vaimne ehitamine. Kui mõtiskleme selle üle, mis on korda saadetud, soovime tuua tänu Jehoovale, kellelt lähtuvad kõik need õnnistused. Tõepoolest, „kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu” (Laul 127:1).

[Allmärkus]

[Kaardid lk 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ZIMBABWE

HARARE

Masvingo

Suur-Zimbabwe

[Pilt lk 9]

Koonusekujuline torn

[Pilt lk 12]

Concessioni koguduse uus kuningriigisaal

[Pilt lk 12]

Lyndale’i koguduse liikmed oma uue kuningriigisaali ees

[Piltide allikaviited lk 9]

Trepiastmetega kivivaremed: ©Chris van der Merwe/AAI Fotostock/age fotostock; torn väiksel pildil: ©Ingrid van den Berg/AAI Fotostock/age fotostock