Wessel Gansfort – „reformaator enne reformatsiooni”

Nimed Luther, Tyndale ja Calvin pole võõrad kellelegi, kes on tutvunud protestantliku reformatsiooniga, mis sai alguse aastal 1517. Kuid vähesed inimesed on kuulnud nime Wessel Gansfort. Teda on nimetatud „reformaatoriks enne reformatsiooni”. Kas sooviksid selle mehe kohta rohkem teada saada?

WESSEL GANSFORT sündis 1419. aastal Hollandis Groningeni linnas. Ta oli nende väheste hulgas, kel oli 15. sajandil võimalus koolis käia. Kuigi ta oli silmapaistev õpilane, pidi ta üheksa-aastaselt vanemate äärmise vaesuse tõttu kooli pooleli jätma. Õnneks kuulis üks rikas lesknaine noore Wesseli taibukusest, hakkas tema patrooniks ja oli valmis tasuma õppemaksu. Nii oli Wesselil võimalik õpinguid jätkata. Aastate jooksul omandas ta humanitaarteaduste magistrikraadi ning paistab, et hiljem sai ta ka teoloogiadoktoriks.

Gansfortil oli tohutu teadmisjanu. Tema päevil oli aga vähe raamatukogusid. Kuigi juba tema eluajal kasutati liikuvaid trükitüüpe, kirjutati enamik raamatuid siiski käsitsi ja need maksid palju. Gransfort kuulus nende õpetlaste hulka, kes reisisid ühest raamatukogust teise ja kloostrist kloostrisse, et otsida haruldasi käsikirju ja unustusehõlma vajunud raamatuid. Seejärel jagasid nad õpitut omavahel. Gansforti teadmistepagas üha kasvas ning tema märkmik täitus tsitaatide ja väljakirjutustega klassikalistest teostest. Teised teoloogid suhtusid temasse sageli umbusuga, sest ta teadis paljusid asju, millest nad polnud kuulnudki. Seepärast kutsuti Gansforti nimega Magister Contradictionis ehk vasturääkimise meister.

„Miks sa ei juhata mind Kristuse juurde?”

Umbes 50 aastat enne reformatsiooni kohtus Wessel Gansfort Thomas a Kempisega (u 1379–1471), keda peetakse kuulsa teose „Kristuse jälgedes” („De Imitatione Christi”) autoriks. Thomas a Kempis kuulus ühiseluvendade kloostrisse. See liikumine pidas oluliseks vaga eluviisi. Üks Gansforti  biograaf märkis, et Thomas a Kempis õhutas Gansforti korduvalt pöörduma palves abi saamiseks neitsi Maarja poole. Gansfort vastas: „Miks sa ei juhata mind Kristuse juurde, kes kutsub kõiki koormatuid lahkesti enda juurde?”

Väidetavalt ei soovinud Gansfort lasta end preestriks pühitseda. Kui talt päriti, miks ta keeldub tonsuurist ehk paljakspöetud pealaest, mis on katoliku vaimulike tunnusmärk, vastas ta, et niikaua kuni ta ise oma peaga mõelda suudab, ei karda ta võlla minna. Tõenäoliselt viitas ta sellele, et preestriks pühitsetuid polnud võimalik karistada, ja paistab, et tonsuur päästis tõepoolest paljud preestrid võllast. Samuti polnud Gansfort nõus nii mõnegi üldtunnustatud usutavaga. Näiteks kritiseeriti teda selle eest, et ta keeldus uskumast imetegudesse, mida kirjeldati tolleaegses populaarses raamatus „Dialogus Miraculorum”. Vastuseks kostis ta: „Parem oleks lugeda hoopis Pühakirja.”

„Me teame just niipalju kui küsime”

Gansfort õppis heebrea ja kreeka keelt ning uuris põhjalikult varajaste kirikuisade kirjutisi. Tema armastus Piibli algkeelte vastu on iseäranis tähelepanuväärne, kuna ta elas enne Erasmust ja Reuchlini. * Enne reformatsiooni oli kreeka keele oskajaid väga vähe: Saksamaal vaid käputäis õpetlasi; ning polnud ka mingeid abivahendeid, et seda keelt õppida. Pärast Konstantinoopoli langust 1453 Gansfort ilmselt kohtus läände põgenenud Kreeka munkadega ja sai neilt algteadmised kreeka keelest. Arvatakse, et heebrea keelt õppis Gansfort usku vahetanud juutidelt, kuna tol ajal rääkisid seda keelt peamiselt ainult juudid.

Gansfort armastas Piiblit väga. Ta pidas seda Jumala inspireerituks ja uskus, et kõik Piibli raamatud on omavahel täielikus kooskõlas. Gansforti meelest tuli Piibli salme tõlgendada lähtuvalt kontekstist ega tohtinud omatahtsi väänata. Iga omavoliline tõlgendus oli tema arvates ketserlik. Üks tema lemmikpiiblisalme oli Matteuse 7:7: „Otsige,  siis te leiate.” Selle salmi põhjal uskus Gansfort kindlalt, et on kasulik esitada küsimusi, kuna „me teame just niipalju kui küsime”.

Tähelepanuväärne palve

Aastal 1473 käis Gansfort Roomas. Seal pääses ta audientsile paavst Sixtus IV juurde, kes oli esimene kuuest paavstist, kellede äärmine kõlvatus viis lõpuks protestantliku reformatsioonini. Ajaloolane Barbara W. Tuchman osutab sellele, et Sixtus IV-ga algas ajajärk, mida iseloomustas „häbematu, varjamatu ja järeleandmatu omakasu taotlemine ning jõupoliitika”. Ta šokeeris üldsust oma avaliku onupojapoliitikaga. Üks ajaloolane kirjutab, et Sixtus IV olevat tahtnud paavstivõimu ümber kaasata kogu oma perekonna. Vähesed söandasid need väärteod hukka mõista.

Wessel Gansfort oli aga teistsugune. Ühel päeval ütles paavst Sixtus IV talle: „Mu poeg, palu minult, mida iganes sa soovid, ja see antakse sulle.” Gansfort vastas viivitamata: „Püha isa, ... kuna sinu käes siin maailmas on kõrgeima preestri ja karjase koht, palun ma, ... et sa täidaksid oma ülevat kohust nõnda, et kui lammaste Suur Karjane ... tuleb, võiks ta sulle öelda: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Mine oma Issanda rõõmusse!”” Sixtus IV vastas, et see on tema vastutus ja et Gansfort peaks paluma midagi iseendale. Gansfort kostis: „Siis palun ma, et sa annaksid mulle Vatikani raamatukogust kreeka- ja heebreakeelse Piibli.” Paavst täitis tema palve, kuid märkis, et Gansfort toimis rumalalt ja oleks pidanud paluma piiskopiametit.

„Vale ja viga”

Kuna praegu kuulsa Sixtuse kabeli ehitamiseks oli hädasti raha vaja, hakkas Sixtus IV müüma indulgentse surnute heaks. Need indulgentsid olid väga populaarsed.  Raamat „Vicars of Christ–The Dark Side of the Papacy” märgib: „Nii lesed kui leinavad lapsevanemad kulutasid kõik, mis neil oli, et vaid armsad omaksed puhastustulest päästa.” Indulgentsidel oli hea minek lihtrahva seas, kes uskus kindlalt paavsti suutlikkusse tagada nende kadunukestele pääs taevasse.

Gansfort oli aga veendunud, et katoliku kirik, paavst kaasa arvatud, ei saa patte andeks anda. Ta nimetas indulgentside müüki avalikult „valeks ja veaks” ega arvanud, et pattude andekssaamiseks tuleb preestritele pihtida.

Samuti seadis Gansfort kahtluse alla paavsti ilmeksimatuse, öeldes, et uskumused toetuksid nõrkadele alustele, kui inimesed usuksid kõiges paavste, sest need teevad samuti vigu. Gansfort kirjutas: „Kui prelaadid hülgavad Jumala käsud ja sunnivad pidama nende endi, inimeste tehtud käske, ... on kõik nende teod ja käsud tühised.”

Gansfort rajab teed reformatsioonile

Wessel Gansfort suri aastal 1489. Kuigi ta oli vastu mõningatele kiriku väärtegudele, jäi ta katoliiklaseks. Siiski ei kuulutanud kirik teda kunagi ketseriks. Pärast tema surma püüdsid aga fanaatilised katoliku mungad tema kirjutisi hävitada, sest need polnud täielikus kooskõlas kiriku õpetustega. Lutheri ajaks oli Gansforti nimi peaaegu unustatud, ühtki tema tööd polnud trükitud ja vaid vähesed käsikirjad olid säilinud. Esimene Gansforti tööde väljaanne avaldati lõpuks ajavahemikus 1520–1522. Selles oli ka Lutheri kiri, milles ta andis oma soovituse Gansforti kirjutistele.

Kuigi Gansfort polnud reformaator nagu Luther, mõistis ta avalikult hukka mõningad väärteod, mis viisid reformatsioonini. Õigupoolest nimetab McClintocki ja Strongi entsüklopeedia teda „kõige olulisemaks germaani päritolu inimeste seas, kes aitasid rajada teed reformatsioonile”.

Luther nägi Gansfortis liitlast. Cornelis Augustijn kirjutab: „Luther võrdleb oma ajajärku ja saatust Eelija omaga. Nii nagu see prohvet mõtles, et vaid tema on jäänud järele pidama Jumala võitlust, nii tundis ka Luther end üsna üksikuna võitluses kirikuga. Kuid lugenud Gansforti töid, mõistis ta, et Issand on päästnud „Iisraeli jäägi”.” „Luther kuulutas suisa: „Kui ma oleksin tema töid varem lugenud, võinuks mu vaenlased mõelda, et Luther on kõik üle võtnud Gansfortilt, kuna meie mõtteviisid on nii sarnased.”” *

„Siis te leiate”

Reformatsioon ei tähendanud sündmustes järske pöördeid. Ideed, mis viisid reformatsioonini, olid hoovanud juba mõnda aega. Gansfort taipas, et paavstide allakäigule järgneb lõpuks soov reformide järele. Kord ütles ta ühele püüdlikule õpilasele: „Ühel päeval sa näed, kuidas kõik tõsikristlikud õpetlased hülgavad ... vaidlushimuliste teoloogide õpetused.”

Kuigi Gansfort märkas mõningaid oma aja ülekohtu- ja väärtegusid, ei suutnud ta esile tuua täielikku Piibli tõe valgust. Siiski suhtus ta Piiblisse kui raamatusse, mida peaks lugema ja uurima. Raamatu „A History of Christianity” sõnul Gansfort „uskus, et kuna Piibel on Püha Vaimu inspireeritud, on see usuasjades lõplik autoriteet”. Ka tänapäeval on tõelised kristlased veendunud, et Piibel on Jumala inspireeritud Sõna (2. Timoteosele 3:16). Piibli tõed pole aga enam varjatud ega keerulised leida. Rohkem kui kunagi varem on tõene Piibli põhimõte: „Otsige, siis te leiate” (Matteuse 7:7; Õpetussõnad 2:1–6).

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 14]

GANSFORT JA JUMALA NIMI

Gansforti kirjutistes esineb Jumala nimi tavaliselt kujul „Johavah”. Siiski kasutas ta vähemalt kahel korral nimekuju „Jehoova”. Gansfort leidis, et kui Aquino Thomas ja teised oleksid osanud heebrea keelt, „oleksid nad avastanud, et Jumala nimi, mis Moosesele teada anti, ei tähenda mitte ’ma olen see, kes ma olen’, vaid ’ma saan, kelleks saan’ ”, nagu järeldab Heiko A. Oberman, analüüsides Gansforti vaateid. * Uue Maailma Tõlge annabki edasi selle täpse tähenduse: „Ma saan selleks, kelleks ma saan” (2. Moosese 3:13, 14).

[Allmärkus]

[Allikaviide]

Käsikiri: Universiteitsbibliotheek, Utrecht

[Pildid lk 15]

Gansfort oli vastu indulgentside müügile, mida toetas paavst Sixtus IV