Elulugu

Oodates Kuningriiki, mis „ei ole sellest maailmast”

Jutustanud Nikolai Gutsuljak

Leidsin end vangilaagris mässu keerises, mis kestis 41 päeva ja ööd. Ühel ööl raputas mind äkitselt unest suurtükituli. Tankid ja sõdurid murdsid laagrisse ning ründasid vange. Minu elu oli vaekausil.

KUIDAS ma sellisesse olukorda sattusin? Kohe jutustan. See juhtus aastal 1954. Olin siis 30-aastane. Nagu paljud teisedki Jehoova tunnistajad, kes elasid nõukogude režiimi all, olin ka mina vangis selle pärast, et jäin poliitilistes küsimustes erapooletuks ja rääkisin teistele Jumala Kuningriigist. Meid Jehoova tunnistajatest vange oli 46 meest ja 34 naist. Olime sunnitöölaagris Kasahstani keskosas Kengiri asula lähedal. Elasime seal koos tuhandete teiste vangidega.

Eelmisel aastal oli surnud Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin. Paljud vangid lootsid, et uus valitsus Moskvas võtab kuulda nende kaebusi karmide vanglatingimuste kohta. Vangide rahulolematus arenes lõpuks mässuks. Järgnenud kokkupõrkes tegime meie Jehoova tunnistajad ülesköetud mässulistele oma seisukoha selgelt teatavaks ja selgitasime oma põhimõtteid vangla juhtkonnale. Selline erapooletus nõudis meilt usku Jumalasse.

 Mäss!

Mäss puhkes vangilaagris 16. mail. Kaks päeva hiljem keeldus rohkem kui 3200 vangi tööle minemast, nõudes paremaid laagritingimusi ja järeleandmisi poliitvangidele. Sündmused arenesid kiiresti. Kõigepealt ajasid mässajad valvurid laagrist välja. Seejärel tegid nad ümbritsevatesse piiretesse läbikäigud, kiskusid maha meeste ja naiste tsooni eraldavad müürid ning moodustasid ühisbarakid. Järgmistel tormilistel päevadel mõned vangid isegi abiellusid laulatustalituste käigus, mida toimetasid vangistatud vaimulikud. Enamik 14 000 vangist kolmes laagripunktis ühines mässuga.

Mässulised organiseerisid sõjaväe ülemustega läbirääkimisteks komisjoni. Peatselt tekkisid aga komisjoni liikmete vahel lahkarvamused ja võim läks laagris kõige äärmuslikumate elementide kätte. Õhkkond muutus veelgi pingelisemaks. Mässuliste juhid moodustasid julgeoleku-, sõja- ja propagandaosakonna, et hoida „korda”. Ümber kogu laagri paigaldati postide otsa valjuhääldid, et tuliseid sõnumeid edastades mässuvaimu ülal hoida. Mässajad ei lasknud kellelgi põgeneda, karistasid vastuhakkajaid ja lubasid tappa igaühe, kes neile ei meeldi. Käisid jutud, et mõned vangid on juba hukatud.

Kuna oli oodata sõjaväe rünnakut, tegid mässajad enda kaitseks hoolikaid ettevalmistusi. Et võimalikult paljud vangid oleksid valmis laagrit kaitsma, käskisid mässu juhid neil relvastuda. Selleks kiskusid vangid akendelt trellid eest ning tegid neist nuge ja teisi relvi. Nad hankisid isegi püsse ja lõhkeainet.

Surve liituda

Sel ajal tulid minu juurde kaks mässulist. Üks pakkus mulle äsja teritatud nuga. „Võta see!” käskis ta. „Sul läheb seda enda kaitseks tarvis.” Palvetasin vaikselt, et Jehoova aitaks mul rahu säilitada. Vastasin: „Ma olen kristlane, Jehoova tunnistaja. Meie, tunnistajad, olemegi vangis võitluse pärast, kuid me ei võitle inimestega, vaid nähtamatute vaimsete jõududega. Meie relvadeks nende vastu on usk ja lootus Jumala Kuningriigile.” (Efeslastele 6:12.)

Minu üllatuseks noogutas see mees mõistvalt, teine aga lõi mind kõvasti. Seejärel nad lahkusid. Mässulised käisid ühest barakist teise ja sundisid Jehoova tunnistajaid nendega  ühinema, kuid kõik meie kristlikud vennad ja õed keeldusid.

Jehoova tunnistajate neutraalsus võeti mässuliste komisjonis arutusele. „Kõik usklikud – nelipühilased, adventistid, baptistid ja teised – on ühinenud ülestõusuga. Ainult Jehoova tunnistajad keelduvad,” märkisid nad. „Mis me nendega teeme?” Keegi soovitas heita ühe tunnistaja ahju, et teistes hirmu tekitada. Endine sõjaväelane, kellest vangid lugu pidasid, tõusis püsti ja ütles: „See pole mõistlik. Me peaksime panema nad kõik ühte barakki laagri väravate lähedal. Kui siis sõjavägi tankidega ründab, on tunnistajad esimesed, kellest üle sõidetakse. Ja meid ei saa nende surmas süüdistada.” Ettepanek kiideti heaks.

Ohtlik positsioon

Peagi hakkasid vangid laagris ringi käima ja karjusid: „Jehoova tunnistajad, välja!” Kõik 80 tunnistajat aeti laagri esimese baraki juurde. Narid visati välja, et sees oleks rohkem ruumi, ja meil kästi sisse minna. Sellest barakist sai meie vangla vanglas.

Loomaks mõningat privaatsust, traageldasid kristlikud õed linad kokku, et eraldada barakk kaheks: üks pool meestele ja teine naistele. (Hiljem tegi üks vene Jehoova tunnistaja sellest barakist joonistuse, mida võib näha all.) Nendes kitsastes tingimustes elades palvetasime sageli koos palavalt Jehoova poole, et ta annaks meile tarkust ja „üliväga suurt väge” (2. Korintlastele 4:7).

Kogu see aeg olime ohtlikus olukorras mässuliste ja Nõukogude armee vahel. Keegi meist ei teadnud, mida kumbki pool järgmisena ette võtab. „Ärge püüdkegi oletada,” soovitas üks vana ustav kristlik vend. „Jehoova ei jäta meid maha.”

 Meie kallid kristlikud õed – nii noored kui vanad – olid erakordselt vastupidavad. Üks neist oli umbes 80-aastane ja vajas erihooldust. Mõned olid haiged ja vajasid ravi. Baraki uksed pidid kogu aeg lahti olema, et mässulised saaksid meid jälgida. Öösiti käisid relvastatud vangid meie barakis ja vahel võis kuulda, kui mõni neist ütles: „Jumala Kuningriik magab.” Päeval, kui meil lubati minna laagri sööklasse, hoidsime alati kokku ja palvetasime, et Jehoova kaitseks meid vägivaldsete meeste eest.

Püüdsime üksteist vaimselt toetada. Tihti jutustas mõni vend barakis kõigi kuuldes ühe piibliloo ja seostas seda meie olukorraga. Ühele vanemale vennale meeldis eriti rääkida Giideoni lugu. „Jehoova nimel võitles 300 sarvpasunatega meest 135 000 sõduri vastu,” meenutas ta meile. „Keegi 300-st ei saanud viga.” (Kohtumõistjate 7:16, 22; 8:10.) See ja teised Piibli näited andsid meile vaimset jõudu. Olin ise alles äsja Jehoova tunnistajaks saanud, kuid kogenud vendade ja õdede tugev usk julgustas mind. Tundsin, et Jehoova on tõesti meiega.

Võitlus algab

Möödusid nädalad ja pinge laagris aina kasvas. Läbirääkimised mässuliste ja võimude vahel üha teravnesid. Mässu juhid nõudsid, et Moskva keskvalitsus saadaks esindaja nendega kohtuma. Võimud käskisid mässajatel alistuda, loovutada oma relvad ja uuesti tööle asuda. Kumbki pool ei teinud kompromissi. Selleks ajaks oli sõjavägi laagri ümber piiranud, valmis esimese käsu peale ründama. Mässajad olid püstitanud barrikaade ja varunud relvi ning olid samuti võitluseks valmis. Kõik ootasid iga hetk puhkevat lõppvaatust – võitlust sõjaväe ja vangide vahel.

26. juunil ärkasime kõrvulukustava suurtükitule peale. Tankid purustasid müüri ja tungisid laagrisse. Sellele järgnes ründesalkade tormijooks ja kuulipildujate tuli. Vangid, nii mehed kui naised, tormasid tankidele hurraa-hüüetega vastu ja heitsid kive, isetehtud pomme ning pildusid kõigega, mis kätte sattus. Algas metsik võitlus ja meie, Jehoova tunnistajad, jäime täpselt kahe tule vahele. Kuidas Jehoova meie abipalvetele vastab?

Järsku sööstsid sõdurid meie barakki. „Hei, pühad, tulge välja!” hüüdsid nad. „Kaduge kähku teispoole müüri!” Ohvitser keelas sõduritel meid tulistada ning  käskis jääda meid kaitsma. Samal ajal kui võitlus ägenes, istusime meie väljaspool laagrit stepirohu peal maas. Neli tundi järjest kuulsime laagrist plahvatusi, laske, karjeid ja oigeid. Siis jäi kõik vaikseks. Hiljem hommikuvalguses nägime, kuidas sõdurid laipu laagrist välja kandsid. Saime teada, et sajad olid haavatud või hukkunud.

Hiljem samal päeval tuli minu juurde üks ohvitser, keda ma teadsin. „Noh, Nikolai,” küsis ta uhkelt, „kes teid päästis? Kas meie või Jehoova?” Tänasime teda kogu südamest, et nad meie elu päästsid, ja lisasin: „Me usume, et Kõigeväeline Jumal Jehoova kasutas teid meie päästmiseks, nagu ta Piibli aegadelgi kasutas teisi inimesi oma teenijate päästmiseks.” (Esra 1:1, 2.)

Sama ohvitser selgitas meile, kust sõdurid teadsid, kes me oleme ja kus me asume. Ta jutustas, et ühe läbirääkimise ajal süüdistasid sõjaväelased mässajaid, et nad tapavad vange, kes neid ei toeta. Mässulised vastasid enda kaitseks, et kuigi Jehoova tunnistajad ei toeta mässu, pole nad neid tapnud. Selle asemel panid nad tunnistajad karistuseks ühte barakki. Sõjaväevõimud jätsid selle meelde.

Jäime vankumatult Kuningriigi poolele

Tuntud vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn mainib oma raamatus „Gulagi arhipelaag” seda vangide mässu, mille me üle elasime. Seda sündmust silmas pidades kirjutab ta, miks mässu alustati: „Me tahame muidugi vabadust, ... aga kes seda meile annab?” Meie, selles laagris olnud Jehoova tunnistajad, igatsesime samuti vabadust. Kuid mitte lihtsalt vabastust vangist, vaid vabadust, mille võib tuua ainult Jumala Kuningriik. Vanglas olles teadsime, et vaid Jumala jõu abil suudame jääda vankumatult tema Kuningriigi poolele. Ja Jehoova andis meile kõik, mida vajasime. Ta andis meile võidu, ilma et oleksime kasutanud nuge või granaate (2. Korintlastele 10:3).

„Minu riik ei ole sellest maailmast,” ütles Jeesus Kristus Pilaatusele. „Oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud” (Johannese 18:36). Kristuse järelkäijatena ei osalenud ka meie poliitilises võitluses. Olime õnnelikud, et ülestõusu ajal ja pärast seda sai teistele ilmsiks meie ustavus Jumala Kuningriigile. Solženitsõn kirjutas meie käitumise kohta: „Jehoova tunnistajad andsid voli oma põhimõtetele ja keeldusid relva kandmast, kindlustusi tegemast, vahipostil seismast.”

Nendest tormilistest sündmustest on möödas rohkem kui 50 aastat. Kõigest hoolimata mõtlen sageli tänutundega sellele ajale, mis aitab mul alati meeles pidada, kui tähtis on oodata Jehoovat ja loota täielikult tema võimsale käsivarrele. Tõepoolest, nii nagu paljud teised kallid Jehoova tunnistajad endises Nõukogude Liidus, kogesin ka mina, et Jehoova tõesti vabastab, kaitseb ja päästab need, kes ootavad Kuningriiki, mis „ei ole sellest maailmast”.

[Pildid lk 8, 9]

Sunnitöölaager Kasahstanis, kus me vangis olime

[Pilt lk 10]

Joonistus Jehoova tunnistajate baraki naiste poolest

[Pilt lk 11]

Koos kristlike vendadega pärast vabanemist